Jupiter

Ron Howard on imelik mees. Mõne aasta eest sai ta maha kaunis asjaliku teosega A Beautiful Mind, mille eest anti talle ka Oscar. Peale selle on ta veel osalenud mitmes teiseski projektis, mille puhul ma oleksin veidi tagasihoidlikum. Neid teisi on muidugi hulga rohkem, kui seda esimest. Nüüd aga on mees kuuldavasti võtnud ette mister Lovecrafti seiklused. Kuigi ta on hullumeelsust korra juba edukalt portreteerinud, ei oska kino- ja hirmusõber kuidagi seisukohta võtta, kuidas senini vaid kujuteldavaid spioone filminud mees portreteerib kaheksajala ja nahkhiire hübriidi.

Teenelised koledusemehed Yuzna ja Ko meisterdasid Iidsete-lugude baasil terve pataka kahtlase väärtusega ja just seetõttu palavalt armastatud teoseid, mille sarnaseid iga-aastasel Lovecrafti filmide festivalil Chuldse Cthulhuga pärjatakse. See asjaolu võib muidugi osutuda senise A-klassi kinomehe komistuskiviks - aga õnneks ei võtnud ta ette sarnast suutäit Dan Gildark Cthulhu´ga või kuuldavasti Guillermo del Toro At the Mountains of Madness´iga. A no Howard ju ainult Lovecrafti, mitte Brown Jenkinit portreteerib. Kuigi Lovecraft ju viimasega ka elusast peast kohtus...

via filmjunk http://www.filmjunk.com/2009/03/27/ron-howard-considers-the-strange-adventures-of-hp-lovecraft/
via lovecraftcomic http://www.lovecraftcomic.com/blog/

(note to self: mine sebi kuskilt see Cthulhu 2007)

Чапаев - Georgi Vassiljev, Sergei Vassiljev

Sissekandeid Furmanovi päevikust:
2. mai - eile jõime Vassili Ivanovitši ja Petkaga. Jõime nii kõvasti, et peaaegu oleks ära surnud.

3. mai - Eile oli kõva pohmell, hakkasime Vassili Ivanovitši ja Petkaga pead parandama, aga läks kõvaks joomaks. Nii kõvaks, et parem, kui oleks ära surnud.

Kui 1930.datel aastatel hakati seltsimees Stalini eestvedamisel valmistama filmi kodusõja kangelastest, langes peategelase valik Tšapajevile.Seda eelkõige seetõttu, et Vassili Ivanovitš oli pärit lihtsast perekonnast ja autasustatud I maailmasõjas kolme Georgi ristiga ehk kõikide järkudega. Kui seesugune tegelane kodusõja väejuhtide seas on, pole enam vaja kaugelt otsida. Peamised tingimused on täidetud: lihtsa päritoluga, vapper ja autasustatud, langenund kangelaslikus võitluses valgekaartlastega. Seesuguse peategelasega filmi vaatavad 30 miljonit inimest ja seltsimees Stalin mitu korda ja mõnuga. Laused õpitakse pähe.

Kuid individualism ei ole sotsialistlikule ühiskonnale omane. Seetõttu täiendati peategelaste ridu revolutsiooniliste stereotüüpidega. Nii on andeka väejuhi ustavaks kaaslaseks Petka, kelle prototüübiks pole keegi muu, kui Stirlitzi vend polkovnik Pjotr Issajev, ja kes esindab lihtsaid punakaartlasi. Seesuguseid, kellega keskmine kinokülastaja võiks end samastada. Otse loomulikult ei saa ükski diviis tegutseda ilma partei juhtimiseta ning selle küsimuse lahendab komissar Furmanov, 1923. aastal ilmunud päevikulaadses vormis kirja pandud loo "Tšapajev" autor Samanimeline-Dmitri isiklikult (kes ise oli kodusõja aastatel komissari ametis).

Patriotismi kasvatamiseks naispere seas ei ole otstarbekas nimetada patriotismi ümber matriotismiks, vaid hoopiski portreteerida naispunaväelast, Anka Puljemjotšitsat, kelle ristiemaks olla olnud kirjaniku (ja filmi konsultandi) abikaasa Anna Furmanova. Tegelikult jääb arusaamatuks, miks nood tegelased filmis ümber nimetati. Oli ju Furmanov neile juba korra nimed andnud: komissar Klitškov, naispunaväelane Jelena Kunitsina ja lugematu hulk erinevate nimedega Petkasid. Kõik nad olid raamatus olemas.

Tšapajevi surma asjaolud ei ole täpselt teada, ametliku versiooni järgi hukkus ta, üritades põgedena valgete eest üle jõe ujudes ning tema surnukeha ei õnnestunud leida. Palju aastaid hiljem on avaldatud pealtnägijate tunnistusi sellest, kuidas juba raskesti haavatud väejuhti üle jõe üritati parvetada. Sel teekonnal haavatu aga suri ja ta maeti sinnasamasse maha. Igatahes on filmi finaal kui ka lugematud anekdoodid seotud just Uurali jõega ja ujumisega.

Tšapajev ujub üle jõe, tõmmates vasaku käega end jõuliselt kalda poole. Tema pea kohale lendab vares ja hakkab seal tiirutama. Vares küsib:
"Mis sa seal teed?"
"Ujun," vastab Tšapajev.
"Aga miks sa nii imelikult ujud?" uudishimutseb vares.
"Mul on teine käsi haavatud," teatab kangelane.
"Ahsoo," ümiseb vares, "ma mõtlesin, et onaneerid..."

Filmi tegemiseks sõitsid režissöörid Vassiljevid (ei olevat vennad, teadaolevalt puudub ka seos Haabersti linnaosa vanema Viktor Vassiljevi ja kitarristi Vitkor Valissjeviga) otse sinna, kus sündmused aset leidsid ehk 25. laskurdiviisi. Massistseenides osalevad ka Vassili Ivanovitši omaaegsed võitluskaaslased. Kinohuvilistel avaneb seeläbi haruldane võimalus silmitseda mängufilmis neid isikuid, kellest see film tegelikult räägib.

Korra juba mainisin, et kui püüdsin seda filmi mõne aasta eest vaadata, siis jäin haigeks ega osanud selles muidugi filmi süüdistada. Otsisin põhjusi kõikjalt mujalt ja leian, et see oli õige tegu. Kõleda kevadtuule, kehvade valimistulemuste ja must-valge linateose vastu aitab valge viin hapukurgiga ühteviisi hästi. Muidugi mitte nii, et ära peaks surema.

