Jupiter

Bronson - Nicolas Winding Refn

Olen Nicolas Winding Refn'i tegemisi jälginud sest ajast peale, kui Pusher II nägin. Tegelikult nägin Pusher'it varemgi, kuid teine näitas, et mees suudab teha järgesid, mis mõjuvad värsketena. Tõele au andes pole muidugi palju midagi jälgia, pole teine ju peale Pusheri-lugude palju muud korda saatnudki.

Erinevalt Pusheri triloogiast on Bronson hoopis teiselaadiline teos. Alustasin küll pisukese eelarvamusega, mis seisnes peamiselt selles, et noh et mees on vangis ja kujutab ette, et on endisaegne kovis Charles Bronson ja et see võiks olla lõbus lugu. Viimast peamiselt seetõttu, et ehk ta võtab ette miskeid tegusid, millega Bucinskis ekraanil silma paistis. Tegelikult ta võttis kah, aga filmi loojate tahtel kujunes etendus hoopistükkis teistsuguseks. Seesuguseks, mis mu arvates Winding Refni kõige ambitsioonikam projekt.

Usun, et piisab, kui loetlen üles need, tundmused, mis tekkisid kogu lugu vaadates ning kommenteerin igaühte paari sõnaga.

Esiteks, on režissöör küllaltki asjalikult vägivalda illustreerinud. Verd ja poksi on mitte liiga palju, kuid see on valmistatud kõrgel kunstilisel tasemel. Ei veri ega vägivald pole sobilikud mõne splätteri või suurejoonelise mürgli ekraanile. Mõlemad on jõhkrad elulises mõistes. Umbes nii, nagu tavaline tänavakaklus - kui üks kedagi teist metoodiliselt rusikatega peksab, siis tänavanurga taga sellest palju näha ega kuulda ei ole. Eriti linnakeskkonnas peab seesugust toimingut päris lähedalt jälgima, et saada täit ettekujutust teo jäledusest.


Teine moment, mis näitab režissööri (ja miks mitte ka operaatori) seni tähelepanuta jäänud andeid on see, kuidas on valitud võtteplatsid või õigemini kulissid. Siin meenuvad tahes-tahtmata mõned suured visuaalimeistrid, kes komponeerivad kaadri pealtnäha juhuslikest esemetest, kuid igal taolisel asjal seal kaadris on täita oma roll, ilma milleta oleks üldpilt kui mitte üleni mõttetu, siis palju mannetum küll.


Kolmas asi, mida käesoleva linateose juures tasub märkida, on peaosatäitja valik. Tom Hardy on suurepärane ja jõuline, metsik, kuid samas ka otsekui abitu. Tema mitmekülgsed (sõna otseses mõttes) monoloogid ja pantomiimid on mõjuvad, koguni sääraselt, et nad muutuvad filmi kõige nõrgemaks lüliks.

Neljandas tuleb roppu sõimu. Justament eelpool kirjeldet monoloogide tõttu muutub film kuidagi hakituks. Anname muidugi aru, et tegemist on psühholoogilise draamaga ja kunstkinoga, kuid ladusast vaatamisest on asi kaugel. Tegemist on loomulikult mu isikliku seisukohaga, mis tuleneb peamiselt sellest, et ma arvustusi, eriti sügavamaid ja nii-öelda professionaalseid enne filmi vaatamist üsna vähe loen. Välja arvatud juhul, kui mõni seesugune töö on mulle mõnest autoriteetse allika poolt soovitatud. Nii et mõnes mõttes petumus. Aga ainult sedavõrd, et eelistaksin seda filmi vaadata hoopiski teatrilaval, eelistatult sama peaosatäitjaga. Sedaviisi oleks võimalik vahetumalt jälgida näitleja kehakeelt tervikuna. Filmi puhul on palju huvitavat kahtlemata välja kadreeritud.

Teemad: art cinema, crime, drama, WE

Üks veebileht on taas tekitanud põneva pealkirja ja valinud välja järjekordsed 10 kuulsat linateost. Muidugi mõista on see töö üsna tänamatu ning teenimatult satuvad seesugustesse listidesse tegelikult üsna head linateosed. Võrreldes näiteks selle lugematu kräpiga, mis tuli, tuleb ja on tulemas b-vabrikutest.

