Jupiter

Tortura - Michael Effenberger*, Marcel Walz

Pealkirja järgi peaks olema justkui mingi ennemuistne Hispaania või Itaalia kineastide käe all valminud C-kategooria vahtkummipidu. Ja samuti pole see mitte Shakira samanimeline album. Filmisõbrale jutustatakse hoopiski õpetlik lugu sellest, mis juhtub siis, kui noored ilmsüüta tütarlapsed omapäi suurlinna diskole lähevad. Öö varjus toimetavad teatavasti ümber kõikvõimalikud huligaanid ning diskoteekidesse koguneb massiliselt igasugu inimkõntsa, kes pahaaimamatuid neide piiravad. Seesuguseid jutte võib pea igal nädalal lugeda õhtulehe sabast, nüüd siis on kõik see ka tselluloidile jäädvustatud.

Teatavasti lõpevad diskod alles varajasel hommikutunnil ning kui peldikus mõni pervert käperdama tükib, siis peab korralik rahvas esimest rongi palju tunde tühjas jaamas ootama. Aga ega paharetid vaid käimlates ei tegutse, neid jätkub ka trammipeatustesse ja lähedalasuvate majade pööningutele, kus nad oma jõledaid tempe teevad.

Esialgu ei olnud küll amatöörteose suhtes suuremaid ootusi. Kõik algas nagu korralikus kodumaises krimisarjas. Vaid lavakogemusega noored näitlejad ei oska kaamera ees pahatihti midagi teha ning ega ka dirigent tea midagi täpsemat nõuda. Asja edenedes võis aga vaikselt hakata aimama tegijate kurje kavatsusi. Neil nimelt polnudki plaanis politseinikke ja nuttu tihkuvat tüdrukut kaua jälgida, peaeesmärk oli hoopiski aega veeta mingis mahajäetud majas vananeva neonatsi, redneki ja porno-gootitari seltsis. Nimelt seesugused on keskmise kinoamatööri arusaam Lombroso teooriatest. Või kui pikemalt järele mõelda, siis on pigem lombitagused vikati- ja käärifilmid kasutanud sarnaseid kuvandeid portreteerimaks verejanulisi kaaskodanikke.

Erinevalt oma kolleegidest-peavoolu-hirmuloogidest on Saksa kineastid võtnud kätte ja teinud X-rated ihupaljastamisjupitamisloo. Kõik muu on kõrvaline, umbes nagu pornofilmis. Ja see on hea, sest tund aega kestvale tapatalgule ei ole teeveekolme sarjadest võistlejat. Olles ise üsnagi palju ekraaniverd näinud, võin kätt südamele pannes tunnistada, et on päris tubli tükk. Kui kõrvale jätta ilmselgelt vabandatavad asjaolud (näiteks amatörism), siis ei oskagi midagi ette heita, pigem saab veresõber tubli sõõmu värskendavat keelekastet.

Virisema peab muidugi kah. Idee iseenesest on täitsa mõistlik, kuid selle skeleti ümber kasvatatud liha ja veri pole kahjuks sobival tasemel. Tavaliste paberikääridega ei lõika sõrmi maha lapski ning kööginoaga ei lõhestata kõhuõõnt. Isegi tuhandeeurose eelarve korral peaks olema võimalik valada verd selliselt, et asi tunduks usutavana (või siis võinuks nullilähedase sisu ja kvaliteediga dialoogi vähem olla). Näiteks näppude lõikamiseks soovitaksin isiklikult heki- või plekikääre. Gorele kui sellisele võiks anda tubli seitse kuni kaheksa silma (kuigi hetkel ei meenugi, missugune teione teos võiks selles kategoorias rohkem saada), kuid leige armastus oma kätetöö vastu kisub skoori ligi poole vähemaks, kokkuvõttes kuhugi sinna... eee... ei, mitte Fulci. Fulci oli poroloonikunn, siin on enamus detaile ostetud lihaletist

