Jupiter

The War of The Worlds - Orson Welles

Kunagi iidsetel aegadel hankisid sõbrad lintmaki ja pugesid ühe suure kortermaja keldrisse, mingisse improviseeritud punkrisse, kuhu oli veetud elekter (loomulikult ilma igasuguste kooskõlastusteta) ja paigutatud hädapärane mööbel (arusaadavalt kusagilt hiivatud). Selle lintmaki seltsis veetsid need noorukid poolpimedas keldris palju tunde, millest said hiljem päevad ja lõpuks nädalad. Selle aja jooksul toodeti terve seeria amatöörkuuldemänge, eeskujuks kõikvõimalikud telelavastused ja seriaalid aga ka raadio teel üle kantavad sellised. Eeskujuks ja inspiratsiooniallikaks olid loomulikult tolle aja suurimad nimed: Heino Mandri, Mikk Mikiver, Eino Baskin jt. Nende "keldrišedöövrite" temaatika varieerus kriminullidest absurdihuumorini. Tänaseks on ilmselt kõik need lindid läinud sinna, kus lõpetab enamus asju, mille eest korralikult hoolt ei kanta. Aga igatahes olid need toredad ajad ning üksikud lausekatked koha peal improviseeritud tegevustikust on siiani meeles: "Mis te mind siin piinate, viige mind Vasalemma!" (kurjategijate jõugu tähtsusetu liige ülekuulamisel Patarei vangla eeluurimisisolaatoris) või "Kohtusin eile vanajumalaga ja see ütles, et... head ilma enam ei tule!" (sketš päevauudistest, intervjuu Ilmataadiga).

Tänane ülevaade on siis mõnevõrra nostalgiline ses mõttes, et kuigi nii ambitsioonikat projekti tolles keldris ette ei võetud, on tegemist siiski sama kunstiliigi alla kuuluva teosega. Valik just nimelt sellele tükile langes kahe asjaolu tõttu. Esiteks on nimetatud teema punase joonena läbinud kinomaailma kogu tema ajaloo jooksul ning terve rida filmimehi on oma kätt Wells´i teksi küljes proovinud või oma tegemistes selle tõttu kallutatud olnud. Teine, mitte vähem tähelepanuväärne on asjaolu, et tolle kuuldemängu lavastaja on (oli) tähtis nina ka filmiringkondades. Lisaks nendele on käesolev lugu kurikuulus veel ka täiesti tavalistel põhjustel. Nimel tekitanud selle eetrisselaskmine 1938. aasta kõigi pühakute päeva (kahtlemata pimedal ja kõledal) eelõhtul enneolematut paanikat ning suured rahvahulgad asusid suurtel kiirustel evakueeruma New Yorgist - ning kindlasti mitte New Jersey suunas.

Wellesi taktikepi toodi raadiokuulajani 51 minutit puhast dramaatikat. Nüüd tagasi vaadates kõigile neile lugematutele ekraniseeringutele Maa ja Ilmaruumi vastatsseisudest tunduvad nad kuidagi eriti lapsikuina - ükskõik, kui suure kassa nad on toonud või kui häid hindeid saanud. Muidugi mõista ei taha ma maha teha neid toredaid kaadreid hiiglaslikest aparaatidest, mis ilmatu kohinaga ekraanil lohisevad, küll aga heidaksin mõne mehise betoonploki stsenaristide köögiviljapeenrasse. Viimane kui üks neist (alati on muidugi ka erandeid) on proovinud kasvõi tahtmatult võtta šnitti tollest kuuldemängust. Kuid see, mis töötab raadios, ei tööta ekraanil.

Kuuldemängu esimesed kaks kolmandikku kujutavad tavapärast (tolleaegset) saatepäeva, kus tangorütmid vaheldus uudiste ja kiirteadetega. Tollal oli raadio elav, reporterid sõitsid ringi mööda maad ja intervjueerisid asjaosalisi. Mõni eriti andekas lisas veel meeleolu omapoolsete tunnetest nõretavate kommentaaridega. Noh, muidugi siin lavastuses ei olnud päris reportereid, vaid kutselised näitlejad ning teks oli enamalt jaolt ette antud. Ka selline tekst, mis oleks pidanud tulema vahetu kogemusena puhtast südamest. Siinkohal ongi sobiv võrdlus uuemate linateostega - kui mõni järjekorde vaenulik kosmoselaevastik meie planeedi reidile saabub ja kapslid maabuvad erinevates kohtades ümber maakera, siis lõigutakse ekraanile viilakaid lavastatud uudistesaadetest või näidatakse muidu koledaid pilte Maa eri paigust. Miskipärast näidatakse ikka üldtuntud maastikumärke - Eiffeli torn, Colosseum, Taj Mahal, New Yorgi vabadusesammas, Punane Väljak ja nii edasi - eks ikka selleks, et pilt end kuidagi õigustaks.

Raadioülekande korral ei ole seesugust tsirkust vaja - reporter on sõitnud mingisugusele põllule ning tutvustab ennast, põldu ja vestluskaaslast. Siinkohal tulevad meelde mitmed raadiohääled. Näiteks Feliks Leet Pärnu rajooni "Tasuja" kolhoosi põllult, kus kartul on võetud ja valmistutakse sõnnikuveoks, vestluskaaslaseks kohalik agronoom või muu seesugune keskmine ülemus. Aga kuna Welles pani nii reporterite kui ka zootehnikute rolle täitma kogenud näitlejad, siis meenutab lõpptulemus mõnevõrra Erik Lillo või Gunnar Hololei reportaaži Tbilisi spordihallist, kus Tallinna "Kalevil" järjekordne kohtumine sealse "Dünamoga".

Kui marslased on juba maandunud, siis saadavad ebaühtlase kuuldavusega ärevat vestlust kõrvalseisjate abil tekitatud põnevushelid nagu mitmesugused mürad ja muu taoline. Kuigi kohati on tunda, et kogu jutt toimub stuudios, mitte linnatagusel ideaalmaastikul, tuleks seda käsitleda, kui esmase õppematerjalina selle kohta, kuidas filmi ei tohi teha. Sest see, mis kuuldemängus on dramaatiline ja põnevust üles kruviv, tundub ekraanil kuidagi... kahvatu. Võrreldes, loomulikult.

