Jupiter

Ricardo Fogli, Ricchi e Poveri, Toto Cutugno... Sellesse ritta mahub veel Adriano Celentano, kes ernevatelt teistest on veel tänapäevalgi kuulus. (See, et too Cutugno meie maal mõnikord esinemas käib ja uusaastaöödel telerite kaudu kodusid külastas, ei ole suuremat asi tuntuse näitaja.) Celentano on (oli) küll menukas laulja, kuid lisaks sellele on ta ka viljakas näitleja ja režissöör. Tema kontol on enam kui 150 miljonit müüdud albumit ja üle kolmekümne mängufilmi. 1980. aastal oli ta tõenäoliselt üks kõige nõutumaid meelelahutajaid Itaalias. Seetõttu oli puhta loogiline võtta see särav staar ja panna ta koos ühe kauni daamiga kinolinale nalja tegema. Selleks daamiks siis loomulikult Ornella Muti.Elia (Celentano) on veendunud poismees ja elab jõukalt ning üksildaselt oma talus koos teenijaga. See viimane on väga veider naisterahvas. Ühel ilusal päeval aga sõna otseses mõttes sajab talle sisse üks noor dam, kes mõne aja möödudes otsustab vana misantroopi ümber kasvatama hakata. Loomulikult leiavad kõik sündmused aset koomilises võtmes ning mõnigi kord tajub vaataja peent irooniat inimsuhete aadressil.

Teemad: comedy, WE

Kærlighed på film - Ole Bornedal

Vähemalt hetkel ei meenu, et meie mail peale von Trieri filmide midagi Taanimaa linatööde varasalvest nii-öelda laiemale publikule oleks demonstreeritud. Aga vahest on tegemist hoopis sellega, et filmide levisse lubamise komitee (seesama, mille avalike suhete peaspetsialist oli kunagi Ahto Vesmes) arvates pole teised (peale Trieri siis) piisavalt kõrgel kunstilisel tasemel. Nüüd siis, paistab, on see viga parandatud. Borendal Bornedal on meil siin juba külas käinud, kuid peamiselt teistel asjaoludel, mitte iseenda pärast.

Viisteist aastat tagasi valminud õuduspõnevik Nattevagten, mida võiks pigem liigitada musta huumoriga vürtsitatud kriminulliks, oli režissööri üks esimesi samme trierismi suunas. Tollel tumedate jõududega maadleval kambal oli säilinud tegelikkusetaju ja suhteliselt eluterve suhtumine elusse ja seda ümbritsevasse. Asjaolu, et tegevus toimus peaasjalikult morgis, ei kahandanud sugugi elurõõmu, mida külvasid vaatajaisse õllejanused neonatsid või rämeda pohmelliga sakramendi osaliseks saav kursavend Jens. Seda lustlikkusest pakatavat poolt varjutas tegelikult juba Bornedali süngem pool, mis nüüd, poolteist dekaadi hiljem paistab olevat edastanud toda heledamat, elulisemat külge.

Loo (armastusloo) keskne tegelane on mingi keskmine mees kusagilt keskklassist, kes töötab keskmise päevapiltnikuna korravalve haldusalas. Mingite hingeliste põhjuste tõttu omandab ta poolkogemata ühe teise mehe nime, armub arusaamatutel põhjustel ning sellest kõigest tuleb hiljem üks igavene jama.

Bornedal oli kõvasti vaeva näinud ning pikkinud loo täis eelpool mainitud trierisme või kunstilist kino. See oli muidugi põhjamaiselt karge ja eriti määrdunud südametunnistusele omaselt sünge, kuid kohati tekitas meeleolu, justkui näidataks vaatajale hoopiski mingisugust kunstilise taotlusega giallot. Sest tegelikult polnud intriigil häda midagi, täiesti paslik ning peaaegu lahendamatu müsteerium. Noh, kuigi vaatajale oleks võinud vihjeid vähem anda. Näiteks too episood pöörleva ratastooliga pani juba lõpplahenduse enam-vähem paika. Aga see oli kahjuks juba üsna keskel. Nii et ülejäänud aeg kuluski peamiselt tagurpidi voogavate lainete vaatamise nautimisele. Samas, täitsa leidlikult oli lahendatud naelaga lauatüki saatus - hoopis teistpidi, kui esmapilgul võinuks arvata.

