Admiral - Andrei Kravtšuk 2008
Kusagil kaugel Siberis, Taimõri poolsaare kaisus magab üks tundmatu saareke. Enamuse aja aastast valitseb seal lumi ja jää, vaid vahel harva satub sinna mõni põdrakasvataja, kui jälitab põhjapõtrade parve, rännates nende kannul üle jääriba, mis katab saart suurest maast eraldavat kitsukest veeriba. Saare looduses valitseb igavene tundra - kääbuskasvu puud ja samblikud. Veelgi vähem teatakse sellest saarest, ta on oma nime saanud hilisema Venemaa ülemvalitseja, admiral Koltšaki järgi, kes oma nooruses kuulus meie kuulsa kaaslinlase, hilisema Tartu Ülikooli kasvandiku, Eduard von Tolli ekspeditsiooni liikmete sekka. Tollesama, mille liikmed arvasid kaugel põhjas Sannikovi maad näinud olevat.
Toosama noor ohvitser teenis hiljem paguneid Vene-Jaapani sõjas ning pärastpoole veel ka Ilmasõjas. Viimases sooritatud kangelastegude märgiks annetas Venemaa imperaator ja isevalitseja, Soome suurvürst ja Poola kuningas talle viitseadmirali aukraadi, millest tuleneb ka tänase filmi pealkiri. Tõe huvides tuleks aga ajast ette rutates märkida, et viitseadmiral Koltšak võttis enesele admirali aukraadi ise, olles Omski-Venemaa ülemvalitseja.
Kappeli väeosad tungisid peale ilma ühegi püssilasuta, sest laskemoon oli otsas.
Aga nüüd siis film. Lugu algab I maailmasõja ajal merelahinguga Balti merel, kus Koltšaki komando all on miiniristleja, mille kodusadamaks on Helsingfors. Helsingforsis on ka kõiki eskaadri ohvitseride elukoht, kus nad oma vaba aega veedavad ning ametikohustusi (kui nad parasjagu missioonil ei ole) täidavad.
Edasi viiakse Koltšak filmimeeste tahtel tsaari palge ette ning sealt Sevastoopolisse, Musta mere laevastiku komandöriks. Pisut hiljem on viitseadmiral Kerensi juures vaibal ning aetakse Venemaalt minema. Edasi on ta juba Siberis, kus võtab vastu Venemaa ülemvalitseja ametikoha ning asub Omskist Irkutskisse taganema. Sellega film lõpebki. Peaks ütlema, et üsna pealiskaudne. Materjali oleks olnud aga palju enamaks, arvestades toda tormilist ajajärku.
Muidugi, filmi loojad on ise ka öelnud, et nad soovisid pigem portreteerida Anna Tmirjovat ning Koltšak oli pigem abivahend, kui peategelane. Muuseas, Anna Vassiljevat kehastas Jelizaveta Mihhailovna, tuntud dartanjani Mihhail Bojarski tütar.
Kuid isegi sellisena, armastusloona, on tegemist paraku üsna lihtsakoelise ning mitte eriti sügava looga. Loomulikult, kõik jutustused ei saa olla doktor Živagost, kuid siiski. Me ei näe ekraanil seda sädet, meie, vaatajate, üle ei saa võimus need tunded. Mine tea, vahest neid polnudki sellistena, nagu arvatud. Kuid kunstilised liialdused pole ju kunagi kurjast.
Tõsi, need üksikud, kuid paraku üksteisest eraldiseisvaina tunduvad pöördelised sündmused peategelaste ümber, on asjalikud, kasakad ja punased madrused. Aga neid on vähe ja nad jätavad sellise kummalise mulje, justkui ei kõnelekski nad millestki.
Paraad Venemaa pealinnas Omskis
Vaataja ei suuda aduda seda traagikat, mis Koltšaki, teadlast ja sõjameest, ümbritses. Tema, kes ta oli veendunud ohvitser ja monarhist, suurimaks katsumuseks oli olla riigimees. Olles truudust vandunud Venemaale ühe Romanovi isikus, ei saanud ta teisiti, kui pidi kuidagimoodi võitlema selle säilimise eest. On märgitud, et kui ta oleks vastu võtnud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola esitatud tingimused, oleks võinud ajalugu teistsuguseks kujuneda. Kuid sõjamehena ei saanud ta seda teha. Ainuüksi sellest võinuks teha ühe vägeva ja mõjuva draama. Ning oskuslikult stseneerides oleks saanud siia juurde lisada ka Anna Vassiljeva loo. Osised olid ju kõik olemas - kangelastegu, idüll, autasustamine, revolutsioon, eksiil ja agoonia. Paraku oli lugu tervikuna kuidagi hüplev ning ei moodustanud terviklikku pilti. Pisut leevendas seda üksluiselt ebaühtlast pilti aga kindral Vladimir Oskarovitš Kappeli positiivne kuju.
Ei, indiviidi traagikat vaadake doktor Živagost, revolutsioonikoledusi ja indiviidi traagikat üheskoos Tšekistist.