Teemad: sci-fi, US

Android - Arron Lipstadt

Kusagil süvakosmose äärealadel uitleb ULZ-53, ammu unustatud uurimisjaam, mille ainsaks asukaks on dr. Daniel, hullumeelsuseni kirglik teadusemees (Klaus Kinski), kellele pakub seltsi tema üksildane androidist abimees Max 404 (Don Keith Opper). Kuid kui saabub kolm vanglapõgenikku - nende seas üks kaunis naine - leiab teadlane oma lubatavuse piire kompavate eksperimentide puuduva osa, samas avastab Max oma keelatud ihad. Kas üleskihutatud robot suudab välja lülitada oma inimlikud tunded?

Niiviisi tutvustab tootjafirma esmapilgul B-kategooria filmide tõupuhta esindajana näivat linateost. Hauakambris oma homunkulustega kokku joov doktor Pretorius oli üks esimesi, kelle kiindumus tehisinimese vastu võttis veidraid vorme ning nende olemasolu on ühisjooneks ka käesoleva linateosega. Siia tuleb loomulikult lisada asjaolu, et ka dr. Kinski on käsile võtnud prometheusliku töö luua oma mehaanilisele Aadamale(!!!) küljeluuks keegi (või mingi) Cassandra.

Max 404 on küll piisavalt kõrgtehnoloogiline saavutus, kuid otsekui teismeliseikka jõudnud poiss, kes senini on piirdunud hiiglaslikus arvutuskeskuses klassikaliste arkaadmängude toksimisega hakkab ta piidlema oma elu esimest naisolevust. Sealjuures tekitab temas vastakaid tundeid tema "isa", kes on talle nii autoriteediks kui ka nüüd juba rivaaliks. Kui too otsustab eelistada Cassandrat Maxile, teeb too meeleheitliku sammu ning asub iseseisvalt mõtlema. See toob aga hukatust kõigile. Erinevalt ootsupärasest B-filmist ei ole tegemist siin üheplaanilise stsenaariumiga - üllatusi jätkub kuni viimase minutini.

Kõikide nende plastmassist diivanite ja kummalise kujuga avatäidete kõrval seostub biorobootikat käsitlev aga pigem mõne poolfilosoofilise Ida-Euroopa ulmoloogi töö visualiseeringuna - I'm looking at you, pan Lem! Taas kord naasevad filmimehed nüüdseks juba igivana küsimuse juurde, kas robot suudab asendada inimest. Hull teadlane teatab oma "lastele", et on loonud täiusliku propletaarlase. Kuid kes on siiski parim Calder, jääb siiski küsimuseks kuni päris lõpuni.

Eraldi tuleb veel märkida Max 404 (kes tiitrite kohaselt on as himself) näitlejatööd. Enne "murdeiga" on too noormees sõbraliku olemisega ning jätab igas küsimuses heasüdamliku juhmardi mulje. Pärast seda, kui Kinski ta peas mälupulga välja vahetab, muutub ta tundmatuseni, külmavereliseks (kui seesugust nestet temas üldse voolab) tapamasinaks. Kui ma olen harilikult lugu pidanud Klaus Kinskist kui näitlejast, siis siin filmis jäi ta igal juhul oma noore kolleegi varju. See muljetavaldav esitus ühes tükis olelusliku küsimustikuga on vürtsitatud paraja annuse huumoriga ning mõjub värskendavalt. Vahest mitte küll peavoolu-kinokunstisõbrale.

