25.01.2009
Blog.tr.ee

The Day the Earth Stopped - C. Thomas Howell

Kui suured poisid on kuuri alt vanaisa päevinäinud, kuid ustava käru välja lükanud, asetavad talle kapoti alla 578 hobujõudu, löövad istmed lehmanahkadega üle ja maalivad ustele leegid, siis päris pisikesed jõnglased monteerivad rattad külge seebikastidele ning annavad mäest alla tuld. Ehk siis, kui mõni stuudio tuleb välja mingisuguse kvartalilõhkujaga, siis peab ilmtingimata keegi teine järele (ette) tegema, et ehk õnnestub samal laineharjal natuke liuelda. Mitte just eriti algupärane idee, kui sama stuudio viimaste aastate suundumusi silmas pidada. On ju sääraseid "kaksikfilme" meilgi nähtud, kasvõi näiteks 100 Million BC, Transmorphers, Monster, I Am Omega...

Kui seda lugu paari sõnaga iseloomustama peaks, siis võiks seda teha nii: andetuse, laiskuse ja lohaka kopeerimise kõrgem pilotaaž. Siin kõike, mida kaasaja ulmefilmid meile seni on pakkunud on: Independence Day, The Species, The Core , Transformers ja nii edasi (loomulikult ka peremeesfilm aga see peaks iseenesestmõistetav olema). Aga kõigest järgemööda. Andestagu nüüd mulle need, kel see film veel vaatamata ja kes pärast järgneva kirjatüki lugemist enam korralikku põnevust ei suuda sellest ammutada, sest edasi tulevad ennekuulmatud paljastused.

Ühel ilusal päeval kihutab läbi kosmose Maa suunas lugematu hulk hiiglaslikke masinaid otsekui vogonite buldooseriparv. Iga lennuaparaat (neid on kokku 666 tükki) maandub mingis asustatud punktis nagu näiteks Washington, New York, Moskva, Pariis... Nende seas aga üks kapsel, millega saabuvad inoplanetjaninte emissarid - meesklaatu ja naisklaatu. Tublid operatiivtöötajad on muidugi juba kohal ja püüavad nad kinni. Enne seda suudab universumi direktriss veel palja peega mööda maanteed patseerida ja teenida ära paari meesisiku kaastundliku sümpaatia.

Nimetatud isikud paigutatakse mingisse uurimisisolaatorisse, kus nad kärmelt õpivad selgeks maakate keele ja kasutavad üleloomulikke võimeid selleks, et leida kaasamõtlejaid. Nimelt oli nende plaan järgmine: olles vaadelnud maakate toimetamisi kaugusest ja pikema aja vältel, leidsid nad, et sihukesed kraaklejad on universumile hädaohuks ning nad on otsustatud lõpetada. Selleks kasutatakse mingeid hiiglaslikke roboteid, mis ise lendasid, mis kiiritavad ameeriklaste lennukeid silmade kohal paiknevate laseritega. Robotid paiknevad ühtlaselt üle kogu Maa ning mingi senitundmatu mehaanika abil peatavad planeedi tuuma nii, et kera peaks lõpetama pöörlemise ning lendama parlanksist välja tuues häda ja viletsust kogu inimkonnale.

Vahvad puna-avlgetriibulised armeelased otsustavad loomulikult katsetada vastaste peal nii tavalisi kui ka aatomipomme ent tulutult. Tulnukate master plan sujub häirimatult. Tegelikult on countdown alanud juba ammu ja seetõttu jääb seletamatuks ka nende saadikute tähtsus või mingisugune mõte üldse (välja arvatud muidugi see, et ilma nendeta oleks pidanud skripti ümber kirjutama). Naistulnukas koos ühe oma valvuriga põgeneb segaduse ajal, mida tekitas robotite tekitatud elektromagnetiline impulss. Kõrvalepõikena tuleb märkida, et siin on tõesti üks ebahollywoodlik koht, nimelt hakkab küljehoop peasõdurile seletama, et EMP ja sellepärast seadmed ei tööta ja nii edasi ja see käratab poole sõna pealt, et ta teab küll, mis EMP on ja läheb otsima, keda tulistada. Autod ei tööta ja raadiod ja nii edasi, ühesõnaga kogu Maa elu on halvatud. Tänu tulnukale saadakse käima üks masin ja see kulgeb läbi inimtühja miljonilinna - otse loomulikult on kõik jõudnud juba põgeneda, vaid kirikus on kaks või kolm inimest. Ja muidugi see ka, et kuigi esiplaanil kõik autod seisavad ilusasti parkimiskohtadel ja risti keset teed, on lahkunud omanikud jõudnud nii mõnelegi hinna tuuleklaasile kirjutada. Ja taamal ristuval uulitsal vuravad teised. Täpipealt nagu venelaste Ivanhoe-filmis, kus vaprad robinhoodlased seiklesid põlluserval, taamal lintraktor mürisemas.

Vahepeal saab tulnukas aga aimu, et inimesed on tegelikult ilusad ja head, sest ta on jõudnud aidata ilmale filmiajaloo ühe vanima vastsündinu (oma kuus kuud tuleb ära) ning näinud noorte vanemate sisemist ilu ja armastust. Seepärast otsustab ta robotite armee peatada, kuid selles takistavad teda vahvad sõdurid, kes teda tulistavad ja vangikongi tagasi tirivad. Ja maapealses ilmas algab kohutav laastetöö - hävitatakse rahvuslikke monumente kogu maailmas. Oma otsa leiavad teiste hulgas Jeruusalemma mošee ja Eiffeli torn, vähemaid lööke saab meie kangelaste kodulinn.