Kusagil kunagi kirjutasin kusagil umbes nii, et Bornedal tundub hoolimata oma süngusest kuidagi kodune ja lihtne ja turvaline. Või siis need viimased kuidagiviisi leevendavad seda koletislikku ängi. Tegelikult oli siingi toda helgust, kuigi veidike äraspidises vormis. Võtame tavaliste inimeste tavalise kodu. See peaks olema maailma kõige hubasem paik. Kui vaataja esmakordselt sinna viiakse, tundub viimasele kõik justkui korras olevat. Kuid mingisugusel, esmapilgugl seletamatul põhjusel tekitatakse temas ärevust. Hiljem, piltide pealt alles saab vast päris selgeks too päris põhjus.

Seesugune paik on loodud mingisse kummaliselt nurgelisse ja steriilsesse ruumi, mille ebaloomulikult längus seinteast ei õhku kodusoojust, mille akna taga mürisev rong näitab, et kaasaegses maailmas ei tohi inimene hetkekski üksi jääda. Metallpiiretega rõdu meenutab meile, et eluase on vaid paik olemiseks, mitte kodu. Selge see, et keegi, kelle unistused on suuremad, kui üheksakorruseline elumaja, ei ole seesuguses paigas lõpuni õnnelik. Kui nii võtta, siis võiks pidada õnnelikuks hoopis filmi lõppu. Õnn on see, mis vabastab meid nondest veidra nurga alla rajatud seintest, kalgist värvitoonist (kood F157), pürgimustest, mis kunagi ei täitu. Ja kaaskannatajate, kelle lõpmatult suurem maailm neile samuti väikseks jääb, lõpetavad veelgi halvemini. Elu on vangla. Ela seda nii hästi, kui su kongi piirded lubavad, kriibi neisse oma nimi ja sünnipäev. Või kui sul on mingi muu eesmärk, siis võta kõike ümbritsevat kui ooteruumi, millest lahkud rongiga, mille sõiduplaanist pole sul õrna aimugi.

Pärast kirjutatut. Kinos linastub see film hoopiski pealkirja "Pöörane armastuslugu" all. Aga vähemalt mu meelest ei ole see sugugi sobiv. Võttes arvesse kunstilise kino alaseid saavutusi näitlejatööde ülesvõtul, tuleks kasutada pealkirjas sõna "film" või vähemalt midagi sarnast - nagu algupärasest päälkirjast nähtub. Filmitud - kas lõputuna graniitplaatidel voolav virm, mis tekitab suurelt ekraanilt vaadates peapöörituse, või tulistamised või justkui neli aastakümmet tagasi diapositiivfilmile üles võetud mälestuskaadrid. Neil pole midagi ühist ei pöörasuse ega armastusega. Ainult film.

Teemad: crime, thriller, WE

Mõni aasta pärast "hotelli" hiljem valmistas Ljonja Menaker ühe teise ulmeka, mille vaatajale tundub kangesti, et too mees on hotelli näinud ja sealt veits šnitti võtt. Mine sa tea. Keegi võiks mingi inteka teha.

Teemad: crime, sci-fi, SU

Veronica Decides to Die - Emily Young

Good artists copy, great artist steal! Steve Jobs.

Paulo Coelho on teada mees, kirjutab oma lugude sisse vanaaegseid (kellele tuntud, kelle tundmatuid) motiive ja mõistujutte. Enamasti on mõni selline tuvastatav kui endisaegne muinaslugu või legend või pärimus. Noh midagi 1001 ööst või mujalt Pärsiast. Eksole, see on kopeerimise faas. Käesoleva filmi aluseks olev romaan jutustab ühest noorest naisest, kes otsustab eneselt elu võtta, kuid leiab, et elu on siiski elamist väärt. Kuna se kirjutis kuulub filmiteemaliste lookeste sarja, siis oleks paras ka sisu võrrelda mõne samalaadsega. Filmi vaadates meenus miskipärast lugu mehest, kel eluisu otsas, kuid ta ise liiga otsustusvõimetu, et selle vastu midagi ette võtta. Nii ta siis ütlebki: "I Hired A Contract Killer". Vähemalt läbimüüki arvestades ei saaks Coelhot kuidagi muuks, kui suureks artistiks pidada.

