Jupiter

Le spie vengono dal semifreddo - Mario Bava

Kui kinoafišil on kõrvuti nimed Mario Bava ja  Vincent Price, siis paneb see igal tõsisemal hirmusõbral ila tilkuma. Hoolimata sellest, et see kuulutus lubab gooti horrori asemel pöörast spioonikomöödiat. Nii pöörast, et tal koguni mitu pealkirja - eriti inglise keeles. Otsetõlge meenutab meile esmalt Le Carré klassikalist luurelugu "Spioonid, kes pääsesid leigest". Lisaks sellele lubatakse vaatajale demonstreerida termotuumanabadega tüdrukuid. Huh, aitab küll, tahaks juba näha!

Kuri geenius doktor Goldfoot (ühe tuntud spioonifilmi auks on teba abilise nimi Hardjob) on sõlminud lepingu hiinlastega, et nende abil maailm vallutada. Sõjapidamiseks kasutab ta enese välja töötatud neitsilikke roboteid, kelle ihusse on istutatud erinevad lõhkeseadeldised. Need sõna otseses mõttes mannekeenid sokutatakse ükshaaval NATO kindralite teele, kes siis armatsemise käigus õhku lendama peavad. SIC (miski salaluureasutus) saadab õela teadlase vastu oma parimad agendid Franco ja Ciccio. Ainukeseks miinuseks loo juures on asjaolu, et nimetet mehed on tegelikult mingisugused käpardid, kes puhta juhuse läbi satuvad spioonide kooli, kust rikki läinud RITA (IBM-i uusim toode, andmetöötlustehnika viimane sõna) nad missiooniks välja valib. Kuigi tobedate seikluste jada on käinud juba filmi algusest peale, pole ta kuni senini õiget hoogu sisse saanud.

Nood mehed on (olid) tegelikult samanimeline estraadikoomikutepaar, kelle leivanumbriks oli saalitäie pealtvaatajate ees teineteisele jala tagumikku uhamine. Sellekohast meistriklassi näitavad nad ka ekraanil. Kahjuks ongi kogu film üles ehitatud nende kahe omavahelisele koreograafiale, millele on näpuotsaga lisatud kõikvõimalikke tagaajamisi Benny Hilli stiilis ja eriti nõmedaina kujutet kõrvaltegelasi.

Seda kõike vaadates hakkab Vincent Price´ist koguni kahju. Kuigi ta siis veel ei teadnud, et peab elu lõpuni ainult Theatre of Blood´i direktorit mängima, võib vaataja aimata, kus seesugune kuritööle kihutav kibestumus pärit. Jah, hullu teadlase rolli ta sobib küll, kuid mitte seesuguse. Hulludele teadlastele ei visata torte näkku, hullud teadlased uputatakse happevanni või hävitatakse Torricelli tühjuses.

Bava on meisterlik kinematograaf, kes on äärmiselt kasinates tingimustes nii mõnegi kinoajaloo tähtteose valmis meisterdanud. Kahjuks ei ole ekraanikirjutajad talle siin suurt midai kasutada andnud. Ja mees teeb seda, mille eest talle maksti - võtab üles osavad klounitrikid, ei midagi enamat.

Eks tuleb mõista, et nii Price kui Bava olid 1966. aastal kuumad nimed, mis plakatil ilutsedes iga tõsisema filmisõbra pidid kohale ajama. Kui neile lisada tsirkust armastava rahva lemmikud klounid ja mõni ülikena meesmodell (Fabian), siis pidanuks saama täisliku kassatüki retsepti. See kõik on loomulikult rüütatud miskisuguse tummfilmiajastu visuaali - noh et tordi loopimine naljakam oleks. Seda kompotti vaadates ei tahaks küll olla nende nahas, kes seda lugu rahastasid ja/või oma nimed tiitritesse lasksid trükkida.

