Jupiter

Ark, Mantis, Legacy - Grzegorz Jonkajtys

Jonkajtis on tegelikult tuntud rohkem, kui visual effects guy. Teinud plaffatusi paljudele tuntud linalugudele nagu Hellboy või Blade: Trinity. Selle kõige kõrvalt on tal jätkunud ka aega oma isiklike projektide tarvis, millest kõige tuntum on vast Ark, mis nimetatud 2007. aastal Cannes'is Kuldse Palmioksa kandidaadiks.




Ark on laev, mis peab viima inimkonna tema senistelt asualadelt sinna, kuhu õel viirus pole veel levinud. On vaid üks mees, kes usub, et paranemine on võimalik. Tema võitlus meenutab aga hoopistükkis Roald Dahli lugu "Hüpe panga peale". Ilus animatsioon ja huvitav lugu.

Legacy. Tulnukad, tuumasõda - Inimkond on end sõjas hävitanud, tulnukad otsustavad päästa selle riismeid. Kahjuks osutub päästetuks midagi muud...


Viimasena tuleb vaatlusele Mantis, lugu robootikafrankensteinist.

Teemad: animation, EE, fantasy, sci-fi

Infestation - Kyle Rankin

B-filmid on sihukesed .... mmm .... üllatavad. Eelkõige ses mõttes, et sa kunagi ei tea, kas nad nõretavad halbusest, on lihtsalt halvad, või ka haruharva täitsa toredad. Seesuguste lugude halbus väljendub peamiselt selles, et plot ja seda ümbritsev käsikiri on nõrgad, teostus (amatöörlik ei saa öelda, see solvaks teatavat kontingenti), klišeede rohkuses ja muus taolises. Näitlejatöödest parem ei räägigi, sest geniaalse filmi tunnuseks võib olla just nimelt mõni säärane.

Kõigepealt halbusest üldisemalt. Halbuse esimeseks tunnuseks ei ole üldsegi ebakvaliteetsed eriefektid, kuigi neid kiputakse niiviisi vaatama. Ebakvaliteetsetel eriefekidel võib olla palju põhjuseid ja üheks sääraseks on enamasti raha. On suur vahe, kas investeerida plahvatusse 100 või 100 000. Ja tõele au andes on need 100-tuhande-mehed vaataja ka ära rikkunud. Kes on kunagi polügoonil käinud, teab, et granaat ei plahvata kunagi nii toredasti, kui kinolinal ja temast tekkinud lööklaine ei paiska kraavi mitte tervet trobikonda jalaväelasi, vaid paremal juhul nende jalad. Võiks isegi öelda, et 100-raha-mehed on õigemad, kui poisid Lucasartsist.

Halbuse teise avaldumisviis on halb käsikiri. Seesuguse tunneb peaaegu alati ära sellest, et üsna loo alguses esineb mingi ootamatus (mille ümber lugu hiljem keerlema hakkab), mida kõik eriti usutaval kombel seletada püüavad. (Kõigi all mõistame peamiselt stsenariste.) Või siis vastupidi, ei mingit seletust (eriti halbade ja veelgi halvemae filmide puhul).

Aga nüüd siis tänase filmi juurde. Infestation on B-filmide tõupuhas esindaja, madal eelarve, tundmatud näitlejad ja üle igasuguse võlli keeratud plot. Ühesõnaga, mingil hetkel juhtub nii, et maailma, mis koosneb paaris väiksemast linnast, vallutavad verejanulised hiidputukad. Putukad ei hävita inimesi kohe, vaid tassivad nad oma pessa. Õnneliku juhuse läbi õnnestub esialgu pääseda käputäiel inimestel, kes asuvad kohutava vaenlasega otsekohe võitlusse. Üsna pea puhkeb nende seas tüli, mille tagajärjel õnnestub putukatel nende ridu jõudsalt hävitada. Ellujäänud aga asuvad retkele, mis peaks päästma nende elu. Nimetatud retk ja selle osalised on loomulikult kõikvõimalikke klišeesid üleni täis topitud.

Aga... üsna varakult saab selgeks, et siit head nahka, see tähendab masendavat B-kategooria filmi siit ei tule. On hoopis üsna tore vaatamine, sest kõiki neid laenusid on vürtsitatud mingi toreda kiiksuga. Näiteks kohtame pikka ja turdi neegrit, kes tavapärase musklimäe asemel osutub hoopiks kurdiks ja pooletoobiseks õnnetuks olevuseks. Või siis võtame sirgjoonelise erusõjaväelase, kes laob küll seljakoti lõhkeainet täis, kuid põikab veel enne kööki muna praadima ning seob selleks laigulise ülikonna peale lillelise põlle. Ja siis see GAZ-tüüpi veoauto, mis mingitel segastel asjaoludel Meerikamaale sattunud.