Võiks ju arvata, et a-filmid kuuluvadki eralsi loetelusse, kuid sel puhul jääb mõistmatuks, miks Uwe Boll on samas reas, kus George Lucas.

List ise ka: http://www.wired.com/geekdad/2009/08/blackholemovies/

Serpico - Sydney Lumet

- Sind tahetakse tappa.
- Kes?
- Sinusgused...
- Itaallased?
- Ei, copid*.

*copid - nii kutsutakse Ameerika Ühendriikides politseinikke.

Ülalnäidatud raamatus tutvustati niiviisi ausat politseinikku Frank Serpicot, kes astus omal moel ja jõuliselt välja New Yorki politseiprefektuuris lokkavale korruptsioonile. Ühe operatsiooni käigus sai Serpico kahtlastel asjaoludes ohtlikult haavata, kuid mitte surma. Hiljem annetas New Yorki politseipealik või muu taoline asjamees talle medali. Pärast paranemist otsustas Serpico žürii ees tunnistusi anda.

Sydney Lumet oli Serpicot vändates juba nimekas, aga ka staažikas režissöör ning Peter Maasi raamat oli ühele juba suurele ja teisele peatselt hiiglaseks (mitte küll kasvult) sirguvale kinotähele tänuväärseks abimeheks. Kõrvalepõikena peaks mainima, et tegelikult ei olnud mister Maas midagi enamat, kui kohtukroonik, kuid tema teoseid oli linastatud varemgi, kasvõi juba siingi päevikus vaadeldud Valachi Papers - jällegi üks kohtukroonika. Ja eks Gejevski publikatsioongi tugineb paljus tolle paberimäärija lugudele.

Lumet on pannud Pacino mängima aga teistsugust Serpicot. Mitte sellist, kes ennastsalgavalt võitleb õigluse eest, vaid sellist, kes on pigem jäärapäine kui patriootlik ning vaid selle jäärapäisuse tõttu jääb oma kolleegide ja ülemuste käte abil ringi aetavate altkäemaksuhammasrataste vahele. Noor Pacino esitab seda noore, kuid pisut põikpäise idealisti rolli küllaltki usutavalt. Kes teab, ehk oli filmi loojatel midagi teistsugust kavas, kuid küllaltki nobe üleminek ametissevannutamisest kuni esimese tegeliku operatsioonini ei anna vaatajale võimalust jälgida tegelase arenemist harilikust kadetist õilsameelsuse ja aususe võrdkujuks. Sestap ka siis see arusaam ühest pisut piiratud korravalvurist.

Üldmulje filmist ei kannata muidugi mingit võrdlust tänapäevaste krimilugudega, kus kärtsu ja mürtsu on enam, kui küllalt. Tegemist on hoopiski sellise vanakooli põnevikuga, mis esimesed poolteist tundi venib nagu tatt. Ei, sugugi mitte halvas mõttes. Tegemist on ju ikkagi tõsiasjadega elust enesest, kuhu pole enam jäänud kübekestki 1930-date röövliromantikast, nagu seda võis kogeda Joe Valachi mälestustest. Tegemist on ju vaid suurlinna reavõmmide igapäevaste talitustega kõikvõimalikes urgaste, arveteklaarimistega gangsterite kõige madalamasse klassi kuuluvate sutenööride, väljapressijate muu taolise inimrämpsuga. Mis romantikat siin saabki olla. Ainukesed vähegi sirgema palituga tegelased on need, kelle kivist südame vastu noor "Paco" oma kolpa veriseks jookseb. Mitte seetõttu, et ta oleks oma elutööks võtnud korruptsiooni vastu võitlemise, vaid sellepärast, et ta tahab töötada rahulikult ilma, et talle raha pakutaks.

Gejevski pani ülalosundatud peatükile pealkirjaks "Serpico odüsseia". Seni teadmata põhjustel aga mõjub tänane film just sellisena, eksirännakuna. Serpico sõnul ja stsenaristide tahtel rändab ta ühest jaoskonnast teise, ühe ülemuse alt teise alla, ühe prokuröri juurest teise juurde, kuid pea kusagil ei leia ta seda, mida otsib - rahu. Nii et vähemalt selles osas võib filmiga isegi rahule jääda. Isegi actionit leidub ning kohati on see isegi üsna lõbus - näiteks üks punaste pükstega neegri tagaajamise lugu.