Oleme seda filmi juba küll jalaga makku tagunud, teeme natuke pai kah. Esiteks, itaaliakeelne dialoog on kohati päris vaimukas - vähemalt selles ulatuses, mida siinkirjutajal õnnestus oma piiratud teadmiste abil tõlkimatu sõnademänguna tuvastada. Vast tasuks mainimist ka mõnele tõelisele absurdikomöödiale omased naljad - kui agendid otsustavad kahjutuks teha hiina luuraja, kuid kinni püütud mees osutub valgeks, siis ainus järeldus on see, et hiinlased oskavad hästi maskeeruda. Või see, et kui hiinlane piraajasid täis basseini kukutada, siis järgi jääv skelett on samuti kollane.

Teemad: comedy, spy, WE

Вечера на хуторе близ Диканьки - Aleksandr Rou

Kuigi film kannab Gogoli rahvalike lugude kogumiku pealkirja, jutustab ta tegelikult vaid ühe selles kogumikus sisalduva loo, "Jõulueelne öö".

Aleksandr Rou, Vene Nõukogude filmilavastaja ja eriefektide meister, on selle loo juures põiganud sammukese kõrvale juba sissetallatud rajalt. Tema leivanumbriks oli tegelikult live-action ja selle juurde kombineeritud fantaasiaelemendid, nagu küürselg-sälg, lendav laev ja majake kanajalgadel. Noh, sihuke omamoodi töörahva-Harryhausen. "Dikanka" on ses suhtes tibake tagasihoidlikum. Erinevalt teistest Rou filmidest ei ole režissöör palunud filmi direktoril osta pileteid väljasõiduks vabasse loodusesse, vaid kogu tegevus on mahutatud võttepaviljoni ja otsekui nimme ebaloomulikesse värvidesse kirjatud kulisside vahele.

Sama palju, kui vormilt, erineb käesolev linateos oma vendadest ka sisu poolest. Kuigi tegemist on rahvapärimuselt põhineva looga, nagu teistegi puhul, on seda vaadeldud hoopiski teisest rakursist. Siin ei kohta me üllaid kangelasi, suurejoonelisi pahasid ega ilma-ime-kala-vaala. On ainult küla nõiamoor ja tema kaasosaline, paharet, kurat, sorts, tšort, kes toimetavad oma tempe külaelanike ning looduse kallal. Kuigi nime järgi peaks olema negatiivsete tegelastega, ei jäta nad sugugi säärast muljet - ja seegi on taotluslik. Selle asemel, et hiiglasliku vandenõu abil vabadustamastavat rahvast enese võrku püüda, sepitsevad nad nende tarvis hoopis pisihuligaansusi. Näiteks topib kurat taskusse kuu ja tähed vaid selleks, et mõni isik jõe äärde vett tooma minnes pimedas komistaks ja tema siis lõuatäie naerda saaks. Sihukesed õelad, kuid pisukesed vingerpussid, millest jäädavat kahju kellelegi ei peaks sündima, samuti pisukesed kanakitkumised (sõna otseses mõttes) oma kollegi ja rivaali, nõiamooriga.

Sepp Vakula, kasakapealik Tšub, tema tütar Oksana ja teised aga toimetavad omi asju. Need võtavad aga teisest mõõtmest pärinevate tegelaste vahelesegamise tõttu tihti omamoodi koomilise pööre. Kuigi kuradil on kange himu nalja ja vingerpusside järele, ei ole ta siiski see allilmast pärit õelus, kel ainult grandioossed plaanid. Ta on siiski vaid loodusvaim, kellega on võimalik kokku leppida või hästi läbi saada ja näiteks meie Vakula seda ka suudab - on tal ju tarvis oma silmaterakesele Oksanale head meelt valmistada. Viimane igatseb enesele krahv Potjomkini paleest pärinevaid kuldseid kingi! Ega's vaene noormees üksi neid ju kätte ei saa.

Põrssanäoga paharet, plakatlikud inimeste maailmast pärit tegelased ja nende "tühised", kohati tervele mõistusele vastukäivad toimetused peaksid muige suule kiskuma ka kõige suuremale kivinäole.

