Kui suured poisid on kuuri alt vanaisa päevinäinud, kuid ustava käru välja lükanud, asetavad talle kapoti alla 578 hobujõudu, löövad istmed lehmanahkadega üle ja maalivad ustele leegid, siis päris pisikesed jõnglased monteerivad rattad külge seebikastidele ning annavad mäest alla tuld. Ehk siis, kui mõni stuudio tuleb välja mingisuguse kvartalilõhkujaga, siis peab ilmtingimata keegi teine järele (ette) tegema, et ehk õnnestub samal laineharjal natuke liuelda. Mitte just eriti algupärane idee, kui sama stuudio viimaste aastate suundumusi silmas pidada. On ju sääraseid "kaksikfilme" meilgi nähtud, kasvõi näiteks 100 Million BC, Transmorphers, Monster, I Am Omega...
Kui seda lugu paari sõnaga iseloomustama peaks, siis võiks seda teha nii: andetuse, laiskuse ja lohaka kopeerimise kõrgem pilotaaž. Siin kõike, mida kaasaja ulmefilmid meile seni on pakkunud on: Independence Day, The Species, The Core , Transformers ja nii edasi (loomulikult ka peremeesfilm aga see peaks iseenesestmõistetav olema). Aga kõigest järgemööda. Andestagu nüüd mulle need, kel see film veel vaatamata ja kes pärast järgneva kirjatüki lugemist enam korralikku põnevust ei suuda sellest ammutada, sest edasi tulevad ennekuulmatud paljastused.Ühel ilusal päeval kihutab läbi kosmose Maa suunas lugematu hulk hiiglaslikke masinaid otsekui vogonite buldooseriparv. Iga lennuaparaat (neid on kokku 666 tükki) maandub mingis asustatud punktis nagu näiteks Washington, New York, Moskva, Pariis... Nende seas aga üks kapsel, millega saabuvad inoplanetjaninte emissarid - meesklaatu ja naisklaatu. Tublid operatiivtöötajad on muidugi juba kohal ja püüavad nad kinni. Enne seda suudab universumi direktriss veel palja peega mööda maanteed patseerida ja teenida ära paari meesisiku kaastundliku sümpaatia.
Nimetatud isikud paigutatakse mingisse uurimisisolaatorisse, kus nad kärmelt õpivad selgeks maakate keele ja kasutavad üleloomulikke võimeid selleks, et leida kaasamõtlejaid. Nimelt oli nende plaan järgmine: olles vaadelnud maakate toimetamisi kaugusest ja pikema aja vältel, leidsid nad, et sihukesed kraaklejad on universumile hädaohuks ning nad on otsustatud lõpetada. Selleks kasutatakse mingeid hiiglaslikke roboteid, mis ise lendasid, mis kiiritavad ameeriklaste lennukeid silmade kohal paiknevate laseritega. Robotid paiknevad ühtlaselt üle kogu Maa ning mingi senitundmatu mehaanika abil peatavad planeedi tuuma nii, et kera peaks lõpetama pöörlemise ning lendama parlanksist välja tuues häda ja viletsust kogu inimkonnale.
Vahvad puna-avlgetriibulised armeelased otsustavad loomulikult katsetada vastaste peal nii tavalisi kui ka aatomipomme ent tulutult. Tulnukate master plan sujub häirimatult. Tegelikult on countdown alanud juba ammu ja seetõttu jääb seletamatuks ka nende saadikute tähtsus või mingisugune mõte üldse (välja arvatud muidugi see, et ilma nendeta oleks pidanud skripti ümber kirjutama). Naistulnukas koos ühe oma valvuriga põgeneb segaduse ajal, mida tekitas robotite tekitatud elektromagnetiline impulss. Kõrvalepõikena tuleb märkida, et siin on tõesti üks ebahollywoodlik koht, nimelt hakkab küljehoop peasõdurile seletama, et EMP ja sellepärast seadmed ei tööta ja nii edasi ja see käratab poole sõna pealt, et ta teab küll, mis EMP on ja läheb otsima, keda tulistada. Autod ei tööta ja raadiod ja nii edasi, ühesõnaga kogu Maa elu on halvatud. Tänu tulnukale saadakse käima üks masin ja see kulgeb läbi inimtühja miljonilinna - otse loomulikult on kõik jõudnud juba põgeneda, vaid kirikus on kaks või kolm inimest. Ja muidugi see ka, et kuigi esiplaanil kõik autod seisavad ilusasti parkimiskohtadel ja risti keset teed, on lahkunud omanikud jõudnud nii mõnelegi hinna tuuleklaasile kirjutada. Ja taamal ristuval uulitsal vuravad teised. Täpipealt nagu venelaste Ivanhoe-filmis, kus vaprad robinhoodlased seiklesid põlluserval, taamal lintraktor mürisemas.
Vahepeal saab tulnukas aga aimu, et inimesed on tegelikult ilusad ja head, sest ta on jõudnud aidata ilmale filmiajaloo ühe vanima vastsündinu (oma kuus kuud tuleb ära) ning näinud noorte vanemate sisemist ilu ja armastust. Seepärast otsustab ta robotite armee peatada, kuid selles takistavad teda vahvad sõdurid, kes teda tulistavad ja vangikongi tagasi tirivad. Ja maapealses ilmas algab kohutav laastetöö - hävitatakse rahvuslikke monumente kogu maailmas. Oma otsa leiavad teiste hulgas Jeruusalemma mošee ja Eiffeli torn, vähemaid lööke saab meie kangelaste kodulinn.Kui film oleks siinkohal lõppenud, siis võiks terve pataka punkte anda vägevate efektidega indie-filmile, aga kuna tegu on kesisemat laadi b-ulmekaga, siis lõpped kõik üsna pea hästi, tulnukad lahkuvad ja karmid sõdurid muutuvad hellasüdamelisteks. Aga igal juhul, olgu tänatud eelarvamused, pean käesolevat peremeesfilmist paremaks juba enne, kui toda näinud olen.