*) Effenberger - Infekt

Teemad: amateur, horror, WE

Hot Millions - Eric Till

Mul on üks tuttav, kes töötab äärmiselt veidras kohas, nimelt Las Vegase ülikoolis. Tegelikult on see University of Nevada, Las Vegas (mitte UoN, Reno) mis asub Las Vegase-nimelises linnakeses keset ääretut kõnnumaad, kuid sellegi asutuse sünni eest vastutab Bugsy Siegel, kelle metsapeatus keset kõrbe põhjustas mitmesuguste õnneküttide tormijooksu sealsetele liivaäljadele. Lisaks sellele, et ta seal töötab, on ta ka vanakooli-tüüpi arvutimees ning kümmekond aastat tagasi saatis mulle regulaarselt AOL Connection Kit-e. Ikka selleks, et meie tiigrivabariigi elanikud kah internetti pääseksid - tal omal neid vaja ei läinud, kuna ta kirjutas kirju tööl allpool kirjeldatud vahendite abil.

Nüüd, kus AOL on kõige liha teed minemas, neid plaate ta enam ei saada ning on asunud aktiivselt arvutipiraatlusega tegelema. Niivõrd-kuivõrd seda on võimalik teha ilma koduse arvutita ja US Postal Service'i abil. Piraatlus seisneb siis selles, et kodanik, omades kodus mitmesuguseid lõbustusseadmeid, oma isiklikust riiulist filme kopeerib ning neid lennupostiga üle maailma laiali saadab. See "üle maailma" tähendab peamiselt mind, kes ma temalt paar korda aastas mõne tõmmise saan. Tavaliselt siis, kui ilmub järjekordne Saudi Aramco World´i number ning tolles ümbrikus on siis vahest ka mõned omapunutud viisud plaadid.

Arvestades seda, et tegemist on üle analoog- või tont teab missuguse liidese kopeeritud bitijadadega, millel heal juhul küljes hardsub, siis rändavad need tööd harilikult sinnasamma, kuhu ajakirjadki, ainult selle vahega, et ilma läbi lehitsemata. Ainuke pluss on see, et aeg-ajalt sokutab ta ümbrikusse pärle, millest moodsas maailmas võib vaid unistada. Nagu näiteks VHS-i pealt ripitud tänane lugu, mis digitaalsel kujul pole teadaolevalt ilmavalgust näinud.

Tegemist on peaaegu klassikalise kelmikomöödiaga, kus äsja vanglast vabanenud sir Peter Ustinov (kes muuseas on ka kaasstsenaristiks) ei leia kontimööda olevat tööd ning otsustab veidi aega äsja puhkenud infotehnoloogilise buumi laineharjal ratsutada. Seetõttu siis "peaaegu klassikaline". Teatavasti ei ole aga vanaaegsete IBM mainframe'ide programmeerimine mingi tuumafüüsika ning seetõttu saab vananev suli paarist populaarteaduslikust brošüürist piisavalt abi, et esitleda end mingi hiiglasliku kindlustusfirma arvutuskeskuse direktorile kui maailmaklassi kuuluvat patsiga poissi. Patsiga poisteks olid tollal aga hoopiski halliseguste vurrudega tüsedad härrad, kes armastasid WoW-i asemel bridži mängida ja õlle asemel portveini mekkida.

Edasi läheb kõik klassikalise stenaariumi järgi, täpipealt nii, nagu lugematud anekdoodid jutustavad panga koristajatädidest ning linnalegendid mister Zzwyckest. Ühsesõnaga, meie kangelane häkib end juuksenõela ja tassi tee abil keskarvutisse, söödab sinna viiruse, mis ümardab alati puuduga ning kannab ülejäägid fiktiivsete firmade arvele, kust need sularahas kätte saab. Hiljem tulevad veel elegantsed tähnilised ülikonnad, Rio de Janeiro ja miljon helesinisel alustassil.