Teemad: fantasy, sci-fi, US

Minu Pegasus La Bête - Walerian Borowczyk See keerulise poola nimega Prantsuse filmimees on üks paras veidrik. Tema teoseid iseloomustavad peamiselt poolporno, hobusekarad ja Sirpa Lane. Muude sarnaste hulgas on ka käesolev linateos, mida Soome televisioon omal ajal Emmanuelle'i ja muu porno hulka arvas ning mingitel hilisõhtutel ka lahe lõunakaldale paista laskis. Borowczyk on üks neist kummalistest filmimeestest, kelle tööd liigituvad enamalt jaolt mingisse veidrasse kategooriasse. Toda viimast iseloomustab pervessete fantaasiate põimumine mingisuguse täiesti terve ihalusega kunstiliste kaadrite valmistamise järele. Mõningatel juhtudel on on sinna-tänna pikitud ka müstikat ja ajaloolisi tõsiasju või siis muudest valdkondadest tuntud motiive. Elas ja töötas too isik peaasjalikult Pariisis ja sellest tulenevalt kuuluvad ka tema filmid Prantsuse kinokunsti varasalve. Tema nime aga leiame muude nimistute kõrval ka Emmanuelle'i-lugude interpreteerijate seast. Täpsemalt siis vastavasisuliste linalugude viienda köite peatoimetaja, kui nii võib öelda, kohalt. Siinkohal, kui lubatakse, võiks tõmmata ühe mitte päris korrktse ja seetõttu vaid õhkõrna paralleeli - Borowczyk on pornofilmide Argento. Ei, mitte selles mõttes, et ta nüüd mingit erilist kultuspornot oleks vändanud, vaid selles mõttes, et porno tema filmas oli pigem teisejärguline, mille vahele pidi mahtuma tohutul hulgal igasugu vanadust - pilte ja skulptuure ja maju ja raamatuid ja raskeid purpureesriideid ja hiiglaslikke uksi. Ja kõige selle taustal jäi porno üsnagi orvuks, justnagu Argento mõnikord kaunis kesised näitlejatööd. Või nagu mingi kinoafišš teatab - tegemist on erootilise kunsti King Kongiga. Täna on vaatluse all aga siis üks lugu, mille algupärand tulevat hoopiski Prosper Mérimée kirjutuslaualt. Nimetatud sirgeldist lugemata on paraku üsna raske hinnata, kui palju Poolast pärit kinomees ekraanile jätnud seda, mida mõtles tuntud Prantsuse kirjanik. Igatahes on tegu ühe igavesti veidra tükiga. Nagu seda olid ka Borowczyku varem käsitletud amoraalsed lood. Omal ajal vastakaid arvamusi tekitada võinud lugu jutustab noore rikka ameeriklanna ja vana Prantsuse ülikuperekonna viimase pärija sobitatud abiellumisest, õigemini selle eelõhtul toimuvast ja tolle kosjasobitamise tagamaadest, testamentidest ja muust säärasest. Siin põimuvad iidsed perekonnasuhted, (abi)elu ja sellega seotud religioossed toimingud. Vana suguvõsa on end distantseerinud kirikust ning püüab end taas elumerelaineharjale upitada uue ja ookeanitaguse raha abil. Endiste kommete, mille hulka kuulub ka teataval määral religioossust ja sellega kaasnevaid moraalinorme, asemel püütakse end tõestada raha abil. Kuigi perepea suhted kirikuga pole ülemäära head, on kohalik küree siiski nõustunud mõningaid toiminguid teostama - kasvõi moe pärast. Aga seda küreed ei innusta mitte vagadus ja ligimesearmastus, vaid asjaolu, et peremees on kirikule teatava summa raha kinkinud. Oma osa saab ka (katoliku) kirik. Too kohalik preester esindaks justkui Jumala maapealset asemikku ja talle alluvat organistasiooni ning laulatust läbi viimast keeldunud kardinal pontifeksi taevast peremeest. Küree, kes on valmis silma kinni pigistama rahanumbrite valguses, ei osutu ka muus osas kuigi vagaks. Tema armastus väljendub vaid paari ligimese suhtes, kelleks on temaga kaasas olevad altaripoisid. Sest ega siis selgrootus ei piirdu vaid ühe valdkonnaga. Ikka on ju nii, et see, kes Türgi immigrante ei salli, on samas ka pederast. Seda kõike demonstreeritakse vaatajale mõnuga ning väikese kõrvalliinina läbib filmi ka veel peretütre, ülalviidatud peigmehe õe, ja suure karaga neegri-kammerteenri armulugu. Pruut ja tema saatja ei pärine küll üllast suguvõsast, kuid neis pole ka enam esimese-teise põlvkonna rikkurite kõikehaaravat ülbust. Sellest hoolimata ei kiirga neist ka seda, mida võiks nimetada auväärsuseks ja traditsiooniks, sest kuigi nende esivanemad võisid olla pärit tollesama l'Esperance'i pärisorjade seast, ei pruugi nad seda teada. Nad võtavad asju pragmaatiliselt ja isegi pisikese tõusiklikkusega. Kui vana aadlisuguvõsa püüab oma hiilgust taastada võõra raha abil, siis need miljonärid püüavad jällegi omale ajalugu osta. Patust prii pole mitte ükski. Kunagi Prantsuse revolutsiooni eelõhtul on mõni tolle vana perekonna liige ehk teinud lepingu vanatühjaga, tänu millele on suguvõsa küll kestma jäänud, kuid ei esinda enam seda, mida nende ristisõitjatest esivanemad. Tolle esiema tiivaripsutamise tulemusel on kõik tema järeltulijad neetud ning neid ei suuda päästa silmakirjalik kirikhärra ega rahaks kaunitar. Jääb vaid loota, et kaunitar leiab oma koletise mitte iga hinna eest kaduvat hiilgust säilitada püüdvate aadlike seast, vaid hoopis karusema ja lihtsama rahva seas. Eriti hea veel, kui see peletis pole üleni mitte ainult kaetud musta karvaga, vaid ka alusnahk on pigivärvi, nagu ühele ekvatoriaalsele poisile kohane.

Teemad: art cinema, erotic, fantasy, WE

Čarodějův učeň - Karel Zeman

Karel Zeman, see võrratu animaator, kes on meieni toonud paljude lapsepõlveseikluse Vynález zkázy, on loonud ka mitmeid muid teoseid. Need viimased on jäänud tänamatult otsekui vaeslapse ossa, kui jutuks tolle multifilmipioneeri looming. Sest üks asi on kõneleda teadusliku fantastika isast Jules Verne'ist, keda tunneb kogu maailm, teine aga "Väikese nõia" loojast Otfried Preußler´ist, kelle kuulsus saksakeelsest kultuuriruumist palju kaugemale ei ulatu. Kummalisel kombel pidasid nii "Eesti Televisioon" kui ka "Eesti Raamat" toda jäledat fašisti (sõdis Wehrmachti ridades Nõukogude rahva orjastamise nimel) otsekui omaks inimeseks ning üllitasid tema tekstidest küll tõlkeid, küll telelavastusi.

Karel Zemanile oli Preußler peaagu nagu oma mees - oli ju viimane samuti sündinud põlistel Tšehhi aladel. Ja "Krabat", armastatud raamat, on suurepäraseks materjaliks kinomehele, et sellest vormida üks unustamatu teos. "Nõia õpilase" puhul on tegemist puhtaverelise animatsiooniga. Mitte küll üleni joonistatud, sest nii "labaseid" tehnikaid ei saa üks suur multifilmimees endale lubada. Selle asemel kasutab ta lamenukufilmile sarnanevat tehnikat ning loob selle abil väga meeldiva õhustiku. Kogu lugu saadab mingisugune subtiilne aura, mis võlgneb ilmselt tänu ka laialdast kasutust leidnud pastelsetele värvidele.

Vana vendi muinasjutu sisul tuleb siiski veidike peatuda selleks, et mõista isand Zemani tegemisi filmikunsti vallas. Krabat on orb, kerjuspoiss, kes satub ühte veskisse, kus Meister kamandab kahteteist selli. Krabat astub Meistri teenistusse ning õige pea ilmneb, et veski pole sugugi veski, vaid hoopiski võlukunsti kool ning Meister on selle direktor. Igal reedel kogunevad kaarnateks moondunud veskipoisid Meistri kambrisse ning see loeb neile nõiaraamatust ette loitse, mille abil on võimalik lasta kaevu kuivada, muuta enese välimust härja- või sõjamehekujuliseks ning läbi õhu lennelda.