Kui film oleks siinkohal lõppenud, siis võiks terve pataka punkte anda vägevate efektidega indie-filmile, aga kuna tegu on kesisemat laadi b-ulmekaga, siis lõpped kõik üsna pea hästi, tulnukad lahkuvad ja karmid sõdurid muutuvad hellasüdamelisteks. Aga igal juhul, olgu tänatud eelarvamused, pean käesolevat peremeesfilmist paremaks juba enne, kui toda näinud olen.



Blog.tr.ee

Hilisel õhtutunnil pole midagi meeldivamat, kui panna keerlema filmirull, kus kõigi eelduste kohaselt peaks olema massivne kogus verd ja soolikaid. Algus, peab ütlema, oli paljulubav: elusalt keetmine ja muud sihukesed asjad. Ühel hektel käskis aga mingi tähtis pealik uusi piinamisviise leiutada, sest tal olla igav ja siis läks igavaks. No ei saa ju olla, et keetmisest põnevam on posti külge seotud tegelase odaga surnuks torkamine.
Mingil arusaamatul põhjusel on exploitationile lisatud veel mingi süžee. Isegi kaks. Esialgu vaenab kohalik valitseja pisikest kristlaste kogukonda, püüdes neid piinamise abil usust lahti ütlema. Kuigi kogudus on palju suurem, tehakse inetusi vaid käputäiega ja sedagi peamiselt tolle odaga. Kui kõik kristlased on karistatud, hüpatakse kuhugi mujale, kus mingi mehike kiitleb, et on hästi rikas ja lammutab vene bojaari kombel mingis lõbumajas. Kui aga avastatakse, et tal raha pole, siis muidugi togitakse ja pannakse kulude hüvitamiseks tööle. No mingil hetkel ta põgeneb koos ühe lõbutüdrukuga. Huvitavamad episoodid on muidugi abordi tegemine paljakäsi ja lampkasti tühjendamine põgenikest.
Filmi pealkiri ja kirjeldus olid palju lennulisemad, kuid film ise. Viimane tekitas hoopiski mingisuguse giallo-meeleolu. Selles mõttes, et aeg-ajalt justkui näidatakse tissi ja siis ootad, et millal tervet nähga saab ja siis lõppeb ära. Oeh. Mina, kui eriti sadistlik šogun, ei leidnud midagi uut, mida poleks juba nähtud näiteks Chinese Torture Chamber Story´s. Täpsemini, selles mõttes, et õieti nagu midagi polnud kui avakaadrid ja mõni üksik veel kusagilt keskpaigast välja arvata. Ja siis see bambussaega saagimine, Jaapani traditsiooniline hukkamisviis, kus ohver pannakse linnaplatsile istuma, pea mingist august läbi ja siis kõik, kes soovivad, võivad püüda tema kaela bambusest saega nühkida. Tihtipeale võtab surma saabumine päevi aeg - sõltuvalt saagijate usinusest. (Sama meetodit mainib ka Clavell oma Shogunis.)

Lõpetuseks loetelu näidatud piinamistest:
  1. Elusalt keetmine
  2. Elusalt küpsetamine (sama, mis keetmine, ainult ilma veeta potis)
  3. Koos madudega akvaariumishoidmine
  4. Jalalabade lömastamine
  5. Tulise ora abil pimedaks tegemine
  6. Ristile seotus isikute torkimine odaga makku ja siis põletamine
  7. Jalgade otsast rebimine härgade abil
  8. Bambuskeppidega peksmine
  9. Rinnanibu vigastamine pihtidega
  10. Rattal veest läbi tõmbamine
  11. Varvaste giljotineerimine
  12. Bambussaega saagimine



24.01.2009
Blog.tr.ee

La Prise de pouvoir par Louis XIV - Roberto Rossellini - 1966

Olin äraütlemata elevil, kui sain selle filmi lõpuks oma isiklikestesse valgetesse käekestesse. Lõpuk someti üks mõõga ja mantli film, kus ei mängi Richard Chamberlain või Jean Marais. Et ehk leidub siit mõni kübeke seda, mis mulle nii väga meeldib, ehk siis ajalugu nii, nagu ta kirjas on raamatutes, ning võib-olla ka nii, nagu ta veel arhiivides seisab.

Neli Louis'd

Päikesekuninga lugu on üldiselt teada: kardinal Mazarin sureb, jättes noorukese Louis' omapäi. Tähtsamad ministrid loodavad asju omatahtsi pöörata ning kuningas kardab, et Fronde paisub taas sõjaks. Kuna enne oli kõigi valitsusasjadega tegelenud kardinal, siis Louis'l puuduvad igasugused kogemused ning tema karmid päevakäsud tekitavad ministrites vaid elevust - küll see armukestes suplev poisike ükskord väsib riigiasjadest ning kõik läheb nii, nagu vaja. Ent võta näpust - too ei väsi, sest ta kardab oma elu pärast (siin filmis mainib ta, et püüab vältida oma Inglise onu saatust) ning selleks ei jää tal muud üle, kui järjepanu karmi käega valitseda, arreteerides siit, alandades makse sealt ja kujundades rõivaid.

Seesama esialgu kartlik ja kohmetu nooruk koondab kõik niidid enese kätte, sest ainus võimalus aadlit ohjata on teha ta enesest täielikult sõltuvaks. Tema kostüümid on kõige uhkemad ja paleed kõige suuremad ning sedaviisi rõhudes esimese seisuse edevusele paneb ta selle unustama asja, mida nimetatakse võimuks.

