Jupiter

Over the Top - Menahem Golan

Omal ajal, kui Džek Norris ja teised Rambod tükkis venekeelse pealelugemisega ilma tegid, oli Over the Top sihuke vähe rahulikum lugu, mida oli hea viinavõtu kõrvale vaadata. Umbes nii, et iga kord, kui kellegi käsi alla suruti, tuli võtta. Või vähemalt on asjast mingi sihuke (ähmane) mälestus. Tegelikult on sel lool aga viinavõtuga üsna vähe seost, eriti mis puudutab ohjeldamatut joomist. Kui pitshaaval võtta, siis saab keskmine seltskond kogu filmi jooksul vaid paari merzavtšikuga asjad ühele poole.

Iisist vaatamisest on kah asi kaugel, sest põhiosa ajast kulutatakse mingisugustele pereprobleemidele. Mitte et neid üldse ei peaks käsitlema, vaid seetõttu, et... "see oleks sama hea, kui Eukleidese viiendasse teoreemi põimida lugu neiukese põgenemisest" (Sherlock Holmes). Kinokülastaja tahaks vaadata nüri näoga jõujuurikaid ja juua viina, kuid peab taaruma üle inimsuhete haisva mülgastiku, tundma sõnulseletamatut pahameelt õela vanaisa suhtes ning poetama pisara, kui noor poiss oma isa kirju loeb.

Kui Stallone selle filmi võtetel osales, siis oli tema portfooliosse kogunenud üksjagu Rockysid, Rambosid ja Cobrasid, kuid ilmselt mitte ühtegi tõsisemat draamatükki. Neid viimaseid oleks hädasti vaja läinud, sest suurepäraselt südamevalu iseloomustavaid näoilmeid manas mees esile ilmselt vaid iga duubli eel tubli sõõmu koirohtu või äärmisel juhul Viru Valget neelates. (Tegelikult oli ajal, mil film meie maa keldrilaenutustesse jõudis, üks populaarne viinasort "Surm purjede all", mis andis jälgi maitse osas Viru Valgele igal juhul silmad ette.) Teiste andmete kohaselt käis peaosatäitja aga miimikatunde võtmas Steven Seagalilt. A muidu selline tüüpiline 80-date happy ending story. Side lõpp.

Teemad: drama, sports, US

Ночь перед Рождеством - Vladislav Starevitš

Mõnda aega tagasi oli meil taas juttu Gogolist, tema Mirgorodi tontidest ja ühes sellega ka Dikanka-nimelisest külast. Vahepealsel ajal õnnestus aga hankida ka ajaloolisi teoseid ning vaadata neid külmal ja kõledal suveõhtul.

Starevitš, V. on ju teada-tuntud mees ning tema "Operaatori kättemaks" üleilmselt tuntud teos, mis edestab Ray Harryhausenit 40 aasta jagu ja ei ole sugugi halvem. Käesolev klassikaline teos meenutab paraku rohkem tavalist mängufilmi, kuigi ka siin on omad hetked. Animatsioonipioneeri kätetöö hulka kuuluvad siin kuradi lend ja see, kuidas ta enne Potjomkini audientsi Vakula taskusse poeb. Omaette saavutusena tuleb aga märkida kuradile tehtud grimmi, mis ühenduses Ivan Mozžuhhini näitlejatööga on ülejäänud looga võrreldes teisest kaalukategooriast. Ja tundub, et ega Gene Simmonski oma grimasse ise välja mõelnud.

Ma usun, et kui uuendatud heliriba ei oleks "Frau Mjulleri" (tegelikult aga Marksheider Kunst jt) loodud, siis oleks seda filmi hulga igavam vaadata. Nüüd aga sobib ta tänu oma mänglevale taustale koguni igasse okasiooni, olgu selleks pulm, katsik või pidulik õhtusöök kolmele.

Aleksandr Rou töö juures oli kasutatud pildikesi võrdlemaks uue ja vana aja kunstnike nägemust Gogoli kirjatöödest. Lisame siis siiagi mõned parasaegsed tõmmised samadest episoodidest.

Teemad: comedy, fantasy, RU, silent

Ei, tegemist ei ole sisuka postitusega. Lihtsalt vahepeal on ajamerre hulk päevi voolanud ning midagi tuleb postitada. Täna küll tiba eripärasel viisil. Aga igal juhul allviidat filmi ainetel. Ja temast otseselt inspireerituna.

Tuumalaul

Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda,
ei ole seanina meenutavat maski.
Nad sinust maha peavad jääma alla keldri,
kui sina asjatult seal õues kõnnid ringi.

Sa väljas rahus oma vaatlusi saad teha,
ei keegi telefoni teel sind tülita.
Et kiiritus nii hullult lõhub sinu keha,
siis mulla alla varem saad, ma oletan.

Kas tunned alati end kui tuuker vees sa?
Ei tundu ohutuna mulle sinu koht.
Ei ära võtta oma mantlit või sa,
kui kõri pitsitamas sul on hädaoht.

