Fake Identity - Dennis Dimster
Need Michael Caine'iga vanakooli spioonikaid peaks pidama lausa omaette žanriks. Tegelikult ongi olemas spetsiaalne liik, spy movie, aga selle on usurpeerinud põnevushelidega pikitud plahvatusstseenid, kus noor naine, ilus mees ja neeger üheskoos miljon terroristi teise ilma saadavad. Ei ole seal spioone, on hoopis superagendid, ei ole intelligentsust, mida kirjutasid oma romaanesse Le Carré või Forsythe. Aga ka uuemad Bourne'i lood ning kasvõi (nüüdseks juba ununema kippuv) The Jackal on pigem seiklus- kui põnevuslood, kus peamurdmist õige vähe. Nimetasin siin neid lugusid seepärast, et mõlemal neil on vanem ametivend, tehniliselt küll üksjagu madalamal tasemel, kuid see-eest on neis spionaaži enam, kui tulistamisi.
Aga nüüd siis tänane linalugu, milleks on täiesti juhuslikult pihku sattunud spioonikas. Või vähemalt midagi sinnapoole. Või siis on tegemist vähemalt tööstusspionaažiga. Lugu jutustab sellest, kuidas keegi piiritu arst satub pooljuhuslikult mingisugusesse segasesse lukku, mille osalisteks on luuretehnikaga varustatud agendid, õiguskorda kaitsevad organid ja mingisugused hämarad ärimehed.
Val Kilmer on siin sootuks teistsugune mees, kui Pühak, mingi Leamas'i taoline tegelane. Võrdlus viimasega pole tegelikult kuigi aus, kuid paremat ei torka hetkel pähe. Igal juhul on tegemist juhulikult mingisse suurde mängu sattunud tegelasega, kes ei oska oma rolli kuidagi seletada ning kuhu sisseelamine on vaevarikas. Mõningase loomupärase nutikusega see siiski õnnestub. Täiesti loogiline, sest tegemist on siiski haritud ja intelligentse inimesega (tegelane siis).
Kahju on muidugi, et N. Liit on lagunenud ning maailm on üks suur pere. Sest vägagi raske on leida poliitiliselt korrektset vastast. Kui ennevanasti võis öelda tuima näoga, et venelased, siis tänapäeval peab kõik pahateod ajama mingisuguse Tšortorožia miilitsa kraesse. Aga noh, hädaga kannatab ära. Kuigi täies mõõdus KGB kavalust välja ei anna, on endised satelliitkaastöötajad siiski mõningase mõtlemisvõimega.
Ütleme, et suhteliselt tagasihoidlike vahenditega kaunistatud linaloo tugevuseks on üsna kõbus ja loogiline tegevuskava, milles žanrile kohaseid keerdkäike. Isegi üsna, sest kui ekraanil toimuvat vähe hooletult jälgida, võiks järg isegi käest kaduda. Erinevalt kõigi Hollywoodi reeglite järele tehtud filmidest, kus igat konksu puupeast kinokülastajale mitu korda punaseks värvitakse ja kus peamiseks tundmuseks on eriti võimsa plahvatusega kaasnev adrenaliinilaks. Ajugümnastikule igatahes päris paras pühapäevaõhtune. Mitte liiga hea, aga kindlasti mitte säärane, mida en gros Kinnevik grupile maha müüdud.
Väike märkus posteritega seoses. See ülemine, Fake..., ei tee sugugi au sellele Kilmerile, keda filmis on võimalik näha. Sel pildil on ta endiselt tolle nolginäoga nagu tavaliselt. Selline peaaegu et ilus poiss, kes mängleva kergusega kõik raskused ületab. Paremini iseloomustab teda ootamatutest seiklustest pisut muserdet tavalise inimese kuvand. Sellise, kellena ta mõjub sel alumisel fotol.