 
Kuninglik hommikusöök (koos riietumisega)
Kuigi ma alguses ootasin väheke seiklusi, mõõgamehi ja nii edasi, siis vähemalt esialgu olin tibake pettunud, sest ekraanil möllas hoopis mingisugune dokumentaalfilm. Mitte säärane, mida History Channel näidatakse, vaid otsekui filmilindile jäädvustatud maalid. Sest pea iga episood on tuntud mõne kirjelduse või vanaaegse pildi järgi. Tegelikult oligi see taotluslik. Rossellini kasutas liikumist vaid minimaalselt, alati oli vaid üks tegelane, kes kaadris liikus, mistõttu tekkiski mulje justkui vaataks filmi asemel pildiraamatut.

Esialgu oli see film mõeldud televisioonile (võib-olla koguni miniseriaalina), mis ehk seletab, miks plaadi peal olev täispikk sisaldav liiga palju häirivaid tühimikke. Mitte tühimikke tavapärases tähenduses, vaid vahest tundub, et justkui oleks mingi kaader noaga ära lõigatud, isegi poole sõna pealt - ikka selleks, et lühemaks teha.

Kuna eesmärgiks oli võimalikult täpselt edastada ajaloost teadaolevad tõsiasju (kasvõi näiteks ühe või teise isiku asukoht ruumis mingi episoodi kestel), siis tuli loomulikult vaeva näha ka näitlejate valikuga. Kõige vastuolulisem on sellest küljest muidugi nimitegelane, kes valiti näo, mitte näitlemisoskuse järgi. Üks raamatupidaja mingisugusest amatöörnäitestuudiost. Mõnes mõttes lisab see isegi usutavust - noor kuningas on kohmetu ja kõhklev ja otsekui kogeleb uhkete õukondlaste ees. Tegelikult kohtame kuningat esmakordselt alles paarkümmend minutit pärast filmi algust, mis otsekui peaks rõhutama, et oli kardinali aeg, pärast mida tuli alles suure monarhi oma.

 
Lõunasöögi valmistamine köögimeistri juhendamisel
Lõunasöögi söömine kuningliku venna teenimisel

Mõnikord häiris ka see, et seesugused staatilised episoodid ei ole filmidele omasel kombel otseselt seostatud, ei ole nii-öelda plot'i ega niite, mis selle üksikutest kaadritest kokku seoksid (kui välja arvata Fouquet' vangistamise lugu). Aga kas saabki olla plot'i ühes dokumentaalfilmis, filmis, kus kõik on peategelased ja plot on tegelikult ajalooraamatutes kirjas. Ei ole verd, ei ole mõõku, on vaid arstid ja arhitektid, on hea minister Colbert ja on paha minister Fouquet ja on surnud minister Mazarin. Ja taamal on D'Artagnan ja Du Plessis ja Le Tellier ja de la Vallière ja nii edasi. Ja peamiseks eesmärgiks on vaadelda kõrvalt seda, mille abil kuningas oma võimu aadlike üle kindlustas - eristumine, mingil moel kapseldumine. Le roi est que le Soleil et les nobles sont les planètes.

Õnneliku juhuse läbi avanes veel enne käesoleva filmiga alustamist silmitseda paari hetke vältel ühte uuemat, kus ka mõningaid sarnaste nimedega tegelasi võis kohata ja see andis mulle mõtte torgata sinna üles need portreed. Peamiselt selleks, et oleks mugav otsustada filmitegijate mõttemaailma üle.
 
D'Artagnan ja toatüdruk

Vt. ka Mees raudses maskis



22.01.2009
Blog.tr.ee

Zinda Laash - Khwaja Sarfraz

Sõber: Dr. Aqil on langenud vampiiride küüsi.
Mees: Seda on raske uskuda.
Sõber: Näete, siin on tema päevik, lugege.
Mees (lehitseb): Eino, see on hullumeelsus, selliseid asju pole olemas!
Sõber: Ainuke võimalus, kuidas teid uskuma panna, on minna kohale ja veenduda ise.
Naine: Milline hea mõte!
Mees: Lähme kohe! ja tormab pintsakuta minema...

Pakide arust on siis niisama, heast peast vampiiri lossi tungimine hiilgav idee! Umbes sellises naivistlikus stiilis on teostatud kogu film, mis asjaolude parema kokkulangemise puhul oleks võinud saada üle ilma kuulsaks kui linateos, mis jälgib Bram Stokeri juttu täpsemini, kui ükski varasem. Sest vana perverdi Franco suurteos tuli alles paari aasta pärast ja Louis Jourdan toppis proteesid suhu juba järgmisel kümnendil.

Käesolevas teoses on olemas kõik, mida üks korralik vanaaegne B-horror peab sisaldama, nimelt kriiskavaid suursilmseid naisterahvaid, õhukesest papist uksi, riidest seinu ja papjemažeest nägusid. Et kogu see jama liialt edwoodilik ei näiks, on lisatud tubli annus estraadisaunde tadam-tadam-di-di-di-di-di-di-dõhh ning BLollywoodile ainuomaseid tantsu- ja laulunumbreid. Neid antakse lauale, nagu ikka, igast asendist, küll sööklaorkestri saatel, küll mererannal päikesepaistel rõõmustades, küll heas toitumuses vampiiritari esituses ja kummalisel kombel on need ainsad, mis teevad selle filmi vaadatavaks. (Lisaks asjakohasele uudishimule, et mäherdusi artefakte idamaalased kasutavad krutsifikse asemel.)
Idamaisele iluideaalile vastav vereimejanna