Sa õues oma käikusid saad teha.
See pole sina, kes peab lampi väntama.
Miks alla keldri tulla hoopiski ei taha,
kas ülikond on liimitud sull' selga?

Tean tänu sinule, et väljas röntgeneid on sada.
Tean tänu sinule, et taevas endiselt on hall
Ma usun, mehed, et ei maksa vaeva näha,
me oma lõpu leiame ükspäev siin all.

Письма мёртвого человека - Konstantin Lopušanski

Enne asja juurde asumist ära korraldada paar asjaõiendust. Esiteks ei ole ma tuumasõja kätte jäänud ega aurustunud (kuigi see viimane võib iga hetk sündida meieni ulatuva kosmilise termotuumareaktsiooni tagajärjel). Kuna seesugused kuumad ilmad on ennekõike sobivad päikese käes kõikuva palmi all peesitamiseks või muru ehitamiseks, siis seda ma ka tegin ning regulaarselt puudusin internetist.

Teiseks on aga üks vigade parandus. Nimelt mingi aeg tagasi kirjutas Trash loo tuumasõjafilmist nimega Testament ja ma siis kohe seal hõiskamas olin, et kunagi ammustel aegadel seda nägin. Tegelikult polnud see sugugi nii, aga võõrastes blogides delfitades (pealiskaudselt ja tõsiasju kontrollimata oma joru ajades) juhtub ikka ning õige film, mida Kesktelevisioon külma sõja kliimaksi paiku (Pershing-2 rakettidest kõneleti ka filmis Euroopa lugu) nõukogude rahvale näitas, oli hoopiski The Day After. See tõsiasi ujus nimelt sealsamas jutusabas välja ning seega olen sunnitud vea omaks võtma.

"Surnud mehe kirjad" on samasugune külma sõja vaimust kantud apokalüpsist kujutav teos kuid seda mitte Ameerikalikus, koguperefilmide stiilis, vaid nõukogude kunstilise kino võtmes. Ei ole siin lombitagustele katastroofifilmidele omaseid elemente: pooletunnist vaatefilmi erinevate inimeste igapäevaelust, plahvatusi ja järgnevat kaost. Siin on ainult kaos, lõhutud inimesed ja nende "tundidepikkused" monoloogid, mis kord kõnelevad süüst, siis jälle kosmosest ja mutantidest, kord kolmekümnest või viiekümnest või enamast maa-alusest aastast, viimaks aga peavad hauakõnet inimkonnale. Kõiki neid filosoofilistest mõtiskeludest pakatavaid monolooge ei ole siinkohal mõistlik ümber jutustada, mistõttu mainime vaid, et surnud mees on küll kogu filmi vältel elus, kuid samamoodi, nagu tema saatusekaaslased, teab, et ilma kummiülikonnata ei välju ta punkrist enam kunagi ning matab oma surnuid samasse hauda, kus ta isegi oma viimaseid aastakümneid veedab.

Seepiatoonides ning enamalt jaolt avangardistliku sümfooniaga helindatud lugu mõjub rusuvalt, eriti kui tähele panna, et need üksikud kaadrid, mis kujutavad tegevust "vabas õhus" on justkui välja rebitud mõnest Strugatskite romaanist, sedapalju enam, kui hiljuti kinolinale jõudnud suurteoses seda näha võis. Nimelt just säärasena peaks kinolinal kujutama saastatud ja lakkamatus sõjas olevaid piirkondi, millel pole meile tuntud maailmaga (enam) midagi ühist. Samamoodi, nagu kuulsad kirjanikud olid oma loo paigutanud kaugesse tulevikku, leiab käesoleva linaloo (mille kaasstsenaristiks on muide kuulus Boriss S. isiklikult) tegevus aset ühes nimetus Euroopa riigis, kuivõrd seesugune lähenemine võimaldas omal ajal mõningal määral suuremat loomingulist vabadust.


Olles näinud nii Nõukogude kui ka Ameerika poole nägemust tuumasõja-järgsest maailmast tekib tahes-tahtmata kahtlus, et kui seesugune vahejuhtum oleks kunagi aset leidnud, oleks sellest võitjana väljunud meie endine suur kodumaa, sest erinevalt jänkidest, kes kolm päeva pärast plahvatust oma urgudest välja ronivad, on nõukogude kujutelmas rahvas teadlik, et skafandri eest hoolitsemiseks tuleb punkrisse varuda talki kolmekümneks aastaks.



Pisike meenutus ka temaatilisest lastelaulust, mida siinkirjutajal õnnestus viimati a cappella rabaroki esimest ja teist päeva lahutaval ööl kuulda (viidatud videos on aga kasutatud pildimaterjali mitmest ülalmainitud linaloost): 
Скатертью, скатертью хлор-циан стелится
И забирается под противогаз.
Каждому, каждому в лучшее верится --
Падает, падает ядерный фугас...

Teemad: drama, sci-fi, SU, war