Teemad: history, SU, war

The Quatermass Xperiment - Val Guest

iMovies on viimasel ajal postitanud linke (1 2 3 4 5) Quatermassi episoodidele. Kuigi tänaseks on neid ilmunud vaid üksikuid, avaldab see lootust, et ehk kunagi õnnestub seda teerajajatoma ihusilmaga näha. Seniks aga otsisin välja kohvritäie vällarist toodud kraami, mõneeuroseid säästuplaate ja muud taolist, mille seas ka mõni Quatermass pesitseb.

Bernard Quatermass oli tegelane mitmes BBC tellimusel valminud ulmesarjas ja -filmis. Esimene, 1953. aastal ilmavalgust näinud kuuejaoline selline kandis pealkirja The Quatermass Experiment. See saavutas Briti saartel omamoodi kõikehõlmava mõju, mida võiks ehk võrrelda 15 aastat tagasi valminud Orson Welles´i kuuldemängu omaga. On kirjutatud, et kui nimetatud saade eetris oli, muutusid tänavad inimtühjaks. Kaks aastat hiljem valmis Hammeri stuudios Xperiment. Seda sidus sarjaga mõningane süžeeline kokkulangevus ja (osaliselt) samad inimesed ning sarnane nimi.

Tänaseks juba lootusetult vananenud visuaal ja mõneski mõttes klišeelik süžee ei paku kaasaegsele kinosõbrale ehk midagi uut. Seevastu tuleks teda pidada küllalt oluliseks teetähiseks ulmeloos, millest üks korralik teemahuviline mööda ei vaata. Kasvõi selleks, et omada mingit ettekujutust euroulme teerajajate seas olnud tegelastest. Paraku läks filmi sisuga teisiti, kui televersiooniga. Nigel Keale, sarja autor, kartis häbiväärset "alla 16-a keelatud" silti, kuid vasaramehed loomulikult sellise pisiasja taha ei takerdunud.

Professor Quatermassi juhtimisel ehitatakse kosmosesõiduk ja see lähetatakse maailmaruumi. Kohe filmi alguskaadrites lõpeb ekspeditsioon untsuga ning rakett maandub suure mürtsuga mingil põllul. Selle vrakist tiritakse välja üks poolsurnu, kuid teisest kahest pole jälgegi. Teadurid loomulikult üritavad uurid, mis juthus, kuid patsient põgeneb haigevoodist. Teda asuvad jälitama projekti osalised ja politsei. Ilmneb aga, et matkasell puutus kosmoses kokku mingi salapärase ollusega, mis hiljem osutub õelaks ufoloogiliseks organismiks. Tulnukaks ei saa seda kutsuda, sest tal puudub tavapärane humanoidne või vähemalt loomne kuju. See on võimeline endasse imema kõik elusorganismid, miellga ta kokku puutub. Ootuspäraselt kukuvad kõik seda muidugi hävitama ning edaspidine tegevus keerlebki sellesinase protsessi ümber.

 
2005. aastal valmis BBC ruumides samuti esialgse sarja põhjal vändatud telemängufilm The Quatermass Experiment. Vaja hankida ja silmitseda.

Teemad: hammer, remake, sci-fi, thriller, WE

Alien Raiders - Ben Rock

Kusagil Ühendriikides, mingis tundmatus väikelinnas paikneb selvekauplus. Hilisel õhtutunnil on sinna jäänud vaid mõned töötajad ja paar klienti. Seesuguse idülli katkestab jõhkralt salkkond relvastatud isikuid, mis tungib kauplusesse ning hakkab pealtnäha ilma mingisuguse plaanita läheduses viibivaid inimesi maha nottima. Õnneks juhtub hiliseid oste sooritama erariides šerif, kellel õnnestub paar terroristi rajalt maha võtta, enne kui ta ise külma saadetakse.

Vahepeal on kohale saabunud politsei ning bandiidid barrikadeeruvad selveris, hoides pantvangis tervet rida süütuid inimesi. Nüüd äkki on nende plaan muutunud ning nad asuvad oma vange tapmise asemel hoopis elusalt tükeldama.

Seesugune mulje jääb vaatajale, kui film on kestnud juba oma pool tundi. Alles siis hakkab vähehaaval lahti kooruma terroristide plaan. Ka siis ei paljastata seda ühekorraga, vaid jälgitakse nende omavahelist vestlust ning elatakse kaasa politsei jõupingutustele kurjategijate isikute kindlakstegemisel. Üsna edukalt üles ehitatud teemaarendus takkajärgi vaadates täiesti lihtsakoelise süžee ümber. Noh et mingid pahad ja keegi, vormilt õel,  ent sisult hea, üritab neid tabada ja kahe tule vahele jäävad süütud kannatajad. Tavaliselt on seesuguste lugude lõpplahendus üsna aimatav. Käesoleval juhul hoitakse vaatajat muidugi oskuslikult ilma Ekspressita pimeduses kobamas. Alles päris lõpu eel muutub kõik B-teosele omaselt läbipaistvaks ja lamedaks aga samas ka meeldivalt prolooniseks.

Iseenesest ei olegi sellele filmile midagi ette heita. On ju tegemist tagasihoidliku eelarve raames valminud linateosega. Praktiliselt kogu tegevus toimub öises supermarketis, mida väga suurejooneliselt isegi ei lõhuta. Hea tahtmise korral saaks sellise loo korraldada igaüks, kui võtaks kätte ja siirduks mõne selveri või maksimarketi juhataja jutule. Natuke plastiliini ja vahtkummi ja punast värvi ning veidike näputööd enne, kui tulemuse saab filmilindile jäädvustada. Kõike seda tuleks teha muidugi tagasihoidlikult valgustatud toas, et materjalide odavusest või töökäte puudusest põhjustatud vajakajäämised väga teravalt silma ei riivaks.

Ongi kõik. Seda lugu võiks isegi kasutada õppefilmiks. Noh et kuidas vähese raha, kuid pealehakkamisega täiesti vaadatav hirmik-põnevik kokku panna. Ajaviiteks sobib küll, halba mekki suhu ei jäta ega silmi vett jooksma ei pane.

Teemad: horror, sci-fi, thriller, US

Jahhuu pani kirja sada filmi, mida peaks enne surma nägema. Kui sisusse natuke rohkem süüvida, siis peaks selle pealkiri olema hoopiski 100 Hollywood Movies to See Before You Die. Või siis nagu ülalpool kirjas. Kiire ülvaade näitab, et 59 neist on vaadatud, 11 oma järge ootamas ja ülejäänu suhtes valitseb suhteline ükskõiksus. Muu hulgas on nähtud 5 filmi, mille asemel oleks võinud vaadata midagi muud.