Tegelikult ei ole ma Coelhot väga lugenud, eriti seda teost. Seetõttu oleks mõistlikum jätta raamat kus k* ja asuda hoopistükkis filmi kallale. Selline mitmekihiline. Esimesest oli juba juttu, ent ilmselt pole see filmiloojate rida, kui siis ehk stsenaristile võiks tunnustust avaldada. Pääosaline (SMG*) paigutatakse raviasutusse, mille vormistamise juures on taodeldud mingit hüljatust, gootilikkust, ebamaisust. Ilmselt on sellega tahetud rõhutada maja asukate mõnevõrra ebatervet olemust ja eemalolekut igapäevaelust. Võib-olla on see hästi välja kukkunud, võib-olla mitte, kes teab. Mina ei oska öelda, tahes-tahtmata tundusid kõik need kaadrid olevat katse jäljendada üht nõiduslikku maja, mõte millest sündis aastakümneid tagasi Mario Bava peas, kes ta ka liikuvate piltidena tselluloidile jäädvustas.

Pluss veel mõned klišeed. On ju loomulik, et igal Ameerika elanikul on vannitoakapis mitmesaja (mustal turul ilmselt enamagi) dollari väärtuses vaaliumi, prozacit ja jumal ise teab, mida kõike veel. Kes veel ei ole aru saanud, siis tegevus toimub Ameerikas, mitte kusagil Jugoslaavias, nagu härra romaanikirjutajal. No ja see kah, et meie patsiendi vanemad ajavad paari päevaga kauges ja kahtlases Ida-Euroopas korda oma viisaasjad, ostavad äriklassi lennupieltid ning kihutavad kohale oma noore järeltulija haiglaarvet maksma. Ning loomulikult tavapärane grammatiliselt veatu inglise keel mingi here-be-dragons-maa elaniku suust ja loomulikult tavapärase räige aktsendiga. Doktor Igori nimi on hoopis doktor Blake.

Toosama doktor meeldis mulle tegelastest ka enim. Mingis mõttes meenutas ta oma tüpaažilt Fox Mulder'it. Enamasti rahulik, tark, ent kui soone peale satub, siis pajatab mõne pika ja hiiglama keerulisist sõnust koosneva loo. Nagu olid need Mulder's big speeches. Ilmselt on jutustused kuningast ja mürgitatud kaevust või veidi vildaka loogikaga lugu QWERTY-klaviatuurist need vähesed katked, mis kirjaniku tekstist otse prooviruumasse jõudsid. Peab olema vähemalt Tarantino, et üksnes filmi jaoks mingeid analoogilisi monoloogilisi sõnumeid kokku kirjutada. (Ravi)metoodiliselt aga sarnles ta ehk üsna palju Robin Williams'i tegelasele linaloost Awaikenings. Säärane sümpaatne ja heasoovlik, ent natuke omapärane hulluarst.

Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, oleksin need kaadrid, kus neiuke peegliga kapist rohupurke otsib, asendanud episoodidega erinevates apeteekides, kus ta igaühest topsi unerohtu ostab. Oleks olnud usutavam, oleks loonud teadmise, et enesetapp oli läbimõeldud ja ettekavatsetud, mitte uitmõte. Teiseks oleks tahtnud näha toda kliiniku hoonet ja ümbritsevat aega veelgi rohkem räämas olevaina. Muinasjutuliste mõõtmetega väänkasvud, ebainimlikult kõrgeks kasvanud iiriste ja liiliate puhmad, mööda seinu ja rõduääri voogavad (mets)viinapuu väädid... Sisekujunduses oleks võinud olla tunduvalt enam raskepärast luksust - punasest puust nikerdustega uksed, marmorist sambad ja ehisdetailid, messingist metallosad. Sääraste kulisside keskel oleks hullumeelsus mõjunud veelgi võõrastavamana, ebamaisemana, aga samas ka loomulikumana või iseenesestmõistetavamana. Jah, kui oleks soov olnud jutustada lugu, kus hullumeelsus oleks olnud vangistavas rollis, oleks tõesti võinud piirduda kõledate siniste toonide ja trellidega. Siin aga pakkus meeltesegadus hoopiski lohutust, leevendust ängistusele, varjupaika moodsa maailma eest. Pigem põgus kosutav uinak, kui tõsine katsumus. Ütleme, jutus oleks olnud potentsiaali enamaks, päris korralikuks retkeks teise, mõtete ja ideede ja unistuste maailma. Paraku tuli sellest välja üks keskmine haigladraama.