Aegade jooksul on Gogoli lugusid visualiseerinud terve rida kunstmaalreid. Nende nägemus Gogoli jutustusest ei erine palju sellest, mida arvas asjast seltsimees Rou. Nagu juuresolevatelt piltidelt nähtub, on viimane esimeste pealt kui just mitte maha joonistanud, siis ideid saanud küll.

Ükski kinomees pole aga täieõiguslik selline, kui tal pole asjast oma isiklikku nägemust. Rougi pole ses suhtes erand ning nii mõnigi asi on tal päris vaimukalt välja kukkunud.



Lisaks käesolevale on idapoolsetel aladel valmistatud veel sama teemat kästilevad linateosed:
Вечера на хуторе близ Диканьки (2001)
Ночь перед Рождеством (1913)

Teemad: comedy, fantasy, SU

Cat-Women of the Moon - Arthur Hilton


WHOOSH!

Raadio: Kutsun Kuuraketti 4! Kuurakett 4, kas kuulete!

Kip: See on kosmoselaev, hakkame tööle.

KABOOM!

Laird: Aatomikambris on tulekahju!

Doug: Köh-köh, korras, köh...

Laird: Kus me maandume?
Helen: Aga kui maanduks õige tagaküljel?
Laird: Hea mõte!

Kip: Me oleme 100 0000 miili kaugusel kodust!
Helen: Lähme sinna, seal peaks olema mingi koobas!

Laird: Imelik tunne.
Kip: Anna mulle üks suits, ma näitan teile midagi!

Kip: Näete, siin on õhku!

Helen: Kes ees läheb?
Laird: Mina!
Kip: Oota, ma laen püstoli ära.
Helen: Miks alati nii sõjakas peab olema...

Helen: AAPPIIII!!!
Pahh-pahh
IIIIKKKK
AAAAAAAAHHHH!
Pahh-pahhh-pahhh
Kip: Kõik on korras...

Laird: Lähme tagasi, siin on ohtlik.
Helen: Ei lähe, sa pole kapten!

Kip: Helen, sa rääkisid nii nagu teadsid sellest kogu aeg.

Doug: Justkui kodune tunne
Kip: Helen, sa ei vastanud mu küsimusele. Mida sa veel tead?
Helen: Mitte midagi, ma pole siin varem olnud.
Kip: Olgu, hargneme, Doug ja Helen, teie jääte siia!

Laird: Mis juhtus?
Doug: Ei tea.
Kip: Kus on Helen?

Doug: Ma sain ühe kätte!
Kip: Olgu, vaatame.

????
Kip: Mis juhtus?
Doug: Ei tea.
Kip: Nad tahtsid kindlasti püstolit saada. Nüüdsest jääme kokku. Mul on tunne, et Helen tuleb varsti tagasi. Tunni pärast läheme raketi juurde tagasi.

Helen: Ma olen nüüd siin.
Alfa: Tere tulemast, Helen, Kuu peale. See on minu teine komandör Beeta ja see on Lambda. Teistega kohtud hiljem. Meil ei ole keelt vaja, Helen. Me projitseerime oma mõtteid. Me õpetame, aga seniks räägime sinu keelt. Meie rass on teie omast sadu aastaid ees. Meil juhtus õnnetus ja seetõttu pidid meie esivanemad säästlikud olema. Atmosfäär hõrenes ja me pidime energiatarvet ja elanikkonda vähendama miinimumini. Siis oli juba hilja. Meie ainus lootus oli, et mõni rakett tuleks siia. Te viite tagasi ainult meid kolmekesi.

Alfa: Tere tulemast!

Alfa: Palun.

Beeta: Siin lähedal on palju kulda.

Lambda: Kas ma meeldin sulle?

Alfa: Rahvaste sõpruse terviseks!

Lambda: Doug, ma ei tahaks sinust lahkuda.
Daug: Lambda, ma tulen tagasi.

Alfa: Varsti me valitseme kõiki naisi ja siis kogu maailma!
Lambda: aga mina ei taha! Ma tahan normaalset elu!

Doug: Maa, me tuleme koju!