Kahetsusväärsel kombel on kuhugi kadunud suur hulk Jaapani, Nõukogude, Saksa ja muude maade filme, mis peaksid terve rea teiste asemel seal listis resideeruma.

Semum - Hasan Karacadag

Kaaseagsed Türgi tondilood vastavad tunnusele, nagu Atatürgi-järgne Türgi isegi, ei liha ega kala. Pool juttu on kusagil Aasias (täpselt ei tea, kus) ja pool Hollywoodis. Ses suhtes pole Semumgi erand, pigem on tegu isegi veelgi kaugemale ulatuvate sugemeta. Eelmine kord, kui Türgi kino külastasime, leidsime üksühele maha viksitud kuradimanaja loo. Kohe nii üksühele, et isegi muusikaline osa oli sama. Ka tänane ei ole selles osas lootusetult maha jäänud kuigi otsest seost ei ole võimalik tekitada mingi konkreetse linateosega.

Lugu algab nagu ühele B-õudukale kohane. Abielupaar ostab maja, kus teenib kummaline aednik, kelle sõnul on kummaline hoopis naaber. Loomulikult ei pööra asjalikud inimesed sellele kõigele tähelepanu ja edukas ärimees suundub tööle, jättes oma armastava abikaasa üksinda suurde villasse jõuka keskklassi asju ajama. Seal kodu hoides hakkavad juhtuma kummalised lood ning esialgu õnnelikule koduperenaisele tundub, et ta hakkab pisitasa hulluks minema. Et majas toimuvad veidrad lood ja et see võib olla seotud veidra naabriga. See esimene tund filmist, kui lugu keritakse lahti aeglaselt, on kõige parem.

Ma pole juba hulk aega õuduka vaatamisel sihukest mõnusat pinevust kogenud - siin oli see täitsa olemas. J-horrorile omane näiliselt tuttavate tegelaste jälgimine selja tagant* ning seejärel nende moonutatud ja venitatud lõustad - uuhh. Kui parasjagu ei keskenduta üksikisikule, siis püüab operaator mööda maja liikudes nähtamatut hirmu. Kaameratöö ja selle abil üles võetud kaadrid on mõnusalt vaadatavad ja meenutavad kohati Argentole omaseid vaateid arhitektuurile ning muule silmailule. Aeg-ajalt on pildis võimalik tajuda peaaegu nähtamatut paha ja kohati meenus isegi mõni Lovecrafti jutt. Tonte näidatakse alguses vähem ja hiljem veidike rohkem, kuid kõik see jääb hea maitse piirasse. Vaataja hakkab seetõttu juba uskuma, et tegemist on andeka ekraanimängu ja muidu ka täiesti kobeda filmiga.

Loomulikult ei saa ju olla nii, et film ei lõpegi ära. Ja kui vahtu on keerutatud enamuse ajast, siis peab loogiliselt võttes tulema asjale äkiline lõpp. See tulebki, viletsa arvutigraafika ja väga mitmesuguste laenudega kõikvõimalikest juba tuntud kassatükkidest. See viimane pooltund on tõsiselt masendav, kuid mitte sel määral, et seda saaks liigitada Ü-kategooria meistriteoste hulka. On lihtsalt halb. Tont, kes lõpuks kuju võtab, kannab Iron Maideni maskoti nägu ja ekraniseerimisele kuulub Exorcist´i järjekordne koopia. Vintske tondi peletamiseks peab Pakistanis stažeerinud mulla põikama korraks põrgusse, mis kangesti meenutab hoopiski Jacksoni Mordorit. Lõpp halb, algus hea, tahaks mugandada iidset sõna. Aga ei saa, sest see lõpp on piisavalt halb, et rikkuda hää mulje, mis oli jõudnud tekkida.

*Huvitav, kas see Jaapani hirmukates levinud tontide kujutuskomme tuleb hoopiski tuntud jokai noppera-bō juurest, kes ilmus alati selg ees, õigemini, kellele lähenetakse selja tagant?

Teemad: fantasy, horror, OO

Pit and the Pendulum - Roger Corman

Vähe uljuva püstuljeülikuga nurgik, mis uulirindel mainib püstjat sirukit. Niiviisi rikastas keelt oskussõnadega Joh. Aavik. Nimetatud lause pärineb muidugi Tartu juubeli puhuks üllitatud albumist, kus Aaviku toimetada oli paar peatükki - muidu ei oleks võimalik seletada seda keelelist ebaühtlus. Teine koht, kust kaasaegne inimene "aavikisme" enda tarbeks ammutada saab, on Edgar Allan Poe novellid, esialgselt paberkõites "Hirmu ja öuduse juttude" sarjas ennevanasti ja viimati poolteist aastakümmet aastat tagasi ilusas seanahaimitatsioonist köites. Viimasele on lisatud ka  hirmusõbra oskussõnastik, mille abil võib asjast huvitatu teada saada, mida kujutab endast nisvade list.

Aga tuleme nüüd õõvatekitavate lugerite juurest kaevu ja pendli manu ning vaatame, kuidas hinnatud vanaonu Vincent ekraanil toimetab. "Kaev ja pendel" oli (võimalik ka, et on tänini - pole ammu lugenud) üks mu lemmiklugusid ning seetõttu olin äärmiselt elevil, kui õnnestus hankida järjekordne plaadike, kus korraga mõlemad - teiseks siis väärastunud maitsega filmisõbra ebajumal Price.

Nagu filmitööstusele kohane, on esialgset süžeed pea tundmatuseni muudetud. Poe esilgne plaan kirjeldada puhast hirmu, mida toidavad ärkvel meeled, on pööratud pea peale. Käesoleval juhul tuleb muidugi tunnistada, et seesugust novelli, mis kirjeldab (peaasjalikult) vaid kõrvade ja kompimise abil ammutatud kogemuste tõlgendamist ainukese tegelase peakolus, oleks kaunis raske audiovisuaalseks teoseks vormida ilma teatavate liialdusteta. Seetõttu tuleb nõustuda stuudio palgal olnud sulerüütlitele, kes on praktiliselt eimillestki vorpinud enam-vähem süžee (arvestades asjaolusid muidugi).