Sai seda vaadatud ihuüksinda sügaval öötunnil, mil majas valitses vaikus ning vaid üksik kauge mootorimürin andis tunnistust sellest, et tontlikult mustendav kaminasuu toa vastasseinas asub inimeste keskel, mitte mõnes hüljatud mõisas terra cognita serva läheduses. Seda pimedust lõhestavad needsinased estraadihelid, ning lihast ja luust läbilõikavad kriisked parimate urdukeelseid lugusid esitavate lauljataride suust. Aeg-ajalt rändab mõte kõikvõimaliku beenduse radadele, kuid kummalisel kombel ei trügi pähe mister Wood, vaid hoopiski universaal-horror, aga ka härr Kaufmann, kes koos oma kaastöötajatega tomatipastat nii loominguliselt kasutada mõistab. Kahtlemata ei ole seesugused seosed sugugi tahtlikud, kui silmas pidada filmi autorite soove. Samas tuleb hirmusõbrale nii mõnigi episood tuttav ette. Ei oska nüüd hinnata, kas tegemist on tahtliku või juhusliku kokkulangevusega, kuid finaal on praktiliselt sama, nagu oleme lugematuid kordi näinud klassikalises vastasseisus Horror of Dracula.
Selle episoodi ajal irvitab kinoentusiast ennast sõgedaks
(aga sealsed mehed laulavad palju paremini, kui naised)

Operaatoritöö ning juurdelõikamise kvaliteet on võrreldav mõne tubli telelavastusega, esimesena meenus miskipärast Vilde-aineline pärl "Pisuhänd" (see Kibuspuu ja Krjukoviga), noh et papist seinad ja staatilised kaamerad ja nii edasi. Kohati need staatilised kaamerad siiski värisevad justkui põeks käest filmiv operaator kroonilist pohmelust ja ka stsenaarium on täis kõikvõimalikke pisivigu ja lapsusi - van Helsingile vastava vanuriga kohtutakse alles siis, kui suur hulk vampiire on juba mõrvatud, siin alguses toodud dialoog on üsna tavaline ja sisukas oma vendadega võrreldes ning veel üht-teist (sealhulgas justkui igapäevase harjumuse kohaselt erinevate vampiirivastaste esemete juhuslik taskus või kohvris kandmine), millel paraku kogu loo juures määrav roll.

Ühesõnaga, tubli B-teos, kogemata humoorikas ja ajuti isegi veidike creepy (aga ainult väga veidike), kuid ning tungivalt soovitatav neile, kes üleküllastumise tõttu keelduvad hingekosutust ammutamast lugematutest Fulci või Deodatto või nende Uues Maailmas tegutsevate ametivendade teostest.

(Ahjaa, see asi veel, et kui meie kurdame pajuingluse vohamist maakeeles, siis pärast näiteks selle filmi nägemist võime kergendatult ohata - me pole esimesed. Pakistanis oli juba siis ilmselt tavaline kasutada urdukeelse viisakusvormelina fraasi "thank you" ja panna lapsele nimeks Baby.)



19.01.2009
Blog.tr.ee

Kautokeino-opprøret - Nils Gaup

Karskusliikumine sai Eestis hoo sisse XIX sajandi lõpukümnenditel. Samas olid karskusseltsid rahvusluse kasvulavaks, sest need olid ainukesed, kus töökeeleks lubati eesti keelt kasutada. Nende soosimine võimude poolt oli aga kantud eelkõige asjaolust, et tsaarivõimud püüdsid igati propageerida riigiviina padar-tüüpi koduviina asemel. Loomulikult oli kitsaskohaks ka ohjeldamatu joomine, mis riigi mõningates piirkondades oli omandanud lausa epideemilise iseloomu (arusaadavalt tingitud esimesest probleemist). Kui nüüd vaadata seda küsimustikku laiemalt, siis kasvõi näiteks käesoleva filmi sisule tuginedes võib eeldada, et joomine ei ole olnud ajalooliselt vaid Venemaa ja tema koosseisu kuulunud alade probleem, vaid kogu Põhjala oma - nagu seda veel tänagi võib ühteviisi nii Tallinna sadama läheduses paiknevates kaubanduskeskustes kui ka Saarepeedi poe taga näha.

Kautokeino asub kaugel põhjas, virmaliste ja põdrasambla kodumaal ning sealsetel tüüpidel - laplastel - esineb sama häda, mis meiegi pool võõras pole. Pole meie asi uurida, kas see on tingitud raskest elust, igavusest, koledatest naistest või soomusjates käsitsi pargitud põdranahkades, millesse nood on riietatud. Igal juhul on Oskar Lutsu sõnu kasutades kõrtsi pingid justkui pigised ega lase meeste tagumente enese küljest lahti, nii et naised peavad toore jõuga oma teisipooli jurtasse või tšummi või mis nendel laplastel nüüd ongi, vedama. Mingil hetkel viskab ühel naisel aga ära ja ta hakkab lisaks ihule ka vaimu pingutama, tekitades omamoodi viinavastase seltsi või usulahu. Kuna selle tegevuse tulemusena mehed enam kõrtsis ega kirikus ei käi, siis säälseis tühjaks jäänud ruumas tunnevad mehed igavust ning hakkavad igasugu plaane hauduma, eesmärgiks loomulikult rahva viina ja jumala rüppe tagasimeelitamine, mille tulemusena aga põdrakasvatajatele ämbriga kõikvõimalikku pahandust sünnib.

- Lähme nüüd koju!
- Ei saa, perse kleebib...