Teemad: adventure, sci-fi, US

Wall Street - Oliver Stone

See siin on nüüd minu tagasihoidliku isiku pisuke panus lõpukirjandite vaimus ja maailmamajanduse, majanduslanguse, töötuse ja kapitalismi teemadel. Kuna tänavusi teemasid teada ei ole, siis kasutan mõnda vana teemat.Tegelikult oli jutt juba valmis, kui hakkasin vaatama, kas mõne pealkirja alla sobiks. Näe, sobiski, "Kunst avab tee maailma mõistmisele" (2008), "Kunstiteosed, mis on muutnud mu ellusuhtumist" (2007)...

Wall Street ilmus Nõukogude Eesti kinolevisse uutmise keskpaiku, siis, kui mitte sittagi polnud veel muutunud, kuid mõni juba tulekivi teritas. Et suitsu tuleks. Permi maffia tegi esimesi samme ja tähtsamad kooperaatorid kihutasid null-kaheksatega mööda linna ringi. Tegelikult oli see film omamoodi märgiks, mis andis tunnistust Lääne sissemurdmisest nõukogude rahva igapäevaellu. Hoolimata sellest, et "Ekraani" veergudel tutvustati seda, kui tüüpilise imperialistliku hai portreed, kelle filosoofia peitub sõnades "I create nothing. I own."

Loomulikult oli filmi mõju igapäevasest hallusest ja Viru tänavale riputet autahvlitest kõrini saanutele üsna äraspidine värreldes sellega, mida agitprop ette nägi. Arksamad silmad (ja neid polnud vähe) püüdsid ekraanilt dramaatika asemel Gordon Gekko helesiniste triipudega triiksärki ja hommikusi jalutuskäike mererannas. Vaimustuti tema ettevõtlikkusest ja eriti telliskivikujulisest mobiiltelefonist, milletaolisest sai mõne aasta pärast Maarjamaa ärikate karjääriredeli kõrgeim pulk.

Usun, et pole palju eksitud, kui öelda, et käesoleva linaloo näol on tegemist Oliver Stone'i ühe silmapaistvama teosega. Siin võib muidugi vastuargumente esitada, kuid pärast kõiki neid aastaid on seda äärmiselt kosutav vaadata ja näha, et mitte sittagi pole muutunud. Ehk on siin tegemist hoopiski asjaoluga, et erinevalt teistest Stone'i filmidest ei portreteerita siin konkreetsed isikut või ajaloolist sündmust, vaid tegelikkust, sedasama, milles me praegu elame. Pisut isiklikumast vaatenurgast on tegemist ka ühe verstapostiga lombitaguses kinoloos. See tähistab Ameerika lõppu ja Hollywoodi algust. Enne seda võis filmide järgi selgelt näha, missuguse ajastuga on tegemist ja filmid eksportisid Ameerikalikku nostalgiat. Igal kümnendil võib leida omad tähed ja sellele dekaadile iseloomuliku Ameerika.