Inkvisitsioonist kui kõikehõlmavast õhkkonnast Poe variandis on saanud vaid mingi hämar ajalugu, mis peaks seletama mõningate kulisside olemasolu. Kaev ja pendel on samuti vaid lisandusteks juba muidu suurepäraseks maalitud piinariistadele. Tänuväärne on muidugi ka see, et traditsioonilise tondijutu asemel on tegu siiski vaid kriminulliga. Arvestades algupärandit ja vajadust kohandada see sobivaks suurele ekraanile, on tegu kaunis asjaliku lähenemisega.

Lisaks Vincent Price´ile näeme siin taaskord imetabast Barbara Steele´i, kelle otsekui niisked vasikasilmad on taas kord ületamatud nagu iga gooti stiilis hirmuloo puhul, mille kauneimaks ehteks nad on. Igatahes täiesti kobe peatükk raamatust, millele eelnes oli lugu Usheri majast. Ümiseme rahvalikku laulu "oh karju ja röögi, sest hirmu aeg on kääs!" ning soovitame soojalt, lisandiks sobib jäätisekokteil õunamahla ja gewürztramineriga. Ikka veel värske, hoolimata sellest, et juba vähemalt ühel korral mingis ebamäärases minevikus kaetud (film siis, mitte laud).

Teemad: horror, mystery, US

Die Welle - Dennis Gansel 2008


Sakslastele on natsism ja holokaust ning viimasega seonduvad keskküttesüsteemid  valus teema kui mitte öelda lausa tabu. See on ilmselt ka üks põhjusi, miks Todd Strasser´i romaani alusel filmi väntamisel on käsikirja üksjagu mugandatud. Romaan kõneleb ajalooõpetajast, kes korraldab koolis eksperimendi, mille eesmärgiks on selgitada õpilastele holokausti ja pruuni reziimi tekkepõhjusi.

Arusaadavalt ei tohi Saksa koolides, erinevalt 1960-date aastate Kaliforniast, SS-ist mõeldagi, rääkimata siis nimetatud organisatsiooni ja tema ümber toimunu süvendatud käsitlusest. Seepärast valatakse veini asemel valatakse klaasi vett ning Vana-Aadu teooriate asemel vaadeldakse autokraatiat üldisemalt. Tegelikult peitub filmi üks nõrgematest lülidest just sellessinases muganduses. Natsismi ja autokraata vahele panna võrdusmärki selliselt, nagu seda filmis tehakse - autokraatia eelduseks ei ole ideoloogiline platvorm, viimase elluviimist võib esimene küll aga soodustada.

Erinevalt romaanist tekitatakse intriig justkui juhuslikult - vananev punkar lihtsalt solvub, kui tal ei lubata tunnis käsitleda anarhiat ning justkui kättemaksuks asub ta õpilastest vormima sturmabteilunglasi. Võib-olla püütakse ka siin vihjata, et olenemata isiklikest tõekspidamisest tuleb tööl, kodus ja puhkehetkel keel hammaste taga pidada ning teha seda, mida ministeeriumi paberimäärijad oma metoodilistes juhendites ette näevad.

Õpetaja aga kirjutab tahvlile pealkirjaks sõna "autokraatia" ning asub klassist vormima mingit löögiüksust - just seesugust, mille eesmärgiks on olla abiks ideoloogia rakendamisel abiks. Seeläbi tõmmatakse müts kohe alguses pähe õpetajale, kes õpetab noortele seda, millest tohiksid kõneleda ainult eriettevalmistusega logopeedid. Populaarse või vähemalt populaarsustaotlusega filmi eesmärgiks ei tundu olevat mitte juhtida niivõrd tähelepanu natsismi elajalikule olemusele, kuivõrd just vastandada kõikvõimalikku muud kraatiat demokraatiale.

Suhteliselt absurdseks muudetud süžee keeratakse lõplikult tagurpidi, kui sisse tuuakse veel koolitulistamise element - mis on tänapäeva arenenud riikides sama populaarne teema, kui nõiajaht pimedal keskajal. Muidugi on vaesed tulistajad ja nende ohvrid vaid kannatajad miskis suuremas mängus. Selle mänguna serveeritakse siin hoopiski seda, kui noortele serveeritakse ebakohaselt midagi, mis ei lange kokku ühiskonna peavoolu arusaamadega. Loomulikult on koolitulistamistes süüdi Hitler ja tema pärand maailmale. Ahjaa, internetti tuleb ka kontrollida, et keegi ei teeks ebasobivaohtliku suunitlusega kodukat.

>>> Das Ende mit dem Trottel mit der Knarre…naja, das war eine blöde Überdramatisierung, vollkommen unnötig und lächerlich!

Enne kirjutamist lugesin ka paari Vaterlandi elaniku blogi ja sealseid kommentaare ning sealgi kõlab arvamus, et tegemist on enam või vähem ebaadekvaatse reageeringuga. Olgu selleks siis mingite tähtsusetute osiste liigne tähtsustamine või täiesti kontekstivälise süžeeliini kasutamine täiendava plakatina.

Kui sisulised vajakajäämised kõrvale jätta, siis üldmulje on sihuke keskmine Euroopa noortekas - elutee alguses seisva inimese mured ja rõõmud. Ainuke episood, mis tõesti emotsioone tekitas, oli klassis marssimine. See meenutas mulle viibimist Rammsteini kontserdil ühes Saksamaa linnakeses ja seal esitatud lugu Links-2-3-4, mille ajal tuhanded inimesed samamoodi ühe koha peal ühte jalga tammusid. Fritsudele on Preisi kool kõvasti sisse juurdunud. Huvitav, miks Friedrich I ei ole keegi proovinud ajaloost kustutada?

Teemad: drama, WE

Der Golem, wie er in die Welt kam - Carl Boese, Paul Wegener

Gustav Meyrink vormis Golemi vanadest juudi legendidest XX sajandi algusaastatel. Kuigi lugu tervikuna nägi ilmavalgust 1915. aastal, arvatakse, et töö selle kallal oli käinud aastaid, umbes sellest ajast saadik, kui ta oli lõpetamas oma Surnute raamatu tõlget. Samal aastal nägi ilmavalgust ka Henrik Galeen´i ja Paul Wegener´i mängufilm Golem (1915). Hakkamata siin pikemalt Meyrinki isikut või tema töid pikemalt vaatlema (selleks on teised kohad), paneme käima kinoprojektori, poetame pianistile mõned krossid ketta plaadimasinasse ja laseme kammerteenril perenaisel lauale kanda täidetud munad kilude ja kalamarjaga, suitsuvorsti ja külmad kartulirollmopsid. Topsikutesse laseme valada valget ja punast veini, hiljem ka pipraviina-jäätisekokteili. Ikka selleks, et hommikul pea paremini valutaks.