Kahju, et sellest filmist meie maal nii vähe kuulda on olnud. Kuigi ma just väga tihti pead kotist välja ei tõsta, oleks viisakas, kui kuskilt silma hakkaks. On ju meie omagi ajalugu sealsega üsna sarnane - mis puudutab kirikumeeste, võõramaise keskvõimu ja maakate omavahelisi asjaajamisi. Kuigi ei usu, et siinkohal oleks võimalik hinnata selle filmi ajastu-, ajaloo- või mis iganes truudust, peab tunnistama, et tegu on suhteliselt usutavalt üles võetud linalooga. Aeg-ajalt kangastusid mulle mõned jumalast hüljatud paigad meie maal, kus hallid seinapalgid on samamoodi tuultest pargitud, kui kauges Lapis.

Lumise maastiku keskel vööni paljaks kooritud karistamist ootavad laplased tuletasid aga meelde, kuidas kohalik kirikuõpetaja noomis Jüri Torki ja tema seltsimehi Mahtra mõisa väljal, või siis Väljaotsa Jaani, kes pandi raudu ja saadeti kaugele Siberisse. Kodumaised produtsendid proovivad niipidi ja naapidi, teevad pauku Ahase püssist, tapavad Muguri, ropendavad mitmes keeles ise liimi nuusutades, puuduvad koolist ja nii edasi. Ja siis kiidavad, et kohe saame Oskari. Aga selle unustavad ära, et Oskar ei ole meie laeva kokk, vaid hoopis supp, mille keetmiseks on vaja lisaks porgandikuubikutele ja kardulatele ka natuke viitsimist ning maitse järele soola ning pekki. Seda kõike leidub ka vanaema sahvris, ei ole ilmtingimata minna selvehalli vürtsiriiulit jõllitama selleks, et oma keedusele natuke maitset anda. Meie oma ajalugu on täis lihtsaid, kuid liigutavaid lugusid. Ja üldse, miks peaks meie vanem ajalugu kinolinal lõppema Jüri Rummiga?

Vot sihukesi negatiivseid elamusi pakub oma lihtsuses äärmiselt mõjuv linateos, mille ainukeses veaks pean seda, et seal kõneldi saamit. Kõla järgi muidugi tundus, noh, et räägitakse soomet ja seetõttu unustasin alatasa  allservast tõlget lugeda ja jätkuvalt avastasin, et mitte muhvigi aru ei saa.

Killuke Tagamaa ajaloost (via Tallinna RSN Täitevkomitee häälekandja):
Aastal 1852 juhtisid Mons Somby ja Aslan Haetta saamide ülestõusu religioosse ja poliitilise rõhumise vastu. Kokkupõrgetes tapeti kohalik politseijuht ja üks kaupmees. Somby ja Aslak mõisteti mõrvades süüdi ja hukati pea maharaiumise läbi 1854. aasta oktoobris. Meeste kehad maeti Kautokeino linna lähedale, kuid pead toimetati illegaalselt Oslosse uurimiseks. Tol ajal püüdsid teadlased tõestada, et saamid kuuluvad alamasse rassi, kuid see ettevõte ebaõnnestus. Kahe saami päid säilitati Oslos ühes antropoloogiakollektsioonis.



18.01.2009
Blog.tr.ee

Hard Times - Walter Hill

Kui juba bronsonitamiseks läks, siis tehtkem seda lõpuni. Oli ju nimetatud isik üheks peamiseks, keda Dirty Harry´de, Blondie'de ja hurjien joukkojen vahel telekast lasti ning pea iga tema osalusel vändatud teos on soetud mõne lapsepõlvemälestusega. Kaasa arvatud sellega, et tegemist oli ühe kifti mehega, kes mängis ainult kiftides filmides. Ka käesolev poksi- või õigemini kaklusfilm on üks seesugune ja seda isegi tänapäeval.

VuntsidegaVuntsideta leedukas kehastab vananevat kraaklejat, kes sõidab ühest Ühendriigist teise ja otsib neid, kellega raha eest kakelda saaks. Mingil hetkel teeb ta diili ühe James Coburni nägu kandva impressaarioga, kes hakkab talle vastaseid otsima. Sääraseid, kes maksaks kätši eest tuhandeid ajal, mil korterit üüriti pooleteist dollari eest nädalas.

Bronson´i tegelane on üksik kõva mees, kes end tunneb ja vastavalt sellele ka käitub. Teda ei huvita teiste tegemised nii kaua, kuni tema oma raha kätte saab. Tema relvaks on rusikad, kuid ta ei müü neid igale ettejuhtuvale tüübile isegi suure summa eest. Ühesõnaga igati positiivne ja sobilik sirge seljaga kuju säärasesse lukku. Mõnes mõttes erineb see uuema aja kakluskangelastest, kelle karakteritesse on pea alati sisse kirjutatud mingi altruistlik joon või vähemalt tagamõte. Tema impressaario ei ole aga nii kõva mees ja on seetõttu sunnitud kasutama oma kõneosavust selleks, et sebida summat, mille vuntsideta poiss oma rusikatega välja peksab. See muidugi ei kulge alati viperusteta kuna tema vastased pole mitte ainult samasugused ärikad, vaid peavad oma palgal ka suurte haamritega neegreid. Ja loomulikult ei õnnestu tüübil ka isepäist Bronsoni alati nõusse rääkida.