Nii olid meil 1930-date must-valged, olid Vivien Leigh ja Clark Gable, olid neljakümnendad propagandamaiguliste sõjafilmide, Lassie ja mustade filmidega. Järgneval kümnendil jätkus Ameerikas sünge glamuuri, femme fatale'ide aga ka John Wayne´i ja Ronal Reagan´i võidukäik, mis 1960-datel asendus pisut kodusemate teemadega, teeäärsete kohvikute, rokenrolli ja noorte mässajatega. Nood viimased sirgusid järgnevate aastatega tublideks kurjategijateks, kes Steve McQueen´i ja tema kolleegide isikuis raiskasid ookeanitagustel teedel fossiilseid kütuseid ning tekitasid aukartustärataval hulgal vanarauda. Igasugune romantika taandus aga 1980-date yuppie'de ja pankurite egoismi ees, mille krooniks on mister Gekko "greed is good." Sellest sõnasabast filmimogulid kinni võtsidki ja panid moodsa meelelahutustööstuse täistuuridel käima.
Tulles jällegi tänase seansi juurde, leiame, veel kord, et tegemist on läbilõikega kaasaegsest Lääne ühiskonnast. Siin on töörahvas, on kapitalistid ja nende lakeid. Ehk selgitab see asjaolu, miks seesugune lugu raudse eesriide taha lubati. Tegemist on otsekui illustratsiooniga leninlikule propagandale üksnes selle vahega, et mõned lakeidest võivad siiski olla vaid eksinud, mitte loomu poolest õelad. Aga paremini, kui nõukogude maailmapilti sobib ta hoopiski tänapäeva, kus on samuti olemas rahvusvaheline imperialism, lakeid ja kurnatav töörahvas. Muidugi on nendevahelised piirid hägustunud, sest Gordon Gekko käsutuses olnud mobiilseid sideaparaate leidub pea igas kodus ning ka läikiva sõiduki võib enesele soetada igaüks. Mis aga endiselt jääb Wall Streeti eliidi pärusmaaks, on see, millest kõneleb kinokapitalist: "The richest one percent of this country owns half our country's wealth, five trillion dollars. One third of that comes from hard work, two thirds comes from inheritance, interest on interest accumulating to widows and idiot sons and what I do, stock and real estate speculation. It's bullshit. You got ninety percent of the American public out there with little or no net worth."

Teemad: drama, US

Gone in 60 Second - H. B. Halicki

Kusagil Ameerikas tegutseb autovaraste jõuk ja sealsamas tegutsevad ka kindlustusagendid, kes poevad nahast välja või õigemini kellegi teise naha sisse, et noid vargaid kätte saada. Õnneliku juhuse läbi saabub Lõuna-Ameerikas Brasiilia poiste emissar, kes toob varastele suurema summa raha ja korralduse toimetada mingisse kohta mingiks ajaks mingi koguse kallihinnalisi sõidukeid. Noh et need lõunasse ära vedada.

Esimesed paarkümmend minutit võtavad kerget meelelahutust otsiva ja kaasaegse kinokunsti abil mõtlemisest pro süvenemisest võõrutatud huvilise päris võhmale. Peamiseks süüdlaseks on siin mitte ülemäära keerukas sisu, vaid hoopiski see, kuidas seda vaatajale serveeritakse. Tundub, et filmis on justkui kolm omavahel mitte just eriti tihedalt seotud kihti - taustamuusika, pilt ja ambient sound. See viimane sisaldab endas nii dialoogi kui kõikvõimalikku muud heli. Kaks viimast komponenti loovad tunde nagu vaataja oleks kõrvaltvaataja. Näiteks üsna tavaline episood, kus ekraanil toimub mingi tegevus ja keegi räägib midagi, mis ei pruugi olla tegevusega otseselt seotud. See keegi on siinpuhul mõni tegelane, kes on samuti seal lähedal, kuid mitte vaateväljas, näiteks selja taga. Vi üsna pikk kaader mingist maja ees seisvast autost, kahekõne algab tasakesi vasakust kõlarist ja jõuab keskele samaaegselt ekraanil veereva sõidukiga, kus istuvad suhtlejad.

Kui ära harjuda, siis on see täitsa mõnus. Arvestades stiilipuhast seitsmekümnendate visuaali, tekib sihuke rahulik tunne, justkui istuks mingi tänava servas ja suitsetaks rahulikult muru. Ning jälgiks ümberringi toimuvat. Erinevalt kaasaegsetest filmidest ei kohta siin kordagi üledramatiseeritud ja -näideldud kahekõnesid, südantlõhestavaid silmapilke või midagi muud sellist. Seesuguste kaadrite valmistamiseks harilikult kasutatav Suur Plaan astub läbi vaid paariks hetkeks ning sedagi ilma liigsete tunneteta, ikka vaid selleks, et aidata paremini kõrvalt jälgida.