Lisaks nendele arhailistele häkkimiselementidele kohtame siin ka vanakooli situatsioonikomöödiat, mis seisneb peamiselt britipärases ükskõikses kõnemaneeris ja millimeetrilise täpsusega lihvitud grupiviisilises miimikas. Paraku peab tunnistama, et kui ma seda lugu omal ajal teleri vahendusel nägin, siis jättis ta hoopiski parema mulje. Võib-olla on see põhjustatud sellest, et tollal oli siinkirjutaja ainukeseks kokkupuuteks elektronarvutite maailmaga lükatist mitte väga palju erinev riistapuu ning ka kelmikomöödiaid oli vähem nähtud. Tänaseks on kõik see muidugi lootusetult vananenud ning tegemist oli vaid kerge nostalgiaannusega. Noh ja muidugi võib soovitada ka neile, kes isu näha kadunud söör Peterit, dame Maggie Smith´i, Karl Malden´it või filmi vanakooli arvutikuritegudest. Või pangaröövist ulmevõtmes - tollal oli seesugune suur rongirööv veel peaaegu et ulme. Aga ma ise vaatan seda arvatavasti mõne aasta pärast jälle.

Teemad: comedy, crime, WE

Cthulhu - Dan Gildark 2007

Üritasin huvi pärast uurida, mida kodumaised teatmeteosed H. P. Lovecrafti kohta ütlevad. Kuulu järgi kõige põhjalikumast teosest, entsüklopeediast. Mitte midagi. Siis meenus, et kuues köide oli juba ammu väljas, kui EE vastava valdkonna toimetaja andis mulle lehitseda mingit sõjaaegset ja saksakeelset Lovecrafti leksikoni või muud taolist väljaannet. Ega ma säält tol korral palju välja ei jõudnud lugeda, kuid tema ilmselt sai sealt nii mõndagi teada ning juba entsüklopeedia lisaköites ilmus kirjamehe kohta nupuke. Tollest korrast meenus ka järgmine vestlusekatke. Üks avaldab arvamust, et kuna sellist jama pole võimalik välja mõelda, siis H. P. nägi seda kõike unes. Seepeale vastab teine, et mitte päris terve kodanikuna pidi Lovecraft kõikvõimalike limukate ja muu säärasega päris ilmsi rinda pistma (näiteks lõunasöögilauas) nii et tema teosed polevatki midagi enamat, kui lihtne päevik.

Toosama ilmsi-jutt meenus aga alatihti, kui olin sättinud end pimedasse tuppa helendava ekraani manu. Just see ja Twin Peaks, Lisa e il diavolo ning mitmed nimetud Dario Argento teosed. "Shadow Over Innsmouth" olla Lovecrafti üks põhjalikumaid töid (nojah, piinlik lugu, saan ainult kuulu järgi kinnitada) ning selle variatsioone on mitmel korral ekraniseeritud, teiste seas näiteks Dagon. Ka käesolev on üks neist ja tundub, et üks ambitsioonikamaid ning subjektiivselt arvates ka põhjendatult selline. Gildark paistab hästi olevat tabanud Lovecrafti olemust - mingi une ja ärkveloleku vahepeal olevat seisundit, kus mõistus veel päris ei maga, kuid koletised juba endast märku annavad. Või siis ülalmainitud jutuajamise vaimus, et ka ilmsi on võimalik tonte näha.

Täpipealt seesugusesse unenäomaailma satub meie peategelane, kes sõidab oma kunagisse kodulinna perekondlikke asju ajama. Juhtub sääl aga igasuguseid veidrusi, mis päädivad merejumala ohvripeo mõne muu säärasega. Väikese tähelepanekuna tuleb märkida, et algupärandis oli Dagoni ordu makseeritud vabamüürlaste loožiks (umbes nagu see oli Hirmu orus). Kuna viimane on aga eriti üllas liikumine, siis ei tohi tema nime isegi fantaasiafilmis määrida ning seetõttu esineb Dagoni kirik oma nime all, otsekui täieõiguslik oikumeenilise kongressi liige.