Teemad: crime, drama, US

Carlos Castaneda: Enigma of a Sorcerer - Ralph Torjan

Esimest korda kuulsin Castaneda nime hilisteismelisena, noh nii 18-19 võisin olla. Ma ei mäleta, mis oli selle teose pealkiri, kuid mäletan et see oli inglisekeelne ja kuna ma tollal sellest ilmselt väga huvitatud ei olnud, siis piirdusin vaid lehitsemisega (noh, et loed lõigu siit, paar sealt ja nii edasi). Hiljem on ta (Castaneda siis) mulle ikka ja jälle põiki teele sattunud ja alati on mul olnud varuks mingi ettekääne, et miks mitte lugeda.

Viimane taoline sündmus leidis aset vist paar aastat tagasi ja ma sain (vähemalt) ühe ebaseaduslikult tõlgitud ja levitatud teose (faili) omanikuks. See võimaldas mul antud faili laadida elektroonilisse taskuseadmesse ning raisata erinevates ooteruumides aega lugemiseks, mitte mööda kioskeid tllerdades, või alternatiivina trammis enese harimiseks, mitte aknast välja vahtimiseks. Seesama sell ulatas mulle ka ühe ilusal päeval ka käesoleva saate või filmi, et ma vaadaku ja nautigu, et igavesti väärt kraam.

Antud isikule olin tänulik, kui ta mulle nood failid saatis, sest lõpuks ometi sain rahuldada eneses peituvat nohikut nende taskuaparaati laadimimse teel ning lõpuks ometi ei jäänud mulle ühtegi ettekäänet, et miks teda mitte lugeda.

Siis vaatasin filmi. Oh crap! Castaneda peaks olema tegelikult hulga maad meinstriimim, kui näiteks David Icke. Aga paraku on armeenia nimega filmitegija mehhiklasega ringi käidud samal moel, kui tavalised, isehakanud vandenõurežissöörid. Viimaste puhul on mul tihti kahtlus, et ehk on nad ise vabamüürlase või nonde agendid. Noh teevad sääraseid halbu filme, mille ainuke efekt on esitatud teooriaid kompromiteerida äärmiselt nõrga vormistusega. Sama küsimus tekkis ka mul käesolevat linateost vaadates - tea, kas Torjan on hoopiski trojan, kelle nelipühilased on saatnud njuueidžlasi diskrediteerima.

Lisaks eriskummaliste värvide ja keldrisaundiga täidetud filmilindile on omas kategoorias ka süžee. Umbes nagu M***** R*** kuulus raamat. Keegi räägib, et nii oli olnud. Sellest, et mõni rääkijaist oli peategelasega isiklikult kohtunud, polnud abi. Enamasti piirdusid need kohtumised doktori loengus viimases reas istumisega.

Teemad: documentary, US

Отроки во вселенной - Ritšard Viktorov

On möödunud 27 aastat ajast, mil kuus vaprat noorukit ja üks uudishimulik nooruk asusid teele kauge tähe Kassiopiea poole. Maa unustas nad, kuid neid ei unustanud nende perekonnad ega paar teadurit Tsiolkovski-nimelisest komiteest. Peamiselt seetõttu, et teatavasti eelmise filmi - Moskva-Kassiopeia - lõpus jõudsid seiklejad Maast nii kaugele, et igapäeane side ei tulnud enam kõne allagi.

Kui eelmine episood oli pühendet peamiselt kosmosereisile kaugesse tundmatusse ning seetõttu otsekui koopia ühest tuntud linateosest, siis teine episood vaatleb erinevate tsivilisatsioonide kohtumist. See toimub aga omakorda Star Trek'i parimate traditsioonidevaimus.

Välja jättes kõikvõimalikud laenud, tahtlikud või tahtmatud kujundid erinevatest ulmealastest teostest (loetelu tuleks kaunis pikk ning kõike isegi ma ei suudaks hoomata, kuid üks omanäolisemaid tuttavaid seoseid oli The Prisoner aga ka cannot compute, head explodes), siis peab tunnistama, et tegemist on üllatavalt kvaliteetse teosega. Silmas pidades muidugi žanri eripärased. Noh et lastefilm ja nii edasi.