Loomulikult ei ole seesugune haridus tasuta ning ka Meistril tuleb maksta koolimaja kasutamise eest üüri. Mitte küll avaliku ja erasektori partnerluse vormis, vaid hoopiski paharetile enesele. Vastavalt lepingule saab härra kukesulega igal aastal enesele ühe veskipoisi ning igal aastal värvatakse ümber rändavate kerjuspoiste seast uus õpilane. Kui sellid aga parasjagu ei õpi ega tööta veskis, siis laseb meister neil mööda maad ringi rännata ning nõiatempude abil raha teenida. Vahepeal põigatakse Türgi sõtta ja kuurvürsti õukonda ning süüakse traditsioonilisi Saksimaa roogasid, lauldakse ja juuakse beini ning õlut. Nagu ikka see elu käib - ning kui välja arvata too Meistriga seotu, siis võiks kogu olemist lausa idülliliseks pidada.

Igal aastal, umbes lihavõtte paiku, peavad veskisellid aga läbima musta maagia rituaali. Paarikaupa rändavad nad kindlaks määratud paika ööd veetma ning ühel seesugusel rännakul kohtub Krabat ühe neiuga lähedalasuvast külast. See ei ole just tark tegu, sest Krabati sõber ja vanemsell Tonda on just seetõttu oma otsa leidnud - meister andis ta üle oma peremehele. Kuid Krabati ja tema eeslauljast sõbranna armastus on tugevam ning üheskoos astuvad nad Meistriga heitlema.

Raamatus oli Meister maag ja pragmaatiline inimene (ikkagi inimene), kes, olles sõlminud lepingu saatanaga, pidi aastatepikkuse ustava teenistuse palgaks saama jõukaks ja/või nõukaks meheks. Poola kuningaks või Saksi suurvürstiks, nagu ta seda ise mainis. Ja kui tema teenistus veskis lõpule jõudis, tuli tal valida sellide seast enesele väärikas järeltulija. Selleks oleks võinud osutuda Krabat. Viimane otsustas aga teisiti misläbi Meister ei suutnud täita oma lepingut ning kõik lõppes.


Zeman ei ole kõigil neil üksikasjadel pikalt peatunud ning tema Meister on lihtsalt üks õelusekott, kes ilmub kord ühesilmalise kassi, kord poolpimeda varesena selleks, et luurata oma õpilaste tegevuse järele. Mõistetav ka - erinevalt romaanist ei ole filmi pikkust võimalik lõpmatuseni kasvatada ning kui lisada veel soof tõestada end kinematograafia vallas, tuleb sisul vormile teed loovutada. Käesoleval juhul on see sündinud kaunis maitsekalt ning kuna animaatorid on teinud oma tööd hoole ja armastusega, ei pane vaataja nagu tähelegi, et midagi võiks puudu olla. Hinge jääb hoopis soe tunne ja meeldiv elamus kogetust. Igati sobiv lõpplahendus kevade peatset saabumist kuulutavale päikeselisele pühapäevale.

Teemad: animation, EE, fantasy

The Keeper of Traken - John Black

Mul ei ole kunagi õnnestunud nimetatud arsti seiklusi teleri vahendusel jälgida. Üheks põhjuseks ilmselt asjaolu, et sarja valmimise ja näitamise ajal polnud see võimalik ja hiljem, kui kõikvõimalikke asju näidati, seda jälle ei näidatud. Seetõttu olin kangesti elevil, kui sommid mõne aasta eest uusversiooni hakkasid näitama. Hoolimata asjaolust (või ehk hoopiski selle tõttu), et mul nostalgiakihti all ei olnud, ei suutnud ma teemasse sisse elada - vahest jäid katsetused telekavaatamise vallas lihtsalt napipoolseks, ei tea öelda...

Mingil hetkel läksin siis teisele katsele ja hoopis vanemaid episoode silmitsesin. Kuna alustasin nii-öelda puhta lehena, siis lasin end erinevatel arvamustel natuke tüürida ja võtsin käsile ühe loo, mida peetakse küllaltki väljapaistvaks. Pean ütlema, et pärast vaatamist väga kahju ei olnud. Kui siis ainult natuke ja peamiselt seetõttu, et mul seda omal ajal näha ebaõnnestus. Ilmselt oleks mälestuste laineharjal kõõludes nii mõnigi täiendav tundmus välja ujunud. Nende nostalgiavabade aastate jooksul on aga tekkinud hulk muljeid nii filminduse kui ka ulmenduse vallast ning seetõttu ei ole võimalik vaadelda seda lugu ilma kõikvõimalike seosteta, süütult, kui soovite.

Doktor Who kihutab oma telefoniputkaga mööda kosmost ümber ja satub planeedile nimega Traken. Sealne elanik- ja ühiskond on alistanud ja kõrvale heitnud kogu kurja ning seadnud sisse igikestva harmoonilise elu nõukogu ja selle esimehena leiba teeniva Hoidja valvsa pilgu all. Kunagi paljude aastate eest oli küll üks katse neid häid inimesi alistada, kuid see ebaõnnestus ja vaenlasest (kelle nime ei nimetata) jäi ainsaks mälestuseks Hoidja palee hoovis asuv kivistunud mees või muu säärane. Doktori tulekul aga tundub see kuju uuesti elustuvat ning ta otsustab mõjutada Hoidja tütart...

Vanas heas telelavastuse stiilis ja kvaliteedis visuaal. Seda enam aga jääb mahti sisu jälgimiseks. See on täpipealt selline, nagu vanas teleulmes ehk siis ilma suuremate efektideta, kuid seda enam kasutatakse kõikvõimalikku jutumaterjali. See materjal ei ole kuigi keeruline, sest näiteks Star Wars´i või Star Trek´i maailmaruumiga võrdväärse tausta maalimine oleks ühele telejaamale olnud küllaltki kulukas. Mitte et seda tehtud poleks, kas siis käsikirjutajate poolt või või hiljem fännide abil. Lihtsalt nende üksikasjade avamisele ei kulutata ülearu palju auru. Kuna tegemist on seriaaliga (ning käesolev episood pärineb juba teab mitme(kümne)ndast hooajast, peaks vaataja olema enam-vähem kõigega kursis ning haarama nimesid ja tegevusi lennult.

