Good artists copy, great artist steal! Steve Jobs.
Paulo Coelho on teada mees, kirjutab oma lugude sisse vanaaegseid (kellele tuntud, kelle tundmatuid) motiive ja mõistujutte. Enamasti on mõni selline tuvastatav kui endisaegne muinaslugu või legend või pärimus. Noh midagi 1001 ööst või mujalt Pärsiast. Eksole, see on kopeerimise faas. Käesoleva filmi aluseks olev romaan jutustab ühest noorest naisest, kes otsustab eneselt elu võtta, kuid leiab, et elu on siiski elamist väärt. Kuna se kirjutis kuulub filmiteemaliste lookeste sarja, siis oleks paras ka sisu võrrelda mõne samalaadsega. Filmi vaadates meenus miskipärast lugu mehest, kel eluisu otsas, kuid ta ise liiga otsustusvõimetu, et selle vastu midagi ette võtta. Nii ta siis ütlebki: "I Hired A Contract Killer". Vähemalt läbimüüki arvestades ei saaks Coelhot kuidagi muuks, kui suureks artistiks pidada.
Tegelikult ei ole ma Coelhot väga lugenud, eriti seda teost. Seetõttu oleks mõistlikum jätta raamat kus k* ja asuda hoopistükkis filmi kallale. Selline mitmekihiline. Esimesest oli juba juttu, ent ilmselt pole see filmiloojate rida, kui siis ehk stsenaristile võiks tunnustust avaldada. Pääosaline (SMG*) paigutatakse raviasutusse, mille vormistamise juures on taodeldud mingit hüljatust, gootilikkust, ebamaisust. Ilmselt on sellega tahetud rõhutada maja asukate mõnevõrra ebatervet olemust ja eemalolekut igapäevaelust. Võib-olla on see hästi välja kukkunud, võib-olla mitte, kes teab. Mina ei oska öelda, tahes-tahtmata tundusid kõik need kaadrid olevat katse jäljendada üht nõiduslikku maja, mõte millest sündis aastakümneid tagasi Mario Bava peas, kes ta ka liikuvate piltidena tselluloidile jäädvustas.
Pluss veel mõned klišeed. On ju loomulik, et igal Ameerika elanikul on vannitoakapis mitmesaja (mustal turul ilmselt enamagi) dollari väärtuses vaaliumi, prozacit ja jumal ise teab, mida kõike veel. Kes veel ei ole aru saanud, siis tegevus toimub Ameerikas, mitte kusagil Jugoslaavias, nagu härra romaanikirjutajal. No ja see kah, et meie patsiendi vanemad ajavad paari päevaga kauges ja kahtlases Ida-Euroopas korda oma viisaasjad, ostavad äriklassi lennupieltid ning kihutavad kohale oma noore järeltulija haiglaarvet maksma. Ning loomulikult tavapärane grammatiliselt veatu inglise keel mingi here-be-dragons-maa elaniku suust ja loomulikult tavapärase räige aktsendiga. Doktor Igori nimi on hoopis doktor Blake.Toosama doktor meeldis mulle tegelastest ka enim. Mingis mõttes meenutas ta oma tüpaažilt Fox Mulder'it. Enamasti rahulik, tark, ent kui soone peale satub, siis pajatab mõne pika ja hiiglama keerulisist sõnust koosneva loo. Nagu olid need Mulder's big speeches. Ilmselt on jutustused kuningast ja mürgitatud kaevust või veidi vildaka loogikaga lugu QWERTY-klaviatuurist need vähesed katked, mis kirjaniku tekstist otse prooviruumasse jõudsid. Peab olema vähemalt Tarantino, et üksnes filmi jaoks mingeid analoogilisi monoloogilisi sõnumeid kokku kirjutada. (Ravi)metoodiliselt aga sarnles ta ehk üsna palju Robin Williams'i tegelasele linaloost Awaikenings. Säärane sümpaatne ja heasoovlik, ent natuke omapärane hulluarst.
Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, oleksin need kaadrid, kus neiuke peegliga kapist rohupurke otsib, asendanud episoodidega erinevates apeteekides, kus ta igaühest topsi unerohtu ostab. Oleks olnud usutavam, oleks loonud teadmise, et enesetapp oli läbimõeldud ja ettekavatsetud, mitte uitmõte. Teiseks oleks tahtnud näha toda kliiniku hoonet ja ümbritsevat aega veelgi rohkem räämas olevaina. Muinasjutuliste mõõtmetega väänkasvud, ebainimlikult kõrgeks kasvanud iiriste ja liiliate puhmad, mööda seinu ja rõduääri voogavad (mets)viinapuu väädid... Sisekujunduses oleks võinud olla tunduvalt enam raskepärast luksust - punasest puust nikerdustega uksed, marmorist sambad ja ehisdetailid, messingist metallosad. Sääraste kulisside keskel oleks hullumeelsus mõjunud veelgi võõrastavamana, ebamaisemana, aga samas ka loomulikumana või iseenesestmõistetavamana. Jah, kui oleks soov olnud jutustada lugu, kus hullumeelsus oleks olnud vangistavas rollis, oleks tõesti võinud piirduda kõledate siniste toonide ja trellidega. Siin aga pakkus meeltesegadus hoopiski lohutust, leevendust ängistusele, varjupaika moodsa maailma eest. Pigem põgus kosutav uinak, kui tõsine katsumus. Ütleme, jutus oleks olnud potentsiaali enamaks, päris korralikuks retkeks teise, mõtete ja ideede ja unistuste maailma. Paraku tuli sellest välja üks keskmine haigladraama.*Kunagi oli Buffykas üsna kobe tükk. Aga mingi kümnekonna aastaga on omaaegne täitsa kena näolapp omandanud tüüpilisele juudi mutile omased jooned. Märke sellest võis täheldada juba The Grudge'i juures. Ahh, my eyes, the goggles, they do nothing!
Postitage kommentaar