Iiidsetest aegadest peale on sümpoosionidel kasutatud joovastavaid jooke abivahendina, mis aitab vestlust üleval hoida, samas mõistust uinutades. Sest kui mõistus uinub, sünnivad sellest koletised ja mis oleks karastatud hirmusõbrale veel meeldivam, kui jäledad peletised.

Mida vanem on film või muu teos, seda rohkem on seal võimalik täheldada seda, mida tänapäeval nimetatakse ksenofoobiaks või fašismiks. Noh, lihtsalt ennevanasti olid inimesed vaimselt tervemad ja enamasti ei tegelenud kõikvõimalike pseudoprobleemidega, nagu rassism, salaseltsid ja vandenõud. Asju võeti lihtsalt, nii nagu nad olid ja see, mida tänapäeval loetaks vandenõuteooriaks, oli tollal vaid üks tõsiasi.


Filmi sisu järgib pigem Meyrinki (ning filmimeeste) kunstilisi liialdusi, kui üksikuid golemist pajatavaid lugusid. Golemi loo peab täpsustamiseks pöörduma raamatukokku ning uurima vanu tekste. Meie kasutame siin Eduard Petiška abi, kes pajatas lugusid vanast Prahast. Sealt ammutatud teadmiste (või siis eelarvamuste) valguses on film hoopiski konspiratiivsem, kui seda võiks eeldada seesuguselt teoselt. Võtame mõningad asjaolud, mida filmis polnud mainitud, kuid mille teadmine sätib kogu loo täiesti teistsugusesse valgusesse. Üks esmaseid seesugune on golemi eesmärk. Rabi Löw valmistas golemi jumalike näpunäidete kohaselt selleks, et too kaitseks juute võõraste ülekohtu eest. Sellest tulenevalt oli golemi kasutamine tsiviileesmärkidel keelatud - meenutagem kasvõi golemi veekandmise lugu või juhtumisi kalaga.

Praha juudilinna, Getot,kujutatakse veidra ja võõrapärasena. Filmi kulissideks rajati mingile sõrestikule tõmmatud ja saviga kokku mäkerdatud kangast kõverad, otsekui nõiamajadest koosnevad kvartalid. Nende majade interjöörid on kujutatud pigem mingite võlukoobaste, kui tõeliste elu- ja tööruumidena. Fantastiliselt väänduvad, täisnurki eitavad kompositsioonid peavad looma kummalise atmosfääri, milles elutsevad pärismaalaste keskel oma asju ajavad võõrad, kes peaksid olema justkui omad. Tundub, et noid kodanikke, kes juba 1000 aastat olid elunenud Euroopa südames, ei olnud võetud piisavalt omaks veel XX sajandi alguses. Kuigi golemi kaasaegne, juudilinna priimas Mordechai Mayzl oli keiser Rudolfi õukonnas tähtis nina, kujutatakse juute pigem võõraste veidrikena.

Sarnaselt juudilinnaga on ka sellest väljaspool paiknevat stiliseeritud, tekitatud miski müstiline ja/või vanaaegne õhkkonad. Kuid erinevalt juudilinnast on kasutatud siin motiive, mis viitavad "valgele inimesele" - juugendstiil (mis tolleks ajaks oli juba ajalugu) on kokku sulatatud gootikaga. Tulemuseks on mingisugune Inglise gootikat meenutav stiil, mis Saksa gootikast läbi imbunud kultuuriruumis juba iseenesest veidrana näib.

Lõpetuseks tuleb aga meenutada härra Wegeneri tublit tööd tehisliku humanoidi kehastamisel. Olles samasugune haige aju sünnitis, kui mõniteist aastat hiljem sündinud proua Shelley kirjanduslik lapsuke annab ta silmad ette isand Karloffile, keda ta edestas kunstinimese kehastajana koguni kolmes linaloos. Kolmandaks oli muidugi Wegeneri ja Galeeni Golem und die Tänzerin (1917).

Teemad: drama, fantasy, silent, WE

The Colour of Magic - Vadim Jean

Võlukunsti värv on ainus Pratchetti raamat, mida ma olen lugenud eesti keeles ja pole sealjuures inglise keeles lugenud. Ülejäänutega on pigem vastupidi. Ma usun, et popi kirjamehe eesti keelde tõlkijad on teinud kaunis tänuväärset tööd eriti silmas pidades Pratchetti humoorikat sõnamängu. Umbes samamoodi on ponnistanud Briti telemehed, koostades kuulsa kirjaniku abiga kolmetunnise ekraanimängu. Hüva, vaatame siis, millega nad hakkama said.

Vaatajale näidatakse ja seletatakse raamatut üksikasjalikult, vahest liigagi üksikasjalikult. Kui harilikult on raamatu järele tehtud filmide võimalik ette heita liige kergekäelist ülelibisemist mõnest antud vaatajale olulisest üksikasjast, siis siin on justkui kõik olemas. Selle kõige juures on aga üks aga. Selleks, et asja kogu ilu vaatajani tuua, on ametisse pandud lugija, hääl kaadri taga. Sellal, kui ekraanil mõni pilt ilutseb, loeb keegi pehme häälega härra vaatajale raamatut ette ja täpipealt seal, kus algamas mõni järjekordne kahekõne, asuvad ametisse teised näitlejad.

Arusaadav - Pratchetti sõnaseadmisoskust ei saa pildis järgi teha ning tema sõnamängud ja iroonia ei ole see, mida arvutigraafika abil valmistada. Pobleemiks on siin aga just see hääl kaadri taga. Esiteks eeldab see vaatajalt hääd inglise keele oskust (check), ja kuna siiski igat lõiku ette ei loeta, ka eeltadmisi raamatust (check). Rõhutan siin veel kord inglise keele oskust. Kuigi Brian Cox teeb oma tööd hästi ja deklameerib ilmekalt, ei saa säärase hulga teksti kiirkorras subtitreerimine võimaldada jutu kõigi varjundite edastamist. Puhttehtnilistel põhjustel oleks see raske isegi inglise keeles, seda enam tõlkes. Aga veel parem oleks, kui vaataja oleks võimeline raamatut vähemalt enesele peast tsiteerima, eelistatult samade sõndaega, mis ekraanilt kostuvad (miss). Film kujutab endast pigem liikuvat illustratsiooni raamatule ja seesugusena tulekski teda võtta. Audio-videobook, kui soovite. Kahjuks ei piisa pakutust tema liigitamiseks sellesse kategooriasse.