Erinevalt kõikvõimalikest Yuzna & Ko. kummi- ja vanniloomalugudest on siin ärevusttekitavaks visuaaliks pimedus. Noh, mitte midagi ei näe. Lihtsalt on pime. Ja vaikne. See kõik on üsna maitsekalt kokku lõigatud, pikkides pimedusse kahvatusiniseid olustikke ning veidralt moonutatud proportsioonidega idülle. Üldine kõlesinakas tonaalsus ja need äraspidiselt hubased kaadrid loovad mulje justkui mingisugusest painajast, mis päriselus lõppeks harilikult ärkamisega ja avastusega, et tekk on arusaamatul kombel kuhugi mujale sattunud. Ei, meie kangelased ei ärka, vaid langevad veelgi sügavalame surmataolisse unne, millest ärkamine peaks nõudma elajalikke pingutusi. Aga ega Innsmouthi elanikkond ka päris inimestest koosnenud...

Veel peaks paari sõnaga peatuma sellel, miks mõned arvajad leiavad, et seesuguse teose valmimise peale pööras härra Lovecraft end hauas ümber ning üleüldse on kogu kultus määritud poriga või mõne veelgi jälgima materjaliga. Kui aus olla, siis olin ise esialgu samuti veidi häiritud sellest homovärgist, kuid asja edenedes see enam nii väga ei seganud ning võimaldas sisse tuua veel paar huvitavat pööret või kõrvalliini või kunstilist liialdust (noh, algupärandi mudandamisel). Tegelikult oleks võinud kõige sellega täitsa rahule jääda ja isegi veidike aplodeerida, kui lõpp oleks saabunud 30 sekundit varem. Oleks jäänud rohkem otsi lahti. Või siis kinni. Aga isegi indie-produtsendid ei saa lubada määramatust. Või siis otse vastupidi, võivad loo lahendada täpselt oma suva järgi ehk siis nagu käesoleval juhul. Väga gei lõpp, peaks ütlema ja paar silma kaunis kõrgest hinnangust maha kratsima. Sellist jama ei näinud Lovecraft magades ka mitte. Jah, tõepoolest, kas the-man-you-love kaalub üles kosmilised veresidemed?

Peenes kirjas: Kunagi, kui kuulsin käesoleva teose valmimisest (ja kümmekond aastat tagasi meie teismelisi hullutanud Tori Spelling´i osalemisest selles) lubasin enesele vaadata ära terve rea juba valminud Gildarki teoseid. Ei vaadanud.

*) Dio+Iommi

Teemad: fantasy, horror, US

Something Is Out There - Richard A. Colla

Kui lutenant Ripley oleks tulnukas, kes ainsana "Nostromolt" pääsenuna alustaks ksenomorfi jälitamist hüljatud kosmosekolgastes, siis sellega oleks enam-vähem kõik öeldud. Lisama peaks vaid niipalju, et alus, millest kõik algas, kurseerib kauges ja unustatud tähesüsteemis, kus paikneb üks primitiivne planeet nimega Maa, kuhu saabununa saab too ripley endale kaaslaseks ühe klišeeliku televõmmi.

Seesuguse sissejuhatuse peale tuleks muidugi varuda hulk pikka meelt, sest tõeline kaunishing viskab seesuguse linateose pikemalt prügikorvi ning haarab hoopis kütkestavama romantilise seiklusfilmi järele, Armastuse iidne muinaslugu, Kuulihaavad, Seks ja Linn, mida iganes... Meie aga mäletame toda minisarja peamiselt seetõttu, et tegemist oli Star Trek´i (TNG) ja Galactica kõrval ühega sellest piskust teleulmest, mis siiamaile veel päris värskena jõudis. Loomulikult teleporode vahendusel. See sari oli tegeliku mingisuguse pikema šedöövri piloot (või õigemini, see šedöövr oli käesoleva loo spin-off), kuid koguteos suleti pärast lühemat õhutamist arhiividesse ning nii sari kui ka tema telemängufilmiks kohitsetud noorem vend paisati üle ilma eetrisse, kust entusiastid tema episoode otsekui kärbseid kleepuvale lindile püüdsid. Alles nüüd, viimastel aastatel on teda ka kettavormis ilmuma hakanud.