Film on kaunis hea ja nauditav selles mõttes, et ilma liigse ilutsemise ja tagamaade avamiseta - on lihtsalt nii ja kõik, ülejäänu pole oluline ei süžee ega lahenduse seiskukohalt lähtudes. Seesugust "äkilisust" võiks ehk näitlikustada paari võrdlusega uuematest filmidest. Sarnaselt, ilma pikema sissejuhatuseta asus asja kallale Darth Maul ja konkreetsed löömakaadrid pärinevad filmist Snatch, noh kus see Brad Pitt ruineeris ainsa rusikahoobiga taskudonkingide kavalad plaanid. Selle viimase kohta omandasin nüüd lisaks kõigele ka arvamuse, et isegi esmapilgul kõige andekamalt konstrueeritud olukorrad ei pruugi ilmtingimata olla algupärased. Sest täpselt samasugune rusikahoop avab meie kangelastele tee rikkuste ja ohtlike seikluste juurde.

Kõikvõimalikke poksifilme võrreldes tuleks käesolevat pidada kui mitte vanaisaks, siis vähemalt Kanada vanaonuks. Kuid erinevalt oma uuematest sugulastest, igasugustest rockydest ja vandammedest, on ta täesti mõõduka tempoka loo lõpplahendus huvitav. Pinget hoitakse üleval praktiliselt viimase minutini ja pealtvaatajatel jääb lõpptulemuse osas vaid kihla vedada fifty-fifty suhtega. Igale poksisõbrale ja kaklusklubi liikmele peaks olema tegemist kohustusliku teosega.



Blog.tr.ee


Mr. Majestyk - Richard Fleischer

Kui juba Bronson´i teemaõhtu veeta, siis tuleb loomulikult silmitseda ka klassikat. Käesolev on üks nendest, pärinedes nii romaani kui ka stsenaariumina Elmore Leonard´i sulest, kes osavalt käsitles ausate farmerite ja pahade kurjade vastasseisu. Meenutame, et isand Leonard on kirjutanud muu hulgas ka teose pealkirjaga 3:10 to Yuma.

Mr. Majestyk Brand Melons on nõutud kaup, sest pärineb ausa ja usina härra Majestyku põllult, kus vana vunts neid koos oma mehhiko immigrantidest abilistega hoolsalt nopib ja hellalt kuuri alla tassib. Ühel päeval aga teeb üks vanakooli linnuvabriku tüüp talle ettepaneku palgata tööjõudu mitte otse piirilt, vaid tööbüroo Rullnokk & Ko. vahendusel, mis viib pisikese tülini ja pärast sirgjoonelise härra farmeri vangistamiseni. Kongis kohtub ta jõhkra bandiidiga, kes omakorda plaanib põgenemist ja kui see kõik juhtub, otsustab Majestyk politseiga diili teha. Noh et saaks ruttu kongist välja ja tagasi meloneid (tegelikult on need arbuusid) koguma.

 
Ilus poiss Rambona 

Nagu põnevuslugudele kohane, ei lähe kõik väga libedalt, ta jääb ilma nii oma pantvangist, kes alustab hirmsa kättemaksu haudumist, ega saavuta ka ihaldatud vabadust. Vähemalt esialgu. Aga tööinimese vaenlased ei maga, passivad nad põõsa taga, sealt nad kambas salaja tulistavad püssiga. Kodanikuallumatust üles näidanud farmer leiab, et politsei teda ei kaitse ning otsustab võtta õigluse enda kätesse. Ta varustab end laskeriistadega ning asub teele, et maksta kätte neile, kes peletasid põllult töölised, rikkusid arbuusisaagi ja kippusid nii tema kui ka ta sõprade elu kallale.
 
I'm gonna kill him!

Kõike seda on kujutatud suhteliselt tagasihoidlike vahenditega (kui paari plahvatavat autovrakki saab tagasihoidlikuks nimetada). Tegevuspaigad on tagasihoidlikult igapäevased, otsekui kulunud ja seal toimetavad kodanikud ei oma mingeid üleloomulikke võimeid. Lihtsad ja igapäevased salaplaanid, kiirustamisest ja hoolimatusest põhjustatud vead ning inimesed, kes leiavad eneses julgust trotsida seda, mis kõigi eelduste kohaselt neile kui mitte esu, siis tervise maksma läheb.

Kõige meeldejäävam tegelane pole mitte peaosaline, vaid hoopis Al Lettieri kehastatud mõrvar. Lettierit on filmisõber kindlasti kohanud The Godfather´is Virgil Sollozzo´t kehastamas. Siin aga on ta samasugune, ent tema karakter on võrratult jõhkram ja see sobib talle imehästi. Nii hästi, et praktiliselt võimatu on kujutleda meest päriselus teistsugusena, kui keevalise kurjusega rohkelt varustatud elukutselist jõhkardit. Kui ehk kunagi tehtaks film Conan Doyle´i loost "Hirmu org", siis see mees ei peaks boss McGinty´t kehastades üldse mitte ühtegi näitlema - vähemalt jääb sihuke mulje. Ja otse loomulikult peaks talle seetõttu kuuluma koht antagonistide edetabelis.



Blog.tr.ee

Breakout - Tom Gries

Charles Bronson kuulub nende vanakooli actionstaaride hulka, kelle sarnaseid tänapäeval vaid üsna vähe on. Selles mõttes actionstaar, et ta üheaegselt nii hurmuri kui ka kovis on ja veel omal moel meeldejääv kah. Muidugi on selliseid ka tänapäeval, ent vähe teistsuguse füsiognoomiaga, sest moodsale kinopublikule ei meeldi, kui superstaariks on Tšingis-khaani näoga leedukas. Peab ikka olema Brad Pitt või George Clooney või nii edasi. Vanasti oli asi lihtsam, kõigil tähtsamatel filmitähtedel oli lõust tänapäevaseid iluideaale arvestades nagu pidalitõbise oma. Või siis peaaegu. Lisaks Bronsonile tegid tol ajal ilma veel näiteks Clint Eastwood ja Steve McQueen. Kui Eastwood oleks Brad Pitt ja McQueen oleks Johnny Depp, siis Bronsonile jääks Matt Damoni tagasihoidlik roll. Noh et sihuke nüride näojoontega ja ilma komeetideta karjäär.