Neile, kes raamatut lugenud ei ole, ei suudaks film ilmselt iialgi tekitada elamust, mida pakub raamat ja need, kes on kursis isand Pratchetti töödega, leiavad, et tulemus on küll üksikasjalik ja värviküllane, kuid hinge jääb miski kripeldama. Puudu oli raamatu hing.

Näitlejate rivistus on muljetavaldav: sir David Jason, Sean Astin, Tim Curry, Jeremy Irons, Christopher Lee... Kõigepealt, isand Leed kohtame sellisena, nagu ta seda oli oma Hammeri-perioodil saavutatud kuulsuse päevil - ta laenas produtsentidele oma nime ja häält, ise pikemat aega (kui üldse) kaadris viibimata. Jeremy Ironsi Patriits on muljetavaldav ja sir David teeb võluva esituse võlur Rincewind´i rollis. Nõrgim lüli selles ahelas on Sean Astin turistina. Millegipärast ei kujutanud ma raamatut lugenuna teda sugugi seesugusena ette, pigem ootasin sellist jänki-tüüpi turisti, kes on pigem pisut pealiskaudne ja üleolev, kui üdini lihtsameelne, selline, nagu Frodo Paunaste sulane.

Tegemist on siiski ambitsioonika ettevõtmisega, keerukuselt võiks seda isegi võrrelda Tolkieni ekraniseeringuga. Mitte küll kujuteldava maailma mitmekesisuselt ja nüansirikkuselt, vaid pratchettlikkuse tõttu. Paraku, nagu eelpool juba korduvalt mainitud, ei valinud teleatleet õiget teivast ja kuigi hoojooks oli rütmikas ja kaar ilus, viis teekond seekord puhtalt lati alt läbi. Ei midagi enamat, kui liikuv illustratsioon neile, kes romaani inglisekeelse väljaande kapsaks lehitsenud.

Teemad: comedy, fantasy, TV, WE

Il Capo dei capi - Alexis Cahill, Enzo Monteleone

Sellal, kui Matteo Garrone oma elu pärast värisedes käsikiri kaenlas filmistuudiote uksi kulutas, oli Attilio Bolzoni´l ja Giuseppe d´Avanzo´l avanss juba käes. Selle asemel, et kergitada saladusteloori kiivalt varjatud Naapoli maffia saladustelt, külastasid need mehed raamatukogu ja tellisid arhiivist sületäie mikrofišše, millel talletatud viimase poole sajandi ajalehed. Ilfi ja Petrovi või vendade Grimmide või Arkadi ja Boriss Strugatskite või Jüri ja Ülo Tuulikute või Tore Kroki ja Ivar Redigi kombel koos töötades said nad kaante vahele pooldokumentaalse teose bosside bossist ehk Sitsiilia maffia ehk cosa nostra ninamehest Toto Riinast, hüüdminega Lühike.

Käsikiri valmis, kiirustasid nad Itaalia telemajja ja sokutasid selleprogrammidirektori lauale, kes andis käsu valmistada kuuejaoline miniseriaal. Eriti Itaalias peaks olema seesugune materjal kaunis tundlik ja pole sugugi täpselt teada, missugune võis olla sealsete televisioonitöötajate esimene reaktsioon. Samas pole ka täielikult välistatud, et signore u'Curtu pikk käsi ulatus trellide vahelt välja. See pikk, musta kindasse kängitsetud käsi, olles tõugatud surmavalt igavast riiklikust teleprogrammist, mida tema peremehele 1993. a. saadik oli serveeritud, võis muidugi samuti olla ajendiks, miks telemehed suleseppade ideest innustusid. Hehe.

Corleone pole mitte ainult linnake Sitsiilia mägisel maastikul, Corleone pole mitte ainult Mario Puzo ja Coppola koostööna populariseeritud maffiaperekond, Corleone on ka täiesti tegelikult olemasoleva kuritegeliku rühmituse avalik nimi. Tollesama, mille pealikuks oli karmi käega vanembandiit Salvatore Riina.

Sari algab äsja vahistatud kuritegeliku kunni mälestustega lapsepõlvest. Vaatajale tutvustatakse neid õudseid olusid, mis valitsesid sõjajärgses Sitsiilias ja mis teps mitte ei aidanud kaasa noore inimese kujunemisele seaduskuulekaks kodanikuks. Tollal oli ju maffia au saas ja Calo Vizzini tähtis nina põlistel Sürakuusa aladel. Sarja iga episood kajastab ühte kuue- kuni viieteistkümneaastast perioodi Lühikese elust. Iga episood vastab täispikale mängufilmile esitatud nõuetele - temas on sissejuhatus, konflikt ja kliimaks.

Tegelikult on minisari igavesti tänuväärne formaat just seesuguste lugude kujutamiseks. Tavalises filmis, olgu ta kui pikk tahes, ei ole tahes-tahtmata võimalik jutustada kõigest, mis vaatajale huvi peaks pakkuma. Traditsioonilise täispika filmi puhul peab kunsti või sujuva ja efektiivse produktsiooni huvides tegema esialgsesse loosse parandusi või leppima väga kahvatu tulemusega. Mõningatel juhtudel on mõlemat suudetud ka vältida, kuid see on sündinud enamasti väga mõjukate isikute osavõtul. Näiteks Coppolagi oli sunnitud Puzo jutu kahte filmi laiali paigutama. Ja, tõele au andes, lõikas temagi oma materjalidest hiljem kokku minisarja. Minisarjad on meeldivad asjad - hästi pikk film on parem, kui lühike film. Juba Läti vanasõna ütleb - parem rohkem, kui üldse mitte. Eeldusel muidugi, et film on hea ja/või sisukas.Kuna käesoleval juhul oli dokumentalistikaelement siinkirjutaja jaoks oluline, siis võib-olla varjutas ta mõnevõrra kunstilist teostust, kuid kindlasti mitte sellisel määral, et seda märkima peaks. Väärt kraam.

Käesoleva ülevaate pealkiri on innustatud ülelahenaabrite kombest panna filmidele pealkirju, mis pahatihti kohe üldse mitte ei seostu esialgse pealkirjaga. Käesoleval juhul on see, erinevalt mõningatest kahetsusväärsetest juhtumitest, tõele kaunis lähedal, kuid siiski üksjagu plass. Ilmselt pole tegemist ka sommide enese leiutisega, sest seesugust pealkirja kannab käesoleva teose nordic reliis.

Teemad: crime, drama, TV, WE

Valli baar - Manfred Vainokivi

Valli baar on kõmuline dokumentaalfilm, mis on naistepärva puhul pühendatud kõigile Eesti naistele, kel tuleb oma mehi kõrtsist koju oodata.