Kuigi siinkirjutaja käsutuses ei olnud suurt hulka taustteavet, ei saa ta loole midagi ette heita. Rahuldudes sellega, et mõni asi lihtsalt on nii nagu ta hetkel paistab, tuleb tunnistada, et "viiendas stuudios" vändatud teoses on kasutatud täiesti korraliku butafooriat ning näitlejad ei esita oma rolli väga puiselt. Igatahes pettumust ei tekitanud, pigem avas hoopiski silmad järjekordsele uuele, nii et võimaluse tekkides ei pea sädelevat ketast pikka aega kõheldes näppude vahel keerutama justkui vaeks juut kukrust õngitsetud münte.

Teemad: adventure, sci-fi, TV

The Day the Earth Stood Still - Robert Wise

The Day the Earth Stood Still - Scott Derrickson

Pärast pikka sisemist võitlust otsustasin ühel heal päeval siis selle kuulsa uudisteose ära vaadata. Kuna tegemist on ühe vana linateose uuestisünniga, siis mõtlesin, et kui Hollywoodi pezzonovante'del sobib aastates Ainole jalga tõmmata kitsad džiinid ja selga tirida hingemattev pullover (noh et ta näeks välja mitte nagu vana naine vaid vana mees), siis sobib ka mul ühes kirjandis lahata kahe linaloo sisu ja vormi kooris.

Kuidas siis nüüd alustadagi? Ehk algusest oleks vast ikka kõige parem. Ennevanasti tehtud linateos järgis kõiki tolleaegseid reegleid, mida ühele filmile esitati. Maale saabub üliarenenud rassi esindaja lendaval taldrikul, maandudes otse seal, kus hetkel kõige suurem võim pesitseb, ehk Washingtoni kesklinnas. Sealjuures jagab too lendav taldrik tõepoolest taldrikuga ühist kuju ning on ka külgvaates sigarikujuline, nagu Jaan Rannap oma noortejutus kirjutas. Ühendriikide sõjakaitseväe hoole alla antud kosmosesõitja on muidugi neist kavalam ning jalutab laatsaretist sirge seljaga välja. Oma ülessepidamist muretseb ta dokumentideta võõras linnas viibides taskust võetavate briljantide abil ning nende eest ostab ta ära ka väikese poisikese, oma tulevase sõbratari poja. No ja siis kohtub ta veel teadlasega, kes kutsub kokku üleilmse sümpoosiumi, paneb kõik seadeldised seisma ja kutsub tuntud nõiasõnu appi võttes Gorti korrale.

Kui kahte ja sama filmi ühes kontektsis vaadelda, siis tahes tahtmata tekib soov võrrelda hilisemat vanemaga. See peaks olema täiesti loomulik, sest harilikult on vanem vend mingisuguse mulje juba jätnud. Egas' ilma selleta poleks ju uut tehtud. No ja loomulikult, mida aeg edasi, seda paremaks muutuvad kõikvõimalikud jäljendamistehnikad. Seetõttu saab ju nuriseda, et uus mitte ei kopeeri vana, vaid teeb ta veel omatahtsi ümber kah. Kuigi oleks võinud kopeerida.

Tänapäeval teab juba väike laps ka, et tulnukad ei reisi mingite taldrikutega, vaid nende kasutuses tehnilised vahendid, millest Maa elanik oma madala tsiviliseeritusetaseme abil aru ei saa ning et need vahendid ei meenuta üldse mitte midagi, mida oskame ette kujutada. Niisiis, lendava taldriku asemel on helendavad kerad ja klaatude rass kehastub inimesenäolisteks, kasutades DNA mudelis peituvat salateavet. Muidugi on nii kõrgelt arenenud kultuur piisavalt tark, et mitte hävitada kogu Maakera, nagu plaani poole sajandi eest saabunud külaline (või kasvõi vogonid), vaid ainult inimesed ja nende tegevuse jäljed, säästes muu biosfääri näidiseksemplaride abil.


Kuna vana filmi, kaadrivaliku ja tehnika üle vingumine oleks mõttetu, siis seda enam annab seda teha uue kallal. Esiteks, Keanu Reeves oli tegelikult üllatavalt hea Klaatuna. Ta isegi meenutas oma vanemat venda näo poolest. Aga see on ka enam-vähem kogu moos - kui too mees välja võtta, siis saab purk tühjaks. Arusaamatuks jäi vaid, miks vaene näitleja pidi jälle lima sees vääneldes valusid teesklema. Kas The Matrix´ist ei aidanud? Kui tavaliselt oleme harjunud vanade ulmekate juures leidma kamaluga vandenõuauke, siis võrreldes uuega oli neid kogunisti nullilähedane arv. Mis sai Gortist pärast seda, kui Klaatu ära lendas? Kas rauast kärbeste valmistamiseks kasutatud tehnoloogia ei võinuks osutuda alamrassi käes hirmsaks relvaks, mis ohustanuks kogu Universumit? Kahju, oleks võinud hoopiski sandarmit ja tulnukaid vaadata. He he.

Enne lõpetamist peab veel ära märkima, et Hollywood on oma klišeesid veelgi enam kaunistanud ning jõudnud nendega uutele kõrgustele. Praktiliselt kõik peavoolu-filmid kätkevad enas vähemalt ühte mustanahalist peategelast. Tavaliselt on selleks mõni kangelaslik poksija-motorist või lõuapoolik-katselendur. Kuid senini on seesinane must mees olnud korralik, abielus (või vähemalt läbi käimas) oma kaasmustamandrilisega-afroameeriklannaga. Täna esitletakse aga multi-kulti ja tolerantsi uut kõrgtaset. Kõrgesti haritud waspide (või muude põhja poolt Vahemerd pärit immigrantide) järeltulija on kohtunud mustanahalise kahurilihaga ja kasvatab selle poega, dreadlock'kide, ebaviisaka ninakuse ja kõige muu juurdekuuluvaga. Või nagu keegi Kirjanike Liidu liige kord tabavalt öelnud, tegemist oli koerapojaga eelmisest abielust.