 Paheline kindral Mapache

Breakout ehk vangist väljamurdmise lugu on isenesest üsna lihtne. Mingi mees pannakse kusagil Mehhikos pikaks ajaks süütult vangi. Tema vanaisa, kes istub mingi hiiglasliku korporatsiooni presiidiumis teeb aga kõik, et ta sinna ka jääks. Ainukeseks, kes hoolib, pole mitte kohuke, vaid armastav abikaasa, kes palkab mister Bronsoni seda põgenemist korraldama.

Film ise on tänapäeva mõistes tubli b-klassi oma: haigutamaajavad one-liner naljad, paar mõttetut plot twisti (noh et täispikk ikka oleks) ja . Kohe alguses pannakse vangi mingi mees, ilma pikema jututa, sest see, miks ta vangis on, pole üldse oluline, peaasi, et päästa saab. Kulissidetagustest niitidest küll räägitakse, ent neid ei näidata, Naine leiab Bronsoni kohe üles ja palkab ta esialgu tuhande, seejärel kahe tuhande ja lõpuks 50 tuhande eest. Kihutatakse autodega, näidatakse sukahoidjaid, värvitakse helikopterit ja lennatakse lennukiga. Vahepeal lastakse jõhkral vanglaülemal anda käsk sidrunikestele vange jalaga kõhtu togida ja muid vigureid teha.

Üldse on kogu lugu tehtud võtmes, mis lubaks teda panna ühte sahtlisse mõne A-rühma episoodiga. Loomulikult on siin hoopis rohkem esimese suuruasjärgu tähti kinolinalt - lisaks Bronsonile veel Robert Duvall, Randy Quaid, Jill Ireland, John Huston... Aga mitte miski ei aita. Kui siis, ainult Hannibal Smith - aga tema huumor oli puhas kuld võrreldes sellega, mida Bucinskis aeg-ajalt poetab ning  prillide ja lõhkise ninaga sidekick mõjuks loomulikuna küll mõnes paremas linateoses, kuid siin ei suuda Murdochi ja B. A. kaksikrolli kuidagiviisi sisse elada.
 Tagavara A-rühm

Kokkuvõtteks võib öelda, et ega vanasti rohi sugugi rohelisem polnud. Kui tänapäeval viriseme, et teleka seitsmelt kanalilt ainult lamedad filmid tulevad, siis tollal tuli neid ka sellelt ainukeselt. Hoidu rongi eest!
 
Idabloki kinokuulutused omavad pahatihti filmist enam



15.01.2009
Blog.tr.ee

The Quiet Earth - Geoff Murphy

Pärast Robinsoni-loo silmitsemist jälgisin ka teist minimalistliku castiga linateost ehk siis käesolevat. Mõnes mõttes otsekui kokkusattumus, mõlemas kohtame täpselt kolme tegelast. Erinevalt aga robinsonist, kes oma vabal tahtel ilmaruumi seiklema läinud ja sel moel vähemalt osaliselt enesele moiraks olnud, on tänane robinson aga asustamata planeedile sattunud kogemata. Või noh, kes teab, kas töötamine kosmiliste kiirtega nii väga süütu meelelahutus või leivateenimisvõimalus ikka on.

Igatahes leiab mees ühel hommikul, et on selles maailmas ihuüksi - sõna otses mõttes. Loomulikult asub iga nutikas robinson otsemaid otsima kontakti ülejäänud inimkonnaga ning meie oma kasutab selleks mitmesuguseid nutikaid vahendeid nagu raadio ja telefon, hiigelsuured reklaamplakatid muu taoline postindustriaalse ja infoühiskonna piiri pealt pärinev. Sealjuures ei võta ta muidugi asja väga raskelt, vaid kolib esimesel võimalusel suuremasse korterisse, joob hommikuti aristokraat-degenerant Mironovi kombel šampanjat ja kuulutab ennast Maa presidendiks. Loomulikult peab ta siis oma uue palee aknalt papist pealtvaatajatele kõnet, riietub sealjuures aprikoosikarva kombineesse ja tunneb end üldse nii vabalt, kui isu on.

Kui aus olla, siis tekitas film mitmeid mõtteid. Neist esimene oli tähelepanek, kuivõrd rikutud on pikaajalise demokraatliku traditsiooniga maalt pärinev rahvas (eelkõige kirjaniku, stsenaristi või muu taolise isikus). Esimese hooga end ainult presidendiks kuulutada saab ainult väga tagasihoidlik isik. Iga vähegi ambitsioonikasvõiks ju säärases olukorras vähemalt universumi direktoriks hakata või tiitli roi de tous võtta. Aga see on vist robinsonide viga või kutsehaigus, valitseda tühjust kellegi nimel. Defoe oma oli vaid saare kuberner, Marsi oma heiskas Ühendriikide lipu ja nüüd siis tänane deklareerib, et temal on poliitiline vastutus olematu inimkonna ees.

