Endiste sotsialismimaade kino on isegi neis endis kaunis unustatud, kui välja arvata mõned üldised lemmikud, nagu me isegi omast käest teame. No ausalt, kas keegi oskab öelda mõne tsitaadi filmist "Õnnelind Flamingo" (peale selle, et "mina olen Tooma pruut") või teab, missugusest linateosest on pärit lause "Mina süütasin garaaži!". Kui paar sammu kodust eemale astuda, siis muutuvad need laused, nimed ja näod kaunis hägusteks. Kui veel tegemist ei ole just mõnesse nišši kuuluva esimese suurusjärgu nimega, siis on üldlevinud õigustatud arvamus, et sääl polegi midagi ja et Eestiski on üldse tehtud umbes kümmekond filmi. Aga mitte Eestist ei tahtnud ma praegu kõneleda, vaid külastada hoopiski omaaegse vennasvabariigi Moldaavia tänast sõsarvabariiki, kauget Rumeeniat.
Siinse blogi tähelepanelikule külastajale ei ole Titus Popovici nimi ilmselt täiesti tundmatu, kuid tõenäoliselt on jäänud ettekujutus temast, kui mehest, kes muudkui ainult ajaloolisi seiklusfilme kirjutab. Vale puha, nii kogenud stsenaristile on piiriks vaid taevas, mistõttu tema täna vaadeldav linateos on hoopiski vestern.
Lapsepõlves sai vesterneid kõvasti vaadatud (peaks võtma kavva vähemalt Rio Bravo ja Wild Bunchi ülevaatamise), kuid seesugust pole veel näinud. Pigem sarnaneb see linateos mõne Idast pärit länkkäri'ga või satiirilise lookesega stiilis Mees Kaputsiinide bulvarilt (Человек с бульвара капуцинов) või siis näiteks Ameeriklane Jack Vosmjorkin (Джек Восмеркин, американец). Ühesõnaga, kusagil Metsikus Läänes reisivad kaks rumeenlast oma õnneotsijast venda leidma. Üks neist kahest on tõsine dzigitt (kui rumeenlase kohta nii võib öelda), laulab mägilaule ja kannab meriinonahkset kasukat. Teine on väheke "intelligentsem" ja kannab portfellis ka saksa-inglise vestmikke hoolimata sellest, et ta saksa keelt eriti ei oska.
Nagu huumoriga vürtsitatud vesternitest teada, leidub Kullapalavikumaal kõiksugu kummalist rahvast nagu viktoriaanlikud vanapiigad, kes epistlit varmad lugema, kohtlased indiaanlased, ülbed kauboid, koloniaalkaupmehed ja surnumatjad. Käesolev lugu tutvustab lisaks eelloetletuile ka veel tavapäraseid saluunitüüpe (pianistid, tantsijannad), aga ka mormoone - mitte just kõige tavalisemaid külalisi seesugustes filmides. Seesuguse tegelaste galeriiga ka huvitavam osa lõppeb. Jääb vaid huumor, mis on otsekui laenatud Cantinflas´i repertuaarist ning tõstetud sinna, kus too tükkis David Niven´iga ümber maailma reisis.
Paraku piirdub huumori tordiga näkku osa ilma näo ja tordita ning jalaga-perse osa ilma jala ja perseta. Ma üritan harilikult olla avatud või vähemalt pingutan, et aru saada, aga siin peab tõenäoliselt olema kui mitte transilvaanlane, siis vähemalt lapsepõlves palju Mustas meres suplemas käinud. Umbes nagu Eesti Nõukogude huumor, millest keegi muu peale nõukogude eestlase aru ei saa või nõukogude huumor, milles keegi peale nõukogudelase aru ei saa. (See tähendab siis seda, et nõukogude eesti huumorist ei saa isegi nõukogudelane aru.)
:-S
Postitage kommentaar