Režissööriks on tal Richard A. Colla, kes kümme aastat enne käesoleva kultusliku maine omandanud mini valmistas paar pilooti samuti fänne hullutanud sarjale Battlestar Galactica. Vahepeal jõudis ta ka kätt proovida McGyver´i, McCall´i ja Miami Vice'i kallal. Sootumaks võõras aga ei tohiks olla käsikirjutaja Frank Lupo nimi, isegi maavillasele televaatajale - on ju tema sulest tuln'd kui mitte kõik, siis kindlasti enamik A-rühmast.

Niisiis, kusagil universumi äärealadel sõidab ringi vangilaev, mille pardal paarsada ohtlikku kurjategijat, meeskond ja jäle roimar, võõrakujuline. See viimane on paigutatud hiiglaslike rauduste taha, kuid mingisuguse erakordse fenomeni läbi saab ta võimust oma kaasvangide meelte ja tahte üle ning need vabastavad ta. Peletis hävitab kõik laevas olnud ning võtab suuna kolmandale planeedile, kus töötavad politseinikud hakkavad kohe koledaid mõrvu uurima. Jubetise kannul saabub Maale ka ainus ellujäänu, valgete vahvellokkidega võlutar, võõramaalanna, kandes hõlma all mingit relva, mida hiljem pulse rifle´iks kutsutakse. Üks eriti andekas võmm aga taipab otsekohe, et too blondiin asjasse segatud on ning sedaviisi algab nende ühine seiklus... noh kõike kah ei jõua ümber seletada.

Tolle tagaajamise, õigemini jälitamise käigus lõhutakse üksjagu maju ja autosid ning vastu kaamerasilma paisatakse täiesti märkimisväärne kogus verd, lima ja küljest rebitud jäsemeid. Peab möönma, et tegemist on vast miski omamoodi saavutusega, kui arvesse võtta, et too lugu nomineeriti primetime Emmy kandidaadiks. Kui arvata välja eriti odavad eriefektid (siiski mitte kõik, vaid ainult need, mis pole limaga seotud) ning keskpärane teledialoog tükkis ainult talle omase huumori ja üheksast-viieni näitlejatega, siis tuleb tunnistada, et päris suur osa sellest kolmest tunnist on lausa vaadatavad. Mitte et kõik oleks hiilgavalt lavastatud või nii, aga ta kurivaim on täitsa vaadatavalt põnev. Võiks seda isegi ju mingiks kosmosegialloks nimetada. Ses mõttes, et halvad näitlejad ja kehvapoolne dialoog, kuid täiesti jälgitav stoori ning igati punane veri. Muidugi ei maksa luua ka mingeid illusioone, ikkagi telefilm, millest filmibosside arvates head nahka ei saanud, kuigi loole kogunes hulk fänne ja talle isegi järg tekkis. Kõikvõimalikest pisidetailsetest laenudest kubisevas loos piisavalt materjali, et ei oleks sugugi üllatav, kui ühel ilusal päeval võiks superkinode plakatilt lugeda uusimast ulmemärulist Jason Stathami ja/või Jennifer Anistoniga peaosis.

http://en.wiki...out_there

Teemad: crime, sci-fi, thriller, TV

В начале славных дел - Sergei Gerassimov

Põngerjana üritasin ära vaadata enamuse kraamist, mis meie maal kinodesse paisati, välja arvatud kõikvõimalikud igavad teosed nagu "Jaam kahele", "Julm romanss" ja "Moskva pisaraid ei usu". Noh aga need on niikuinii klassikud ja minusuguse õelaid kommentaare eriti ei vaja. Sellepärast peatun nüüd hetkeks hoopis ühel seesugusel tükil, mis mingil põhjusel nägemata jäi. Tolle esimese jao, Peetri noorus, nägin ära, kuid järge ei õnnestunud. Tegelikult olen seda "esimest" mitmelgi korral hiljem telekanalite vahendusel näinud, kuid käesolev on mingil arusaamatul põhjusel pikkadeks aastateks kättesaamatuks jäänud.