Eriti ülbe on siin võõrtsivilisasiooni elukohas paiknev arhitektuur ja sisekujundus, kohati justkui laenatud, kohati omanäoline, kuid selle hoolimata äärmiselt kõrge kvaliteediga. Seesugust kvaliteetset interjööri ei kohanud tol ajal isegi Välismaa kuulsates teostes.

Käesoleva filmi pealkirjaks on tegelikult (vene keelest tõlgituna)  "Teismelised kosmoses". Postitus sai aga oma nime selle järele, kuidas armsad põhjanaabrid linateose pealkirja om arusaamist mööda tõlkinud on.

Teemad: adventure, sci-fi, SU

Arvatavasti on linalugu valminud 1970-date teisel poolel või 1980-date esimesel poolel Poolas. Tollal oli Poola suhteliselt vabameelne, kui asi puudutas kinematograafiat - meenutame kasvõi seesugust seksiteost, nagu Uued amatsoonid, nii et hasartmängude demonstreerimine polnud sugugi mingi ilma-ime.

Aga igatahes tuleme tagasi selle filmi juurde, mis nüüd kadunud ja mida kuidagi ei suuda leida. Tema sisu järgib põhijoontes tuntud kaardimängilugu Cincinnati Kid, kuid mõningate variatsioonidega.

Noor taksojuht (taksoks oli kas Polski Fiat või mõni Lada mudel) satub kokku vananeva kaardimänguhaiga, kes juhatab ta tollases sotsialistlikus ühiskonnas põrandaalusesse pokkerimaailma. Kui parasjagu kaardimängimist ei toimu, siis õpetab hallide vurrudega härra noorele taksistile elukutseliste valemängijate trikke. Siin mõned neist:

1 Kaardi servadele tehakse küünega pisikesed sälgud, et oleks lihtsam ära tunda
2 Kaardipaki ulatamisel tõstmiseks koolutatakse ülemist poolt parasjagu niipalju, et ülima tõenäosusega tõstab vastane just ettenähtud kohalt
3 Pisike abivahend kaartide jagamisel on sõrmuse külge joodetud pisike peegel, mis tavaolukorras kenasti peopesas peidus.

Kui kangelane ühel hetkel leiab, et aeg on küps, hangib ta kusagilt suurema summa raha ning läheb vanade sekka mängima. Loomulikult teevad kogenud sulid ta seepeale puupaljaks. Film lõpeb stseeniga, milles noormees kaalub viimase raha kulutamise võimalusi ning läheb ostab kaardipaki. Vot sihuke lugu.

Новые приключения капитана Врунгеля - Gennadi Vassiljev

Mingil imelikul põhjusel sattusin kunagi päris pisikesena Nõmme kinno nimega "Võit", kus näidati ühte seiklusfilmi. Põhjus oli (õigemin on, nüüd täiearulisena meenutades) imelik seetõttu, et seesugune kummaline film ja seesuguse seltskonnaga kinos. Aga võib-olla ei ole ka, kui pidada silmas, et tegemist oli nõukogude meremehelugude ekraniseeringuga. Kapten Vrungeli isikust oleme varem kõnelenud loos "Kapten Vrungeli seiklused", mistõttu ei hakka sellel enam pikemalt peatuma.

Nõukogude kineastid on loonud ühe päris hoogsa seiklusfilmi, mis järgib või pigem parodeerib bondiaanat. See ettevõtmine on teostatud nõukogudemaa parimate žanri valdavate näitlejate osavõtul. Nii kohtame ekraanil legendaarseid Mihhail Pugovkin'it, Saveli Kramarov'it (enne ärahüppamist läände) ja paljusid teisi esimese suurusjärgu tähti. N-liidus nimetati seda meelelahutuse vormu lüüriliseks komöödiaks, välismaalt aga ei oskagi esimese hooga ühtegi head näidet võrdluseks tuua. Tegemist ei ole tordiga-näkku huumoritükiga ega ka mõne arulageda filmiga Zucker-Abrahams-tiimi varasalvest. Käesolev linalugu on üsna nutikas satiir ning kohati lihtsalt lõbus vaatemäng. Täiskasvanud kinokülastaja seisukohalt kipub seda ehk varjutama asjaolu, et peategelane on laps, noh et tegemist on lastefilmiga stiilis Timur & tema meeskond.