Ühesõnaga, kõik ootuspärased klišeed on omakorda üle vinnastatud, kuid mitte lootusetult, vaid täiesti maitsekalt. Just täpselt nii palju, et musta huumori trennis käinud filmihuviline jälgib ekraanil toimetamist päris sügava huviga, erinevalt kaunishingest, kes hakkaks nutma siis, kui leiab aset esimene lahtine luumurd, mis oma visuaalselt kvaliteedilt ei küüni isegi 100 rahani, kuid tekkinud meeleolu on hulga parem, kui sajamiljonilise linaloo puhul. Filmiteadlaste portal annab hindeks 6,7 - seda siis üldarvestuses, kuid usun, et ei liialda, kui annan talle 9,5. Omas klassis, teist korda ei vaataks.

Teemad: action, fantasy, horror, US

Archiv des Todes - Rudi Kurz

Teleseriaalidest kirjutamine on üks igavesti tänamatu tegevus. Esiteks kulub selle vaatamisele nädalaid - ennevanasti, kenasti telekava vahendusel, terve kevad ja korduseks terve järgmine suvi - ning teiseks, kokkuvõttes, saab sellest vaid ühe postituse. Nii ma siis elasin siin mõne nädala jooksul läbi ühe ammumöödunud talve ja neid ridu kirjutades veel ühe suve.

Surmaarhiivid olid teatavasti Kolmanda Reichi plaan B (mitte Barbarossa), mida loodi SS-i ja Gestapo valvsa pilgu all puhuks, kui sõda peaks halvasti lõppema. Surmaarhiividesse koguti teise rinde avamisest saadik kogu riigi haldusaparaadi tegutsemiseks vajalikku infot, õigemini põrandaaluseks tegutsemiseks vajalikku. Et kui sõda on läbi, siis selles arhiivis säilib kõik vajalik selleks puhuks, kui vanal ladvikul õnnestub mõne aasta pärast Nürnbergi võllast või Spandau kongist pääseda. Et nad saaksid siis konspiratsiooni korras edasi tegutseda. Midagi sarnast paljastati ka hiljuti(eile) põhjanaabrite teevee vahendusel nähtud Frederick Forsythe'i ainetel valminud filmis The Odessa File.

Antud juhul otsustati üks säärane arhiiv luua Saksamaa ja Kindralkubermangu piirile. Selleks võeti kasutusele vana söekaevandus Sileesias, mis ehitati ümber paberite hoidmise ruumis ja mille majapidamise ülemaks oli elajalik, kuid samas kiilaspäine Obersturmführer Beisel.

Lühidalt jutustab lugu sellest, kuidas käputäis Saksa teisitimõtlejaid ja paar Nõukogude luurajat puistatakse lennukilt kaugele tagalasse mingit spionaaži ja diversiooni korraldama. Juhuse läbi saab luurerühm aga teada fašistide jäledast plaanist säilitada õuduste õpikud tulevastele nahkpeade põlvkondadele. Keskusest saabunud juhiste kohaselt asuvad nad siis selle arhiiviga tegelema. Noh et uuriks välja mis ja kus ja kes. Lõpu eel keeratakse pinevust muidugi peale, kui selgub, et rinde lähenedes otsustatakse arhiiv likvideerida ning mikrofilmile kopeeritud materjalid kuhugi veelgi salajasemasse paika sokutada. Seda muidugi ju lubada ei või, sest vastasel juhul jääks pärast sõda tühjaks mitu sunnitöölaagrit kaugel Siberis.

Archiv des Todes on üks väheseid II Maailmasõjast kõnelevaid lugusid, kus osalevad peamiselt vaid Saksamaalt pärit tegelased (noh, Gojko Mitic kah, aga tema tegelane on niikuinii umbkeelne džigitt), kus fašistlikke ohvitsere kehastavad tõupuhtad aarialased ning kus neid ei kujutata naeruväärsete tobukeste, vaid igati ohtlike ja austusväärsete vastastena. Viimast muidugi vaid niipalju, kui propaganda lubas. See tähendab, et lugupidamist tohtis ilmselgelt jätkuda vaid tõesti oluliste karakterite vastu, et nad usutavamad näiksid, kõik ülejäänud, kahuriliha, oli muidugi sama tobe, kui mõne vanaaegse arvutimängu kollid. Aga eks nende vältimatu kaotus oli piisav selleks, et esimees Erich Honecker'ilt käsi alla saada stsenaariumile, kus hullumeelselt žestikuleeriv Hitler ei kõnelegi tagurpidi läti keeles. Kes teab, vahest tundsid filmi tegijad isegi pisukest austust oma isade põlvkonna nurjumisele määratud võitluse vastu Idast ja Läänest peale tungivate vägedega.