Midagi suuremat täpsustavat lisada peale selle polegi, kui et film käsitleb ajajärku Peeter I elust, mis algas Azovi vallutamisega ja päädis Narva all. Tollesse ajavahemikku mahuvad nii reis Hollandisse ja Inglismaale (kus Vene saatkond olevat ühe lordi palees, mis neile peatumiseks anti, asuva maalikogu püstolitega sõelapõhjaks lasknud aga pärast kõik ilusasti kinni maksnud - uusrikaste värk) kui ka radikaalsed ümberkorraldused Venes endas. Tolle aja kohta ennekuulmatud vembud, mida Moskva ja kõigi Venemaade isevalitseja oma alamate kallal toime pani on vist üldtuntud. Teame ju kõik bojaaride habemete pügamisi ja joodikutele "aurahade" andmist.

Üsna palju käsitleb film just noid viimaseid asjaolusid ning kuna tegemist on kauge ajaloo ja väga olulise isikuga, siis on kõik see jäänud suuremalt jaolt puutumata ka propagandast. Ilmselt seetõttu on tegemist ka üsna mõnusa vaatamisega - Peeter oli ju teadagi ohjeldamatu iseloomuga ning satub seetõttu kõikvõimalikesse ekstsessidesse. Näiteks Šeremetjevi kosjad, kus isake ise isameheks on ja suure joodikute bande eesotsas kuhugi taresse sisse vajub ja pöörase orgia korraldab. Oleks seda ette teadnud, oleks eelnevalt hapukurgid, külma viina ja musta leiva lauale kandnud. Kaks tundi mõnusat äraolemist on garanteeritud, sest kuigi tegu peaks olema Aleksei Tolstoi romaani ainetel valminud ajaloolise suurfilmiga on Vene asjaajmiste eripärad meile piisavalt tuttavad, et temas leida uudsuse, igavuse või lihtsakoelise dramaatika kõrval ka kübeke absurdilähedast huumorit!

Lisame veel, et filmis on teiste hulgas võimalik näha ka mesipoiss Nikolai Jerjomenko´t, Rein "Reino" Aren´i nemesist. Alljärgnev galerii pärineb filmi esimesest pooltunnist või nii, sest kõikvõimalikke eriolukordi on küllaga ning kõike välja panna oleks headele inimestele liig mis liig...

Teemad: drama, history, SU

Mõni aeg tagasi kirjutasin postituse Oliver Stone´i filmist Wall Street. Kuna juhuslikult kirjutas meie rahva ärksam osa sel päeval küpsuskirjandit, siis mõtlesin veidike selle teemaga katsetada ning pistsin mäletatavasti postituse päisesse järgmise lause: Tegelikult oli jutt juba valmis, kui hakkasin vaatama, kas mõne pealkirja alla sobiks. Näe, sobiski, "Kunst avab tee maailma mõistmisele" (2008), "Kunstiteosed, mis on muutnud mu ellusuhtumist" (2007)...

Mõni hetk pärast sissekande avaldamist anti aga teada tänavused teemad ning kuna ajakiri Muusa korraldas oma veebis temaatilise kirjandivõistluse, saatsin oma äsjavalminud töö ka sinna. Käesoleva aasta kirjanditeema raames siis (ja paari lausega täiendatult). Ei möödunudki aga palju aega, kui too soperdis ilmus Muusa blogis. Sellest äramärkimisest võib välja lugeda, et filmikunst on tõepoolest tänapäevase maailma mõistmisel võtmeks. Temasse on kätketud kõik eluga kaasas käivad märgid - nähtavad, kuuldavad ja mõeldavad. Ole ainult mees ja pane tähele. Kellel aga plaanis järgmisel tuleval aastal kirjandit kirjutada, võtke ja vaadake seda filmi nii kaua, kuni suudate konkureerida noorte maakleritega filmist Boiler Room. Üsna tõenäoliselt sobib Wall Street analüüsimiseks ka tuleval aastal. Tegemist on igal juhul piisavalt hea filmiga, et isegi kui ta mõne teemaga ei haaku, pole silmitsemiseks kulutet aeg mööda külge maha jooksnud.