Kaunis küüniline tutvustus filmile, mis on ise sama küüniline. Tegelikult ei mõista aga, miks see tutvustus on pühendatud meestele ja naistele just seesuguses suhtes. Tõsi - juuresolevad kaadrid näitavad, et mehi leiab baaridest mõnevõrra rohkem, kuid kleepuvate lettide äärest ei puudu ka õrnema soo esindajad. Kui aga mingile baarile antakse muinasbaari austav nimetus, saab kinosepp kaamera õlale võtta ja öelda naisele, et läheb tööle.

Ma olen alati imetlenud Kaurismäki oskust portreteerida veidraid tüüpe veelgi veidramates interjöörides ning arvanud, et tegemist on geniaalse lavastusega. Elu keerdkäikude tõttu olen aga sattunud põhja pool lahte täpipealt kohtadesse, milles valitsevat õhkkonda Soome filmimees oma filmides kajastab. Kõige lugupidamisega juures herra Kaurismäki vastu tunnistada tuleb, et elu on siiski miskit muud kui liikuv pilt. Viimase eesmärgiks on, olenevalt tegijast, kas siis esteetilise naudingu pakkumine või mingi plaani tekitamine.

Elu näitab siis kodumaine filmimees, kuid ei saa aru, mis on eesmärgiks. Meelelahutus nüüd vaevalt selleks on. Joodikute memuaarid? Ei saa aru, ei mõista, need tunduvad isegi täis peaga kuulates suhteliselt masendavad - noh igavad või nii. Õhtul purukainena seda kodus pealt vaadates tekitab kõik see pigem tülgastust. Aga võib-olla ei kuulu ma teise eesti asukate hulka, kelles võsareporteri nägemine eufooriat tekitab. Jah, kõik on nagu korralikud dokis ikka - veidrikud, prominentide monoloogid. Aga vahest siiski midagi K2 sihtrühmale - ka esimeses eestis on joodikud, allakäinud tüübid. Esimene eesti siinkirjutaja hiilgavas isikus ropendab habemesse, sülitab ja vannub, et ei lähe enne paari päeva ühtegi kabakasse, olgu ta nimeks Valli baar, Kuku klubi või Levikas. Pohmell pühapäeva õhtul. Film on aga puhas kommerts, sihtrühm - teine eesti. Mõtlemapaneva jõuna tuleks aga hoopis kasutada ENSV teenelise meditsiiniliste romaanide autori Harri Jänes´e sulest tulnud teoseid.

Teemad: documentary, EE, EST

Haiducii lui Saptecai - Dinu Cocea

Vennasvabariikide ja teiste sotsialismileeri maade kineastide loomingust andis Nõukogude Eesti kinokomitee küllaltki hää ülevaate. Tunduvalt parema, kui seda on võimalik saada praegu. Küsimusele, mitmest enam-vähem väskest Rumeenia või Ungari linateosest võib pajatada keskmine kinokülastaja? Vastus on ilmselt "nullilähedane".

Käesolev linateos kuulub omal ajal tuntud haidukkide seikluste sarja ning jagas oma kodumaal ning mõnevõrra ka kõikjal mujal, kus ta linastus, eelkäijate populaarsust. Tegemist on lihtsakoelise ja pretentsioonitu seiklusfilmiga mõõga ja mantli ajajärgust. Kerglaselt romantilised (kuid siiski siivsad) situatsioonid vahenduvad peadpööritavate kihutamistega hobustel ja kaelamurdvate akrobaaditrikkidega võitluse käidus.

Alain Delon oli kuulus, pool ilma läbi reisinud, ilma Zorrotagi. Seda aga ei saa Florin Piersic´i kohta, kelle rahvusvaheline tuntus maskeerus vahvaks rahvatasujaks Angheliks ja hääbus koos Varssavi pakti riikide tähtsusega 1980-date aastate teisel poolel. Jäid vaid üksikud mälestuskillud filmidest, mille linastumistele kinodes järgnesid poisikeste seikluslikud ettevõtmised toatagustes võpsikutes, kus hobuseid asendasid suuga tekitatav kookospähklikoorte klõbin ning külm- ja tulirelvi ühest ja samast puuriidast võetud sobivad mõõdus roikad. Ning kõik tahtsid olla vahvate lokkidega mees, kes kandis pussnuga saapasääres.

XIX sajandi alguses on Osmanite impeerium küll mõningal määral üle saanud oma noorpõlve keevalisusest ning Habsburgide võim Rumeenia aladel sedavõrd kinnistunud, et haidukkidest kangelased peavad oma täägid ja mõistuseteraviku pöörama Musta mere suunalt hoopiski Viinist määratud asehalduri ja tema ungarlastest sõdurite vastu. On ju loomulik, et rõhujate klassi kuuluval isikul ei jagu kaastunnet ega aususekübetki nende vastu, kelle usinate käte tööna muutuvad kanamunad kullaks ja hõbedaks, mida õel valitseja oma keldrisse kogub.

Seitsme vabastaja motiivi on kinolinal küllaltki üksikasjalikult tutvustatud. Ka tänane lugu ei erine selles suhtes oma kolleegidest. Noh, röövlid on asendatud klassivaenlastega ning palgatud tasujate asemel puhtast ligimesearmastuse ja patriotismi (ja isikliku vaenu) tiibadel kantud. Lindpriid kohtuvad ebaõigluse läbi kannatanud rahvaga ning asuvad kurnajaid ära ajama. Peletamine toimub loomulikult žanri kombe kohaselt, parimaks võrdluseks võiks ehk olla laiemalt tuntud kapten Tenkeši seiklused. Nii tehniliselt kui sisuliselt kvaliteedilt.

Kogu Dinu Cocea haidukkide seeria:
La Révolte des Haîdouks (1972) - 20x26 min TV
Haiducii lui Saptecai (1970)
Rapirea fecioarelor (1968)
Razbunarea haiducilor (1968)
Haiducii (1966)

Teemad: adventure, EE, history

Mihai Viteazul - Sergiu Nicolaescu

Sergiu Nicolaescu on juba meie blogis ühe korra külas käinud, nimelt väntas ta mõned aastad enne tänast linateost ajaloolise suurfilmi "Daaklased". Kolm aastat pärisajas ja pool sajandit filmiajas hiljem võtab ta aga ette portreteerida Valahhia, Transilvaania ja Moldaavia vürsti Mihai´d ning tema teekaaslasteks, nagu ka vanas Daakias rännates, on ustav stsenarist Titus Popovici ja truu rahvakunstnik Amza Pellea.