Teemad: drama, remake, sci-fi, US

Imps* - Scott Mansfield

Film on tegelikult valminud mingil ebamäärasel ajastul 1980-datel aastatel, kuid tselluloidirull leiti alles nüüd riiulilt üles ning pakiti plastkarpi selleks, et aja ülejääkide käes vaevlevad kodanikud ei peaks mingit harivat või muidu kasulikku aktiviteeti välja mõtlema.

Igaüks, kes on näinud sketšisarju, suudab ehk ette kujutada, missugune võiks välja näha sketšidest koosnev täispikk mängufilm. Noh et pooleteise tunni vältel astub üles sadakond erinevat nägu, kes etendavad lühikesi palu.

Seda janditamist vaadates trügis meelde brittide kultuslik (see sõna on tele- ja filmimaastikul ropult üleekspluateeritud) The Fast Show. Just sellistena peaksid mõjuma need sketšid siin filmis - esialgu kummalised, veidrad, isegi huvitavad. Fast Show puhul ilmneb iga üksiku sketši mõju alles mitme episoodi järel - ühte ja sama teemat korratakse teinekord pisikeste variatsioonidega seni, kuni vaataja mõne aja pärast avastab end naerukrampide kätte otsa lõppemas. Tehnika on sealjuures lihtne. Ühte lõiku ei näidata lõpuni, vaid mingil "suvalisel" kohal algab juba teine, mille vahele pikitakse kolmas ja nii edasi. Ja siis see korduvate sketšide mõju on muidugi veel omaette ooper. Kui Paul Whitehouse igal neljapäeval "bono estente" lausub, siis pärast teab mitmendat korda on see juba ropult naljakas.

Kahjuks on filmi tegijad siin mööda lasknud. Iga sketš mängitakse kohe lõpuni. Sketšid on liiga pikad. Teemad ei kordu. Tulemuseks on praktiliselt mitte midagi. Planeet Železjaka. Vett pole. Kasulikke maavarasid pole. Näitlejad on robotid.

Teemad: comedy, US

Doomsday - Neil Marshall

Mister Marshalliga puutusin esimest korda kokku filmi Dog Soldiers juures. Kuigi tegemist ei olnud mingi erilist teed rajava teosega, meeldis ta mulle siiski ja kuna teda tollal taevatelekast vahetpidamata näidati, siis vaatasin ikka ja jälle, kui parasjagu kordus oli. Selle puhul imponeerisid kõigepalt suhteliselt tagasihoidlikud kulissid - mets ja vaid m õ n e d inimesed ja pisike maja. Teine, mitte vähem tähtis maasikas oli seal kasutatud helitaust, täpsemini see osa, mis puudutas tulirelvade käsitlemisel tekkivaid helisid. Mulle vähemalt ei meenu, et oleksin varem (või ka hiljem) mõnes linateoses kuulnud püssilukkude ääretult realistlikku metalset lõginat. Harilikult on seesugused helid puudu, kuna seesuguste episoodide helindamiseks kasutatakse enamasti mingist rütmimasinast tulevat tüminat.

Pärast seda kadus Neil Marshall (kes ju üldse vaid ühe käe näppudel loendatava koguse asju on loonud) aastateks silmapiirilt. Ja nüüd siis Doomsday. Sissejuhatus ei olnud just paljulubav, tundus olevat mingi tuletis erinevatest viiruselugudest. Aga noh, kui filmi tegevus toimub mingis väheke kaugemas tulevikus, kui homme, on vaatajal ju õigustatud lootus näha kifte tehnikavidinaid, alla käinud moraali ja raudvitsaga valitsetavat inimühiskonda. Kuna seesugused asjad mulle meeldivad, siis võtsin ka filmi ette.

Umbes aasta tagasi (ehk siis 2008. a. kevadel) puhkes Šotimaal koletu epideemia, mille kätte inimesed suurte hulkadena surid. Valitsus tükkis oma tervishoiu ja sotsiaalametitega oli selle vastu võimetu ning otsustas kuulutada kogu piirkonna karantiinis olevaks. Hadrianuse müür taastati kõrgema ja tugevamana, kui kunagi varem ning kogu ümbritsev meri puistati miine täis. Kes sisse jäid, need sinna ka jäid, piiride sulgemisel loomulikult püüdsid kõik pääseda välja enne, kui uksed kinni keevitatakse.

Aastakümneid hiljem valitseb Britannias mingi klišeelik olukord - korrumpeerunud ja massidest täielikult võõrandunud valitsev klikk, ülerahvastus ja üldse on kõik halvasti. Veel halvemaks läheb, kui Londoni südames asub märatsema seesama viirus ning salkkond sõdalasi saadetakse lukku pandud Šotimaale ellujäänuid otsima. Ikka selleks, et nende ihuvedelikest vaktsiini valmistada. Loomulikult ei möödu seesugune seiklus ilma vahejuhtumiteta.

Kuidas kõik need vahejuhtumid kujutatud on, sellest ülevaate andmiseks peaks käesoleva jutukese lugije hetkeks sulgema silmad ja meenutama järjekorras eelnevalt nähtud linateoseid: mõni lähitulevikus aset leidev sõjamürgel, 28 Days Later, Outbreak, Mad Max 2 (ja hilisemad versioonid) ning igasugused Robin Hoodi ja muudel taolistel teemadel tekitatud telesarjad. Kangelaste seltsis viiakse vaataja verd oksendavate haigete juurde, inimtühjadel (kuid luukeredest kubisevatel) tänavatel mingit punkkultuuri viljelevate riivalitseva gängi sekka ning Šotimaa mägedes nonde punkaritega sõjajalal olevate ivanhoelaste manu.

Üsna klišeelikud futuristlikud kulissid, kui silmas pidada lagunevat suurlinna ja seal anarhistliku diktatuuri tingimusis elutsevaid rahvamasse. Mõnevõrra ootamatult mõjub muidugi see mõõdakangelaste hõim, kes oma kuninga juhtimisel on lahti öelnud kõigest, mida moodne ühiskond pakkus. Neid valitseb kuningas Malcolm MacDowelli kehastuses, kellel Marshall lubab teha pisikese egotripi ja interpreteerida mõne minuti vältel Shakerpeare'i. Kõik see on rüütatud keskmise mürglifilmi odavamapoolsesse tulevärki. Sellisesse, kus välise efekti huvides on futuristlikus high-tech tankis helendav ekraan, mis mõne häire peale hakkab virvendama ja iseloomulikult sahisema, otsekui mõnest 40 aasta tagusest telelavastusest pärit televiisor.. Kehitaks õlgu - koersõdurite valguses olid ootused kuidagi suuremad. Üldmulje meenutab mingi kümneaastase poisikese joonistust, kus ordurüütlid võitlevad Punaarmeega.