Kriitiliselt võttes on see kõik muidugi õigustatud. Lastele mõeldud kinotükkide loomisel oli filmimeestel tihtipeale palju suurem loominguline vabadus, neid ei piiranud tuvihallidesse ülikondadesse riietatud seltsimehed Glavlitist või mõnest veelgi kangemast paigast. Seetõttu võisid na omas keeles kõneleda sellest, mida sülg suhu tõi või mida tõsise kino tarvis tuli hirmsa allegooriakihi alla peita.

seda filmi tuleb vaadata avala meele ja lahke südmega, vastasel juhul võib olla pettumus päris suur. Kui vaataja tuleb selle loo jälgimisega toime, siis premeerivad kineastid teda terve kavalkaadi filmisõbrale rohket äratundmisrõõmu ning igale, kes peab lugu lõbusast huumorist, heast rõõmust ja leeninist. Allpool pisike galerii lõbusate piltidega. Kogu filmi ümberjutustamine on aga tõenäoliselt ilmavõimatu, nagu arvata võib ning paljas süžeeülevaade ei annaks niikuinii mitte midagi.

Teemad: adventure, comedy, SU

Москва-Кассиопея - Ritšard Viktorov

Teatavasti on arenenud sotsialismil see eelis, et iga kodanik võib vabalt teadusega tegeleda ning seetõttu on tolle ühiskonna teadlased muu maailma ametivendadest valgusaastate kaugusel, kui asi puudutab teaduslik-tehnilisi saavutusi. Tänu sotsialistlikule elukorraldusele saavad pioneerid-noortsiolkovskilased oma kooviibimistel või rühmanõukogu aktustel arutada "meie" mootori eeliseid "inglise" oma ees ning Teaduste Akadeemia liikmed, kes neist istungitest osa võtavad, saavad samuti nii mõndagi kõrva taha panna.

Ühe nimetamata sotsialistliku riigi (otse loomulikult on selleks Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik) TA kavandab otselendu kaugele tähele Alfa Kassiopeia. Hoolimata sellest, et "meie" mootoril on võrreldes "inglise" omaga tohutu eelis, on lennu kestuseks kavandatud vähemalt nelikümmend aastat, mistõttu reisijateks valitakse nooremapoolsed inimesed, või nagu raadio teel edastatav teade ütleb, kosmonaudikandidaat ei tohi olla üle neljateistkümne aasta vana.

Sel viisil satub kosmoslaeva kuuest pioneerist koosnev meeskond pluss üks filmi žanrist tulenevalt kohustuslik huligaan-punapea. Kui kuus väljavalitut on igati eeskujulikud õpilased, siis too "jänes" on sihuke vembumees, püsimatu nooruk, kes ei ole küll pahatahtlik, kuid see-eest ohjeldamatu loomusega ning tekitab ajati kõikvõimalikku jama. Niiviisi siis lennatakse, kasutades abivahenditena kõiki kaasaegseid teadusliku fantastika uuemaid saavutusi, nagu termotuumareaktsioon, virtuaalne reaalsus ja muu seesugune.

Ausalt-öelda ei oleks selles peamiselt nooremale vaatajaskonnale suunatud linateoses midagi eripärast, kui kineastid oleks viimase kui üksikasja omapäi välja mõelnud. Või siis vastupidi, ehk oleks tulemus märgatavalt omanäolisem ja huvitavam. Kuivõrd tegu on aga lastefilmiga, siis ei ole filmi loojad kuigi palju vaeva näinud ning püüdnud vaid jäljendada seda, mis neile võis olla mingi mulje jätnud. Siinkohal tuleb eriti silmas pidada lugu 2001: A Space Odyssey.

Kui arvestada, et tegemist diloogia esimese jaoga, on täielikult seletatav, miks filmi lõpp on samuti sarnanev oma suurele eeskujule, ehk siis ühemõtteliselt avatud. See on üks peamine põhjus, miks käesolevat linateost tuleks vaadata eraldi teisest seeriast. Mitmed visuaalsed teemad kui linaloo struktuuriline ülesehitus järgivad üsna täpselt toda teist (mitte jagu siis).

Teemad: adventure, sci-fi, SU