Growth - Gabriel Cowan 2009
Üliinimesi on alati tahetud aretada. Ühed kasutavad selleks maagilisi tablette, teised süstivad reide terastraati. Harilikult järgne ühelegi säärasele protseduurile midagi muud, kui üks suuremat sorti jama. Tänased üliinimesed pärinevad ühelt väikselt saarelt, kus paar doktorit oma hoolealustele teatavaid molluskeid süstivad. Nood siis kasvavad peremeesorganismis ning panevad ta tegema loomuvastasid asju, nagu näiteks olema liiga tugev või liiga kiire või liiga cool. Ses mõttes meenutas film ühte teist verist lugu, Baby Blood.
Õnneks on see ka ainus ühenduslüli tänase suhteliselt nüri limukajahi ning peaaegu et suurepärase linateose vahel. Lühidalt lahti seletatuna on lugu selles, et kuhugi maailma otsa saabuvad linnast mingid dändid, kes on sealkandis ühe maja pärinud ning plaanivad seda rahaks teha. Nende plaanidesse sekkuvad muidugi local people, kes ajavad oma local asju. Ehk siis teisisõnu, kohalikud on reserveeritud ning neil on mingi ühine hirmus saladus jagada, millesse nad võõraid heameelega ei pühendaks.
Selleks saladuseks on siis need limukad, kes laboritest valla pääsenud ning kelle olemasolu kohalikud tegelinskid püüavad (a) lõpetada ning (b) muu maailma eest varjata. Edasi läheb kõik klassikalist raha pidi: mõned pahaaimamatud langevad ohvrik, mõned tapetakse tagaajamise käigus ning mõni pääseb. Paaris kohas oli isegi mõnusat jälkust. Üldiselt aga tugev B. Tugev ses mõttes, et beendus oli tegelikult peaaegu et indie. Igast kaadrist kumas läbi tagashoidlik eelarve ja kesised näitlejatööd, kuid üldmulje oli siiski kompaktne ja väljapeetud.
Lõpetuseks tahaks aga öelda mõne sõna režissöörist. Mister Cowan peab nimelt asutust nimega NAA ehk New Artists Alliance, mis tegeleb noorte ja teenetute filmiloojate ideede elluviimisega. Ise on ta muidugi samasugune ning käesolev lugu on ta isiklikus kontos alles teine. Esimene, Breathing Room, tuleb ehk kunagi äragi vaadata.
Postitage kommentaar