Kuidas kellelegi, film peaks justkui minema põnevamaks, kui ilmuvad teised tegelased, üks naine ja üks neeger ning tekib isegi pisike suhtekolmnurk. Tegelikult oli see üsna huvitav ning pani veidikeseks mõtlema, kuidas ise säärases olukorras viibida. Nii väga kui see üksindus ja direktori-värk ka meeldib, peab ikka aeg-ajalt stsenarist ja/või lavastaja oma tahtmise saama ning tekitama mingit põnevust või pinevust seksi, lõhkeainete ja kella peale minekuga. Huvitav, kuid mitte üdini üllatav lõpp filmile, mille igast traageldusest paistab kui mitte hiiglaslik B, siis vähemalt sõna indie. See ehk seletab, miks kusagil teaduslaboris töötab laborandi või nooremteaduri või muul sihukesel ametikohal, mida klišeelikult peaks täitma paksude prillide ja kõhna kehaehitusega tegelane, Henry Rollinsi näo ja täiesti pädeva muskliga tüüp. Ja ta isegi ei tarvita seda.

Samanimeline romaan



09.01.2009
Blog.tr.ee

Robinson Crusoe on Mars - Byron Haskin

Punasele planeedile reisimisest on tehtud terve patakas filme. Paljud ei tulegi meelde ja paljude meenutamine toob silmi viha- ja kibedusepisarad, ikka peamiselt mahavisatud aja pärast. Käesolev lugu on aga kuskil seal vahepeal, sest meelest ära ta niipea ilmselt ei lähe ja üdini halbki polnud.

Mister Defoe klassikalise loo ainetel vändatud filmi tegevus toimub kunagi kosmoseajastu koidikul. Teistest sama ajastu ulmekatest eristab teda paljugi. Mitte, et ta nüüd kuidagi klassikalisest klassikalisem oleks, aga vähemalt ei kohta kinosõber siin kliseelikke tegelasi: tulnukas, pooletoobine šerif või kolonel, kena daam, mõni nutikas teadlane või ajakirjanik ja nii edasi. Marsil muidugi sääraseid rahvamasse pole, mistõttu kogu cast koosneb vaid kolmest näitlejast (pluss mõned statistid ja hääled kaadri taga).


Lugu ise on suhteliselt triviaalne robinsonaad, loomulikult tegevuspaika arvesse võttes. Maalt välja lennutatud kosmoseaparaadi reisijad on sunnitud tegema hädamaandumise Marsil, mille käigus jääb ellu vaid üks, kes siis tundmatus keskkonnas peab trügima ellujäämise eest, leidma õhku ja vett ja eluaset ja kehakatet. Tegelikult mulle kõige rohkem meeldiski selle filmi esimene pool, kus kangelane järk-järgult teostab oma uue elupaiga SWOT-analüüsi, avastab hapniku ja vee, leiab toidu ja koob kangaid. Täpipealt sihuke teaduslik fantaasia, milles ületamatu meisterlikkuse saavutas Jules Verne. Kõik kirjeldatu võis olla vähemalt teoreetiliselt võimalik ja see teeb jälgimise omal kombel põnevaks (ja mõnes mõttes harivakski). Defoe jutustas ju üksikasjalikult kõikidest ohtudest, mis vaest Selkirki üksikul saarel ei varitsenud ja Verne kiretult kirjeldas mister Cyrus Smithi võitlust stiihiaga. Käesoleval juhul on siiski tegemist puhtakujulise teadusliku fantastikaga. Vaatajale ei põhjendata Verne'i kombel ühte või teist nähtust - kuid need nähtused on valitud säärastena, mis vähemalt võhikule ei tundu teoreetiliselt võimatud.

Filmi teine pool on aga täidetud Reedete, inimsööjate ja muu taolise kosmoserämpsuga, millele paras vastu saata mehed mustas, aga mitte üksik astronaut. Andestada võib linateosele amatöörlikkuse tehniliste üksikasjade kujutamisel - näiteks kaasaskantava raadioga ühendusse astumine kaas-Maalastega, otse balloonist rõhu all oleva hapniku hingamise ja muu taolise. Aga mitte ülejäänut. Ei, mitte kogu ülejäänud. Marss ja meie robinsoni argitoimetused olid valmistatud kõrgel kunstilis-fantastilisel tasemel ning pakkusid suurt naudingut. Surmaorus (mis tundub olevat nii mõnegi Marsi-teemalise linaloo kulissiks) üles võetud ja siis guaššvärvidega punaseks võõbatud taevalaega maastikud on suurepärased ja arvestades tollal küllaltki kesiseid teadmisi sellest planeedist tunduvad vägagi veenvatena.



Nüüd seda näinuna ja veidike seedinuna arvan, et kui kunagi peaksin juhuse läbi Hollywoodi tööle sattuma, siis just sellest filmist teeksin remake'i. Loomulikult ei jätaks alles Ed Wood noorema stiilis planeetidevahelisi sõidukeid või midagi sarnast. Aga palju rõõmu tegevad värvid, kulissid ja võitluse loodusjõududega kui oodi inimese kõikvõimsusele jätaks alles.

 
Batman ja Robin



08.01.2009
Blog.tr.ee

Kirjutasin parasjagu memuaare oma "tavalisse" blogisse ja avastasin, et ka seal on terve rida filmiteemalisi jutte. Lihtsalt et ei ununeks ja rahva ajalooline mälu kaotsi ei läheks:

http://muda.neetud.com/search/label/film

Natuke on on mälu juba kadunud tegelikult, peamiselt piltide näol, sest seoses omaaegse teenusepakkujapoolse toe lõppemisega lõpetas ka blogges backlinkide serveerimise.