Lisaks sellele näeme ekraanil ka endisaegsete sotsialismileeri kinotähtede paraadi: lisaks Gojko Mitic'ile veel Jürgen Zartmann, Barbara Brylska (Saatuse iroonia ehk hüva leili), Krzysztof Stroinski ja paljud teised. Aga ega see lugu mitte ainult sellepärast täitsa vaadatav pole. Ikka seepärast, et fašistide enam-või vähem rahumeelseid toimetamisi on siin üsna lähedalt jälgitud ning pikema aja peale saab ehk ka selgeks, miks võib andestada selle reafritsude ülemäärase juhmuse. On ju tegemist isegi tollal veel küllalt sügavas tagalas paikneva piirkonnaga ning kõik nutikamad või virgemad või usinamad õelusekotid on eesliinil, siia jätkub vaid endisi gümnaasiumiõpetajajaid ja keskealisi maakaitseväelasi.

Usun, et kui sellest loost lubataks mõnel korralikul (mitte näiteks Emmerich) režissööril kokku lõigata näiteks kolmetunnine täispikk, siis oleks tulemuseks mitte ainult kaunis korralik, vaid, julgeksin öelda, igati kaasakiskuv ja tähelepanu vääriv linateos. Sarja võib aga paraku soovitada vaid isiklikele vaenlastele või siis tõesti asja vastu sügavamat huvi tundvatele; liiga pikk ja igav selleks, et tõeliselt nautida. Alljärgnevaid nimesid tuleb aga hääldada hauakaadritaguse hääle ja vene aktsendiga, et oleks nostalgilisem.

Hannjo Hasse	Barbara Brylska	Jürgen Zartmann
Gojko Mitič	Heidemarie Wenzel	Alfred Struwe
Renate Blume	Joachim Tomaschevski	Gerd Blahuschek

Teemad: EE, thriller, TV, war

The Twelve Chairs - Mel Brooks

Kaheteistkümnes toolis kui teoses on midagi, millest niisama lihtsalt aru ei saa. Eriti sel puhul, kui lugeja (või noh tarbija üldisemalt) ei evi teatavat kokkupuudet käsitlevata maailmaga. Üldisemalt võttes ei puuduta see mitte ainult kahteteistkümmet tooli, vaid laieneb tõenäoliselt igale teosele, mis käsitleb satiiri appi võttes mingit nähtust. Kõige teravamalt paistab see välja seal, kus vaatluse all on Nõukogudemaa erinevad aspektid.

Mel Brooks on muidugi samasugune, agu nõukogude satiir. Temas on midagi, mis peaks olema naljakas ja mõnikord ongi, kuid enamalt jaolt mõjub ta asjassepühendamatule kuidagi veidralt. Ühesõnaga, Brooks mõjub väljaspool Ameerika, täpsemini Broadway kultuuriruumi samasugusena, nagu film "Võtmeküsimus" tänapäevasele vaatajale.

Käesolevat filmi on Brooks püüdnud teha tõenäoliselt oma parima arusaama järele, üritades raamatust pikkida mingeid episoode, mida paljud(?) teised samal teemal loodud linateosed vaid õige põgusalt kajastavad. Püüdmata kahtluse alla seada mister Kaminsky võimet aduda nõukogude elu eripärasid, on see tal siiski mitte just kõige paremini välja kukkunud. Üsna detailselt jälgib ta Ilfi ja Petrovi heietusi siltidest või ustest ning mõistab täitsa hästi kirjameeste mõtet. Koguni nii hästi, et jätab jutu pealiini (ehk Ostap Maria bender Bei ja ühe mõtehiiglase, Vene demokraatia isa seiklused) justkui saatuse hooleks.

Lõpptulemuseks on mõnelgi kombel huvitav (kuid paraku mitte muhelema ajav) kompott siltidest, toolide statistikast ja ühe poolega ustest, millele on paraku lisatud pangetäis tordiga-näkku-huumorit. Mis osatäitmistesse puutub, siis vähemalt mulle tundub, et Frank Langella on Ostap Benderi rollis oma ülesannete kõrgusel - vähemalt nii palju, kui seda antud käsikirja ja režii juures olla on võimalik. Sedasama ei saa aga öelda filmi juures tegutsenud ülejäänud asjameeste kohta. Dom Deluise on isa Fjodorina küll hakkamist täis, kuid puudu jääb vene hingest, sama kehtib ka kõigi ülejäänud tegelaste kohta. Igaühel neist tegelastest oli raamatu kohaselt mingisugune väikekodanlik kiiks külges, kuid mis Brooksi tahtel pööratakse täielikuks jandiks. Vaid Langella sobib, nagu juba mainitud, Türgi alamat kehastama (kuigi kannab klassikalise kostüümi asemel millegipärast husaarimundrit).

Noh, kokkuvõtteks võib öelda, et kasulik on selle vaatamine vaid neile, kes ei ole mitmetest (?) Nõukogudemaal tehtud ekraniseeringutest seda, mida raamatus nii toredasti kirjeldati. Või neile, kes tahavad teada, mida välismaalased vene värgist arvavad. See kõik eeldab muidugi sellesinase vene värgi tundmist, sest vastasel juhul jääb see sama kaugeks, kui Broadway ning filmi näol on tegemist täielikult maha visatud 7 dollari ja pooleteise tunniga.

Teemad: comedy, US