Teemad: action, sci-fi, WE

Şeytan - Metin Erksan

The Exorcist tegi õuduste maailmas puhta töö. Talle järgnes riburada pidi terve trobikond religioos-müstilise sisuga plokikütte ja nende kandidaate ning kandidaadi kandidaate. Ükski vähegi ahne produtsent ei kohkunud tagasi sõita väheke isand Friedkini tekitatud tsunami harjal.Meenutame kasvõi Itaalia filmimeest Alfredo Leone´t, kes Bava psühhedeelse tondijutu tavaliseks horroriks ümber lõikas. Kui juba italjaanod neid loorbereid koristavad, siis miks ei võiks teised sama põllumajanduspiirkonna filmimehed samuti teha? Türklased? Jah, tõepoolest, miks mitte...

Igaüks, kes toda peremeesfilmi on silmitsenud teab, millest jutt räägib. Noh et mingi mees leiab väljakaevamistel mingi kuju ja siis linnas elava üksikema juures kodus hakkavad sündima kummalised asjad. Mängus on peigmees, kuradimanaja ja koledast moonutatud näoga tüdrukutirts. Kui seesugune eelteave on olemas, siis ei oskagi kohe nagu mingit elamust oodata. Peale loomuliku uudishimu, millega pakidest märksa ilmalikumad türklased risti ja Pazuzu on asendanud. Deemonitega on lihtne. Kuna Pazuzu puhul oli tegemist kristlikus dogmaatikas isegi väljamõeldise kohta suhteliselt vähetuntud paharetiga, siis poleks pealtnäha põhjust siin midagi muuta. Aga noh, et jätta vaatajale mingi mulje mitteplagieerimisest, siis paneme Aafrika tuulekuradi kohale Raari, Mesopotaamiast pärit tuulejumala.

Niisiis, preestriküsimus. Ühes omal ajal ilmunud raamatukeses Mulla Nasreddini juhtumistest sisaldus ligikaudu järgmine lühilugu:

Mulla kiitles, et on käinud Mekas palverännakul. Siis küsiti temalt, kas ta on näinud Arafati. Mulla vastanud: "See ätt istub ju kogu aeg Zamzami väravas." Seepeale kostnud pahased pealtvaatajad: "Loll, Arafat on ju mägi, Zamzam aga kaev, millest palverändurid vett ammutavad."

Tänases filmis aga kohtame preestri asemel isa Amishit (hehe - kerge loominguline kriis), kes pritsib siis kurjast vaimust riivatut tollestsamast Zamzami allikast ammutatud veega. Põgusa kõrvalepõikena tuleb märkida, et sellel on erinevalt meile tuntud pühitsetud veest üks omapära. Nimelt kui see meie vesi otsa lõpeb, võib iga ordineeritud isik kraanist uut vett lasta ja selle kombe kohaselt ära pühitseda, kui aga nende vesi ammendub, peab keegi, kel vastavalt prohveti käsule selleks piisavalt võimalusi, mannerguga Mekasse sõitma.

Selle tõigaga peamised erinevused ka otsa saavad ning ülejäänu on vaid vaataja fantaasia vili. Kasvõi näiteks asjaolu, et tegelased kõnelevad türgi keeli, mis seesuguses kontekstis kõlab äraütlemata lõbusalt. Lõbus on ka vaadata, kuidas türgi kineastide kõrval tundub veel vanuigi Ü-kategooria slasher´eid ja kõikvõimalikku odavat *ploitationi viljelenud vana pervert Jesus Franco lausa Stanley Kubrickina. Näitlejate valik on selline nagu ta on. Ilmselt pakub 80 miljoni elanikuga Türgi selles vallas konkurentsi meie tillukese kartulivabariigile, kus häid karaktereid ja sealjuures kaamera ees liikuda oskavaid tegelasi tuleb tikutulega taga otsida. Või vähemalt on kaamera taga seisev mees puudu. Ainuke mõnevõrra ehe kuju on alalõpmata sigarit kimuv detektiiv, kelle nägu ja tegu täiesti silmnähtavalt plagieeritud ei kellegi muu kui Lee van Cleefi pealt.

Kui oleme juba nii kaugele jõudnud, siis ei maksa sugugi meelt heita. Tegelikult peitub rosin (mõnes mõttes võiks siin olla tegu isegi karupoeg Puhhi rosinaga) suisa esimestes kaadrites. Kuna käesoleva teose loojad ei ole muusikat kui sellist oluliseks pidanud, siis on mõistetav, et selle ala meistermeest ka alguses või lõpus nimepidi ei mainita. Ainuke lohutus on teadmine, et nad käituvad nii kõigi mitterežissööride ja -näitlejatega, mitte ainult Mike Oldfieldiga. Kuigi Tubular Bells on tuntud ja 1974. aastal ääretul uus ja popp oli, ei ole ju viisakas... khm-khm... räägime ju plagiaadist ja muust säärasest. Igatahes muusika puhul on tegemist kuidagi out-of-place valikuga. Seesinane pala, millele nii väga sarnaneb Goblini Suspiria, sobiks tõesti pigem art horror´i kui võõramaise koopia kaadri taha.

Teemad: horror, OO

GWAR: TVD (1994)


If you paid money for this DVD we suggest you get a refund või midagi sellist oli sinna algusesse kirjutatud. Tegemist on siis mingite vanaaegsete telesaadete ülesvõttudega ja ühe DVD peale paigutusega. Erinevatel andemetel on see kompilatsioon valminud aastatel 1991 - 1994. Igatahes on see puhas fännimaterjal, mis on kokku lõigatud käsikaameraga üles võetud esinemistest "nõmme kultuurimajades" ja, nagu öeldud, vanaaegsetest telesaadetest. Lisaks tõestame allpool, et ega mitte-fännil pole erilist põhjust seda limast leemendavat ketast liigse tähelepanuga austada.