Enne, kui tänase seansi kallale asuda, tuleks ehk tugerdada pisut teistsuguste linalugude maailmas ja meenutada kasvõi trobikonda Hammeri teoseid, kus keskset rolli mängis keegi härra Tall, Dark and Gruesome. Nimelt, nagu Bram Stokeri tekstist teada, oli too sucker pärit just nimelt Transilvaania ja Valahhia piirilt ning kuigi teda seostatakse hoopistükkis ühe teise ajaloolise isikuga, poleks paha vallandada hetkeks kaine mõistus ning lasta Nicolaescul kanda end aega ja kohta, kus Vlad Tepes omandas hüüdnime Teivastaja. Seda eelkõige seetõttu, et too rumeenia kineast visualiseerib nimetatud protsessi palju paremini, kui ükski teine seninähtutest. Lisaks nimetatule annab ta ka ettekujutuse sellest, missugustes koledates tingimustes möödus Dracula lapsepõlv.

Käesoleva filmi valmimise ajaks oli Ceaucescu juba Rumeenia direktoriks määratud, kuid kultus polnud veel täistuure üles võtnud. Ilmselt siis ka selle tõttu on film vähem suurejooneline - peamiselt selles osas, mis puudutab rumeenia rahva võitlust võõramaiste vallutajate ja Roomast, Viinist ning Alba Julia'st suunatava rahvavaenuliku poliitikaga. Kui teos oleks valminud kümmekond aastat hiljem, oleks võinud sellest saada just seesugune film, mida kinosõber vaataks kerget naeru mugistades ning Berliini langemist aeg-ajalt hea sõnaga meenutades.

Popovici ja Nicolaescu on hoolimata kõigest suutnud jääda truuks ajaloole. Vähemalt selles ulatuses, kui meie lühike mõistus seda hinnata võimaldab. Vürst Mihaid on kujutatud küll osava väejuhina ja rahva sõbrana, kuid kõigist tema tegemistest kumab ennekõike läbi püüe vabastada end kui valitsejat Türgi sultani võimu alt, mitte anda rahvale paremat elu. Tema kaaslasteks sel teel on aga Püha Tooli juures tähtsaid ameteid pidavad punasekuuemehed ja Taga-Karpaatia poristel väljadel vähem täthsaid ameteid pidavad mustakuuemehed. Nende kuuemeeste panus on tänu filmi valmimise aastale kindlasti ehedam ja suurem, kui ta oleks olnud kommunistliku režiimi küpsemas faasis.

Nicolaescu näitas juba Daaklaste juures, kuidas ta oskab lavastada suuri lahinguid. Ajalooline Giurgiu (Calugareni) lahing Mihai käsutuses olnud jõudude ja Sinan-paša janitšaride vahel on kujutatud nii toreda ja porisena, nagu seda üks lahing olema peab. Vaataja ei näe siin peategelast võitlemas vapralt, mõõk pihus, ülekaaluka vaenlase vastu, vaid talle näidatakse piigikandjate sibamisi ja jõukama väekontingendi ratsukäike. Muidugi on keset neid poriseid ja veriseid mehi ka väejuht isiklikult, kuid vastavalt tolle aja kombele pidigi kindral kõige ees marssima - ei saa ju tõsiasju (või iidsetes kroonikates kirja pandud väljamõeldisi) maha salata.

Kui tegelased ei ole parasjagu hõivatud mõõkade keerutamisega, arutavad nad riigiasju. Meie (nende) Mihai kohtub muu hulgas Türgi sultaniga ja ajab asju Sigismund Báthory´ga, kes, nagu nimestki näha, seisis mingisuguses kauges suguluses samanimelise verd tarvitava krahvinnaga. Need stseenid tuletavad eelkõige meelde Roberto Rossellini ajaloolised teosed, mis pigem tõid ekraanile vanaaegseid maale, kui rõhusid kinokunsti võimalustele dünaamika ja kompositsiooni osava kasutamise vallas. Renessansiajastu kostüümid ja interjöörid on välja joonistatud selgelt ja värvikalt ning tegelased neis mõjuvad pigem dekoratsioonidena, kui peamise osisena.

Ajaloolis-eepiliste filmide üheks peamiseks puuduseks on hoolimata nende tundidepikkusest kestusest küllaltki tagasihoidlik võime keskenduda kõikidele olulistele asjadele ühteviisi suure tähelepanuga. Kui kinomees võtab kätte ja kujundab suure sõjatandri, siis jääb tal üsna vähe aega tegeleda asjaosaliste isikupäraseks ja psühholoogiliselt põhjendatuks portreteerimisega. Või siis vastupidi, igal juhul ei ole kolm tundi piisav selleks, et luua kasvõi ühestainsast peategelasest usutav näopilt. See puudus esineb ka käesolevas filmis.

Eelkõige Mihai kui keskse kuju tegemistest arusaamiseks peab vaataja omama teatavat lugemust või dokfilmivaatamust. Seesama Mihai tuleb vaataja ette justkui deus ex machina ja jääbki sinna, kuni lõpuni. Ei mingit seletust, kes see sihuke on või miks. Ja juba järgmises kaadris sõidab ta austusavalduste saatel Istambuli Kõrge Värava või diivani vastuvõtule. Miks, küsib vaataja. Ei tea, oli nii, vastab teine ja kobib raamaturiiuli juurde haaramaks köidet, mille seljale pressitud kuldsed tähed PAIS-RUMO. Palju paremini luuakse aga vojevood Sigismundist tühine kuju vaid paari episoodi kasutades. Rõhutamaks tema soovimatust tegelikult avitada Mihaid türklastega võitlemisel, näidatakse teda mehena, kes armastab turniire ja tantsupidusid. Niisama lihtne see ongi!

Filmis kohtuvad kaks poolust. Ühest küljest on tegu oskulikult lavastatud massistseenide ja usutavalt mõjuvate lahingutega, teisest küljest aga häirib see hüplev ja otsekui "kontekstist välja rebitud" käsitlus, mis puudutab sõnalisi rolle sisaldavaid episoode. Jällegi meenub isand Rossellini, kes valis näitlejad ja pani nad liikuma selle järgi, kuidas see sobis kõrvutamiseks mõne omaaegse kunstmaalri kätetööga, mitte selleks, et jutustada terviklikku lugu. Rumeenia teeneline kultuuritegelane Amza Pellea mõjub vojevoodina just sama puiselt, kui Rossellini väljavalitu Prantsuse kuningana.

Teemad: drama, EE, history