Muusa blogi: Kunst meenutab meile igavesi väärtusi

Promised Land of Heavy Metal

Mul oli kunagi üks töökaaslane, kes kandis hoolimata business casual reeglist Soome hevibändide t-särke. Noh näiteks, kui peakorterist saabus kohale tähtis delegatsioon, siis tema võttis neid vastu, rinnal ilutsemas Teräsbetoni kandilised tähed või Sonata Arctica hunt. Tegelikult oli see isegi lõbus ja nii mõnelgi nõupidamisel, kui asi igavaks kiskus, üritasin ta särgil ilutseva pildi järele ära arvata, missuguse kollektiiviga antud päeval tegu oli. See ei olnud muidugi alati väga kerge, sest Soomes on (uusi) hevibände lugematul hulgal, umbes sama palju, kui 1980-datel kogu maailmas kokku.

Dokk jälgib kedagi Kimmo Kuusniemit, kes sõidab Inglismaalt oma sünnimaale hevit uudistama. Mitte et ma seda kodanikku nüüd nii hirmsati teaksin, aga moll tuli küll tuttav ette - kunagi oli Põhjas sihuke bänd nagu Sarcofagus. Koju tahtnud vana mehe käevangus viiakse vaataja Soome tättoostuudiosse ja siis hevilaadale ja vaadatakse niisama, mis toimub. Tegelikult oleks sellise filmi saanud teha ükskõik kus, aga paraku on Soome ainsana Eurovisioonile metallimehi saatnud. Ise oleksin küll rohkem tahtnud näha hevi ajalugu. Noh, et miks Soomes on kuulub hevi peavoolu raudvara hulka ja nii edasi. Ainuke huvitav koht oli tegelikult intervjuu miski psühholoogiga, kes selgitas hevi mõju vaimsele tervisele - täpselt vastupidiselt Jüri Linale.

Zero Nine ja Iron Cross ja Stone vilksasid korraks kaadrist siiski läbi, kuid nostalgikule jäi sellest siiski väheks. Nightwish ja Apocalyptica on veel liiga värskelt meeles ning Lordi liiga popimaiguline, et neist hullupööra vaimustuda.

Ega midagi, lihtsalt tavaline vaatefilm sellest, kuidas sommid mööda Tuskat ja Ankkarocki ja Ruisrocki reisivad. Mõnevõrra huvitav oli siiski teada saada, et Soome otsib superstaari võitja ja mister Tampere om paadunud karvased. Aga see oli enam-vähem kõik, peale tavapärase soome aktsendiga inglise keele. Lõpus esitatakse küsimus, mis paneb soomlased hevit fännama, et kas neil on äkki mingi eriline söök või jook ja vastuse asemel lihtsalt nendikase, et nad eriti tihti vett ei joo.

Selle asemel, et vaadelda metalli ajalugu ja tegelikult uurida, millest selline menu, piirdutakse lihtsalt mõne enam-vähem suvalise tüübi (tegelikult el presidente ei ole päris suvaline pole) intervjuuga teemal "eile juhtus" ja kõik. Igav, vähemalt sellele, kes asja natuke rohkem, kui pealiskaudselt tunneb. Tõenäoliselt igav ka sellele, kes asjast ööd ega mütsi ei tea ja vaid pisut informatiivne ehk kodanikule, kes peab kirjutama Soome raskest muusikast referaadi.

Teemad: documentary, WE