*Kunagi oli Buffykas üsna kobe tükk. Aga mingi kümnekonna aastaga on omaaegne täitsa kena näolapp omandanud tüüpilisele juudi mutile omased jooned. Märke sellest võis täheldada juba The Grudge'i juures. Ahh, my eyes, the goggles, they do nothing!

Teemad: drama, US

Alatriste - Agustín Díaz Yanes

Mõni paar kuud tagasi, kui jubedalt sõnaahtraks hakkasin, lubasin enesele, et enne ühtegi filmi ei vaata, kui tuliuus ekraan ja projektor kenasti tuppa installeeritud. Paraku tegid nii valimiskampaania kui ka 18. oktoobri õhtul teada antud tulemused mu sularahast päris lagedaks ning seetõttu tuli koostada negatiivne lisaeelarve, mis muu hulgas sisaldas ka kärpeid kinoministeeriumi haldusalas. Aga noh, nagu mõni teravsilm on täheldanud, ei ole ma esialgse lubaduse vaimus elanud ning ikka salaja magamistagatoa tagavaraekraanilt üht-teist piilunud. Aga läheme nüüd lähiajaloo juurest kaugemasse minevikku ja külastame mõnd maad, mis tänapäevani turistide parvi kärbsepaberina enda pihta tirivad.

Kunagi XX sajandi keskpaiga paiku kirjutas Anne Golon (õieti Simone Golombinoff) erakordselt eduka 13 romaanist koosneva sarja "Angélique", millest Prantsuse kinomehed Bernard Borderie' isikus väntasid terve rea mõõga ja mantli filme, ja mille põhisisuks olid kaunitarist Angélique'i ning tema sundabikaasa, armilise näoga Peyraci krahvi, seiklused Louis XIV-aegsetes Vahemere basseini maades.

Üks vähe kaasaegsem Hispaania kirjatsura lõi umbes samasse ajastusse paigutuva  jutukogumiku, mis keerles el capitán Alatriste seikluste ümber. Ka sellest vändati film. Kahjuks mitte mitu, vaid ainult üks. See oli ilmselt ka filmi peamine puudus - ta oli liiga lühike ning paljud asjad jäid suhteliselt arusaamatuks. Noh, võib ju nuriseda ka, et tolle kasvandiku armuloole kulutati aega, mida oleks võinud pruukida hoopiski mõne tagamaa selgitamisele...

Aga nüüd, kui lubatakse, siis siirdume Louis XIV ajast mõnikümmend aastat varasemasse aega, Kolmekümneaastase sõja keskele. Teatavasti oli selle sõja alguseks paisunud hiiglaslikuks Habsburg'ide dünastia võim, ulatades Ida-Indiast Lääne-Indiani ehk siis Filipiinidelt Mehhikoni. Nende perekonnavalduste keskmes olid tolleks ajaks juba kaheks riigiks jagunenud Austria ja Hispaania. El capitán tegutseb siis arusaadavalt viimases.

Nimetatud aastakümnetepikkune sõda oli rebinud Euroopa kaheks, ühel poole lõunapoolsed katoliiklikud maad ja teisel poolel Põhjas asetsevad valdavalt protestantlikud riigid. Ja nende vahel mängis hiiglaslikku malet suur minister Richelieu, kellele kuulub idee protestandist kui liitlasest tingimusel, et see vastab riigi huvidele. Ja nii juhtuski, et omavahel murdsid piike ning ristasid mõõku Roi Trés-chrétien ja tema nääl Rey Catolico. Seesuguses maailmas valitses don Diego süserään, kelle ülla soovi kohaselt vaene kapten reisis kord Brabant´i Breda´t, kord Roussillon´i Rocroi´d piirama.