Vaataja ei saa siin end samastada mõne tegelasega, sest puuduvad kangelased. Negatiivsete ja positiivsete tegelaste asemel on lihtsalt mingid tüübid, kes toimetavad oma asju kiretult.Aeg-ajalt tekib mulje, nagu oleks tegemist mõne dokumentaal- ja vaatefilmi hübriidiga. Dialoogi kuulamiseks tuleb end aeg-ajalt pingutada - ja see on vajalik selleks, et saada aru mis ja kes, arvestades "heade" viibimist "pahade" nahas. Tegelikult ei ole need jälgimisraskused mitte üleni havi käsul, režissööri tahtel sündinud, vaid arvestada tuleb, tegemist on ikkagi teise sordi filmiga, mis seletab ka esimese suurusjärgu staaride puudumist. Kuigi seesuguse süžee puhul ei olekski korralikku staari kuhugi paigutada, puudub lihtsalt vastav tegelane. Aga tagaajamine on äge ja tema ongi filmi tõeline staar.

Aga isegi, kui vahepeal mõistus looja lasta ja autodega mittesõitmine ära kannatada, saab nii mõndagi näha. Mitte ainult jänkiraua kolistamist, vaid ka tervet rida toredaid tolleaegseid insenerimõtte saavutusi. Ferrarid ja Lamborghinid ja De Tomasod ja Jensenid ja Stutzid lisaks tavalistele Mustangitele ja Cadillacidele.

Teemad: action, crime, US

Videolugosi: undici mini film orrur - autorite kollektiiv

Amatöörlike hirmu- ja õuduse lugude kassett. Kinonentusiastide salvestised pärinevad erinevatest kvaliteedikategooriatest, siin on 16mm, betacam, s-video ja mini-dv. Neid seob aga minimalism, tagasohoidlikkus ja samas ka geniaalsus, sest kõik lihtne on geniaalne. Ja loomulikult on kogu see värk pühendatud Vampiiride Kuningale, Krahv Bela Lugosile.

Paadunud hirmu-, fantaasia- ja ulmesõbrale on seesugune teos või õigemini kogumik tõeliseks pärliks, mis tuleb peavoolukino sümboliseeriva lagajõe seest hellalt üles tõsta, võis praadida ja pühapäeva pärastlõunal sugulastele serveerida.

Üks. Juhtum tänaval. Mis saab siis, kui fooris põlev punane tuli asendub sinisega?

Kaks. Ladies and Gentleman! I am not Count Dracula!

Kolm. Killer Gump. Ootamatu lõpuga splatterimaiguline lugu elustiili- ja/või IKEA reklaamklippide vaimus.

Neli. Angustia. Lavastaja ei peaks teisi tagant kiirustama, kui on ise lohakas. Eriti, kui rekvisiitide seas on terariistu.

Viis. Minu enese maailm. Splatter väikestele toredatele tüdrukutele.

Kuus. Conversano krahv. Päikeseliste küngaste vampiir kes kardab ense varju (mida tal ei ole) ja minestab verd nähes (mida ta ei tarbi).

Seitse. Trinoloogia. Rokkmuusika põhjustab vaimu nüristumist. (Jüri Lina)

Kaheksa. Kolmas Maailmasõda. Omapärane postapokalüptiline sõjafilm, mis lisaks kõigele valmistatud põnevas tee-kasvõi-ise-tehnikas, kuigi kvaliteedi osas pole mingeid järeleandmisi. Ja igatahes üks paremaid sci-fi lugusid, mis üle hulga aja pihku sattunud.

Üheksa. Reekviem. Elu hullusärgis ei ole meelakkumine.

Kümme. Anatoomia. Rabavalt minimalistlik olmekriminull stiilis Alfred Hitchcock esitab.

Üksteist. Viimane seanss. Amatöörargento tükkis süžee, arhitektuuri ja verega.

Tagantjärgi vaadates on muidugi mõni ülalmainitud teos teistest parem ja mõni halvem, kui nii võib väljenduda. Aga siiski, seal, kus üks jätab templi mällu, teeb teine heateo, mis liivale kirjutatakse. Valisin enese tarvis kolm tükki, mida eraldi esile tõsta. Kolm. Kaheksa. Kümme.

Teemad: amateur, horror, short, WE