Alanud on olümpia-aasta ning seetõttu tasuks meenutada ühte mälestusväärset spordiannaalidesse kirjapandud lehekülge. Alustades kasvõi sellest, et kes siis ei teaks nimesid Krutov, Makarov, Fetissov või Kassatonov. Või siis Läti NSV teenelist treenerit Viktor Tihhonovi. Või siis seltsimees Brežnevit, kes luges suurima rahuoluga president Nadžibulla kirja, milles viimane teatab, et dušmanite väljaastumised Afganistani Demokraatliku Vabariigi vabadustarmastava rahva vastu on muutunud väljakannatamatuks. See viimane saigi ilmselt põhjuseks, miks USA otsustas boikoteerida Moskva olümpiamänge (mis tõenäoliselt põhjustas ka ajaloo ühe suurima medalisaju eestlaste seas). Nõukogudelased, olles aga eneses kindlad, otsustasid oma parima koondise endiselt Lake Placidisse tuua.
Niisugustes heitlikes tingimustes töötas treener Herb Brooks, kes oli kinnisideeks võtnud võidelda olümpiajääl maaimla parima, NSV Liidu hokikoondisega. Nagu ajalugu on õpetanud, tuli ta sellega kenasti toime ning napsas kogu spordiavalikkusele üllatuseks kulla oma meeskonnale. Tõsi, tema meetodid olid sealpool raudset eesriiet kahtlemata tavatud, kuid edukad. Või nagu too Tihhonov oli AKSK meeskonnas ja muidugi ka Liidu koondise juures näidanud, et kuldseid tulemusi toodavad vaid raudsed meetodid.
Kindral Tihhonov ja Lenini ordeni kavaler Mihhailov
Kuigi Kurt Russell on filminäitlejana vähem teenekas, kui too treener spordimaailmas, ei ole talle midagi ette heita. Disney kompanii palgatud režissöör on pannud ta kenasti näitlema ning tema elukutselistest amatööridest, kui võrrelda cast'i võrrelda mõne "päris" filmiga, koosnev meeskond on täiesti tasemel. Mitte et neist igaüks ohtralt ekraanipisaraid peaks valama, kuid siiski.
Millegipärast tundub, et tegemist ühe parima multifilmivabriku väravast välja veerenud filmirulliga. Iseäranis veel, kui teda võrrelda kifti linateosega 2012. Tegelikult peakski neid mõlemaid kõrvuti silmitsema - eriti mõnes režissööride ja stsenaristide ja produtsentide eriinternaatkoolis. Kohe seletan lähemalt, milleks säärane võrdlus. Mõlemad nimelt illustreerivad ebainimlikku kangelaslikkust ja patriotismi. Mõlemat idealiseerivad inimloomuse üllust ja Ameerikat. Ainult üks kasutab kulissidena verd, hävingut ja surma, teine verd, higi ja pisaraid. Ning tõesõna, on palju hirmsam näha kivist näoga hiiglasekasvu Mihhailovit (või seda, kes teda kehastab) suures plaanis keset jääväljakut, kui silmapiirini ulatuvat maavärinat. Niivõrd palju erinevad on need mastaabid. See, kes sulle kahe sekundi pärast kaikaga üle morda annab, on kordi reaalsem ja seetõttu ka hirmuäratavam.Ühe kangelased tunnevad end õnnelikena, kui pääsevad eluga märatsevast tuletormist, teises ei ole kangelasi, on päriselt lihast ja luust inimesed, kes puhkevad nutma, kui treener neile riietusruumis vastu lõugu ei anna. Lihtsate vahenditega tehtud film, mis teeb südame soojaks ning jätab hinge tunde, et oled koos ekraanil vilksatanud nägudega midagi toredat läbi elanud, rüübatud kannatusekarikast, tuntud võidurõõmu.
Kui ühe põnevus seisneb selles, et sa kunagi ei tea, kui napilt peategelane mõnest jäledast katastroofist pääseb, siis teises on ju lõpplahendus ette teada: viik, poolfinaal... Kõik on ajalugu ja puha. Sportkaadrid ei ole küll nii head, kui Lembit Peegli fotod Õhtulehe sabas, kuid vaatad huviga, teades, missugusest lootusetust jõugust vormis olümpiavõitjad üksainus mees. Mees, kellele ei leidunud kohta NHL-s, kelle põhimõtteliselt ainus saavutus oli kuldmedal kahekümne aasta eest.
Vaatad nagu viimane lollpea, kuigi tegemist on Disney toodanguga. See nimi peaks ju iseenesest olema omamoodi firmamärgiks kõigele läägele ja kreemisele ja roosale. Ilmselt on Miracle parim omataoline, mis sealt majast pärast Bambi't tulnud on. Soojalt soovitatav isegi paadunud tšörtšillile. Või sellele, kes kaotanud igaveseks usu Eesti hokikoondisesse. Tõesti hea film, hoolimata kõigist vajakajäämistest. Klassikaks ei küüni, aga äramärkimist tasub igal juhul. Ütleme nii, et kui mõni paneb esimese emotsiooni ajel ilgele saastale kümme silma, siis siin on vähemalt tundmus aus ja dokumentaalselt tõestatav.
"If you score against Tretiak then keep the puck. It's so rare."
Herb Brooks 1980
hoki on ses mõttes huvitav mäng, et hea väravavaht võib meeskonna pea üksipäini võidule vedada.
Tretjak tegi finaalis ilmselt oma turniiri esimese vea ja vahetati pingile, samas kui Craig tegi pms elu mängu.
Kuigi originaalis pole näind/ei mäleta/ei mäleta, et oleks näind, tundub, et Tretjak lasi end vilet oodates lõdvaks kuigi rebounde on päris raske püüda niigi.
Ja muidugi, kui arvestada, et jänkid skoorisid hiljem veel, tundub, et seltsimees Tihhonovgi veatult pääsenud. Oleks treener väravahi nr1 pärast vaheaega rullis silmaga platsile last, vast poleks Tretjak rohkem julend sisse lasta...
A jah, Craig tegi kõva töö, 36 pealeviset mängus on tublisti üle keskmise.
Postitage kommentaar