Kuningas (või Indiate keiser) Felipe IV päris nii Hispaania kui ka Madalmaad oma isalt, keiser Karl V pojalt ning pidi seetõttu pikki aastaid pidama sõdu protestantidest koertega. Osalemine tolles Kolmekümneaastases sõjas sai võimalikuks tänu Cortézi ja Pizzarro hulljulgetele retkedele Los Indies-nimelistel maadel, kus muuseas seikles ka don Lope de Aguirre... Ookeani tagant katkematu joana voolanud kuld võimaldas kuningal ning tema energilisel ministril, Lerma hertsogil Olivaresel jätkuvalt lähetada sõjamehi äraneetud maale, maailma servale, pimedale ja külmale Põhjamere kaldale. "Maale, kus paistab must päike, el sol negro, mis ei soojenda, mis ei kuivata ära lakkamatult sadavat vihma," kirjeldas Diego Alatriste toda kõledat paika.

Seesugune on siis kuliss, millesse kirja- ja filmimeeste tahtel vaataja heidetakse. Kahtlemata on ühest mängufilmist vähe selleks, et vaatajale kõike seda tutvustada, eriti, kui plaanis on veel mitme köite jagu peadpööritavaid seiklusi ekraanile manada. Noh, seiklused seiklusteks. Realistlikud. Just seesugused, nagu neid tol ajastul Euroopa pinnal leida võis. Ühele lihtsale talumatsile või poepidajale oli kusagil "teise mere" serval kaevikus kükitamine samasugune muinasjutt, kui seitsmepealise lohega võitlemine. Kahtlemata rääkisid nood kaevikumehed koju naastes koledadi jutte ketseritest ja koerakoonlastest...

Don Diego Alatriste reisib niisiis ühest seiklusest teise, saatjaiks ülemate ja alamate ükskõiksus, vaesus, ebaõnnestumised. Ei juhtu tegelikkuses imesid, ei leia vaene hidalgo varandust. Kui talle ka mõne elukutsest tingitud juhuse läbi selline käeulatusse satub, on ikka kohal Ebaõnn, kes oma küüniselise käega selle tema pihust kisub. Palgasõduri regulaarne sissetulek pole ju suur ja see pisku, mis mahajoomisest pääseb, kulub ilmselt eriti armetu peavarju eest maksmiseks. Nii kohe, et isegi saabaste jaoks raha ei jätku. Teadagi, elu on karm, aga ebaõiglane ning peategelase külaskäik süfiliitikute varjupaika näita, et kui ta omal ajal oleks mõne teistsuguse valiku teinud, ei oleks saatus teda kohe kindlasti kuidagi hellemini kohelnud.

Tuleb tunnistada, et Madriidfilmi eelarve enneolematult kogukaks paisutanud linateos oli seda väärt. Ajaloolisi kaadreid, ilustamata, kullaläikelise tinapaberiga kaunistama, on siin rohkem, kui rubla eest. Needsamad porised kaevikud, lõhkised saapad ja armetud katusealused, salkus juuksed ja räpased kehakatted. Paraku varjutab seda head meeleolu toosama ilge kiirustamine, kolmest aastakümnest ülelibisemine. Kui aastaarve ekraanile ei kuvatanuks, kui vaataja poleks kunagi ajalooraamatuid lehitsenud, ei saaks üldse mitte mõhkugi aru. Vahest võiks tõmmata paralleeli mõne "dokumentalisti" teosega, võtame kasvõi Rossellini tema ajalooliste telefilmide pärast. Oluline ei ole mitte süžee, vaid kinematograafilise osa kaunidus (kui porist realismi nii võib nimetada). Ja need kaklused, võitlused, mis nii väga erinevad oma tänapäevastest ametivendadest. Ei kohta me siis idamaiste sugemetega võtteid, või kannaga-näkku jõuvõtteid. Peamine löögivahend on siiski mõni terariist.

Teemad: drama, history, WE