Peamiselt kajastatakse perioodi, kus ansambli liikmeteks olid peamiselt BalSac, Flattus Maximus ja loomulikult Oderus Urungus ehk siis 1988-1991 (samuti erinevad andmed). Peale nende kuuleb vaataja veel, mida tarka lombitaguste jutusaatejuhtidele (tuntuim nimi neist ehk Jerry Springer) kõnelevad mittemoosekante nagu Slymenstra Hymen või Sexecutioner. Sest teatavasti oli Gwaril laval lisaks põhikoosseisule veel abiliikmed ja orjad.

Boy, see on karge bänd. Kui mõni elanikkonna absoluutse enamuse liige ehk siis sellest kollektiivist mittekuulnu neid tänasel päeval esmakordselt näeks, pakuks ta, et tegemist on mingisuguse Lordi tagavara-variandiga. Paraku on seesugune arvamus ekslik, sest Gwar on meeskond, kes saabunud kaugelt kosmosest. Või vähemalt on seesugust arvamust kultiveeritud...

Peale selle, et sellel kettal pakutakse palju rõõmu ja nabani nalja asjassepühendatuile, on seesuguse kahtlase headusega videopildi tarbimine keskmisele isikule ehk üle jõu käiv. Ega ei olegi püütud varjata, et tegemist on ümberlindistusega VHSi ja muude taoliste meediumide pealt. Paks ja limataoline nostalgia need vanad muusikasaated on. Pean siin silmas otseselt muusikalise suunitlusega jutusaateid, kus asjatundlik saatejuht küsitleb muusikalist kollektiivi ja vahelduseks helipilti üle kantakse. Mäletatavasti oli ka põhjanaabritel 1980-date aastate lõpupoolel mingi analoogilises formaadis saade - Rockstop. Head vaatamist! We Kill Everything!

Teemad: documentary, US

Welcome to Macintosh - Robert Baca, Josh Rizzo

Arvutimaailmast on kirjutatud palju raamatuid ja vändatud üsna hea hulk filme, sealhulgas dokumentaale. Need dokid, mis üritavad ajakirjandulikul kombel tungida mingitesse telgitagustesse, on üles ehitatud peamiselt intervjuudele erinevate inimestega.

Intervjueeritavate seas on harilikult paar autorit ehk tindisolkijat, kes on kirjutanud mõne teose nimetet teemal ning paar töökaaslast või äripartnerit. Selles suhtes ei erine käesolev film sugugi lugematutest omataolistest. Lisaks või õigemini objektiivse täiendusena kätisletakse siin aga ka (halenaljakaid) varjukülgi, mis kaasnevad nähtusega mac cult. Ja siis loomulikult ka seda, kuidas see tekkis.

Täiesti ebahuvitavaks võib pidada umbes pool ekraaniaega röövivaid suleseppi ja komödiante, kes on kirjutanud Apple'i teemal mingi raamatu või paar följetoni, pistetakse mikker nina alla mõnele põdurale MUGimehele ning käiakse paari omanäolisema või muidu tähelepanuväärsema reseller´i tagatoas. Kohtame ka veidrikku, kes on oma kuuri alla kogunud paarsada vana kompuutrit ja pööningule mitukümmend täies töökorras Apple ][ masinat. Ise kiidab: "All must go to ebay. As high as 5-600 hundred apiece!" Ühesõnaga sihuke keskmisest vähe kvaliteetsem võsareporter.

Aga pole halba ilma heata. Filmi tegijad on siiski väheke vaeva näinud ja suutnud kaamerasilma ette meelitada ka mõne raskekahurväelase. Guy Kawasaki, Andy Hertzfeld ja Jim Reekes ei tohiks olla sugugi tundmatud nimed ühelegi, kes on kasvõi paari temaatilist artiklit või filmijuppi silmanud. Ja need mehed teevad loo huvitavaks. Mitte seepärast, et nad avaksid pikantseid üksikasju telgitagustest, vaid see, kuidas praeguseks juba täiskasvanud mehed vaimustunult räägivad mõnest tehnilisest üksikasjast, millega nad tookord hakkama said.

Reekes näiteks kõneleb pikalt ja laialt, kuidas ruutlainegeneraatori väljundist juhitakse signaali valjuhääldisse ja võtab loo kokku lühidalt lausega engineers are retarded. Ise ta oli siis insener. Hertzfeld jutustab kadunud Jef Raskini kombest kasutada tootmisnõupidamistel klaverit tavapärase haamrikese asemel ja Guy Kawasaki lihtsalt lõõbib arvutitööstuse ja sellega seonduva kallal. Olles pika aja jooksul ise olnud Apple'i üks võtmefiguure, ei heiduta teda, kui peab ütlema tõtt iPodi kohta. Nimelt ei olevat normaalne pisikeselt ekraanilt filmi vaadata ja toosama Reekes eelistaks iga kell head filmi ükskõik missugusele Apple'i mudelile. Kui valida antaks.

Hoolimata vasikavaimustusest, mida jagavad omavahel Hertzfeld ja Reekes ja sellest positiivsest sädelusest, mis paistab Kawasaki igast sõnast, on üldmulje kuidagi hüplev. Eelkõige seetõttu, et need Teisest Ameerikast pärit tüübid on justkui poolvägisi sinna vahele topitud. Arusaadav, kolme ikooni tagasihoidlikest intervjuudest ei piisa täispika filmi ja kolme tunni lisamaterjali jaoks. 20 dollarit on ju vaja teenida ja pooletunnise ekraanipalaga seda ei tee. Postiivseks tuleb aga pidada seda, et on välditud kujusid korporatiivmaailmas, kus edevust peaks leiduma. Kasvõi kõrvarõngaga Gassée on ju veel elus ja täie tervise juures. Kuna Suurelt Steve'ilt intekat ei saadud, siis olid tegijad taktitundeliselt vältinud ka Suurt Wozi, kes kahtlemata oleks nõus olnud andma oma tagasihoidliku panuse insenerina. Pluss!

http://www.welcometomacintosh.com/

Teemad: documentary, US