Jupiter

Tõrksa taltsutamine jooksis nõukogudemaa kinodes 1980-datel aastatel ning oli kaunis menukas - täiesti teenitult. Juba avakaadrites saab selgeks, et tegemist on täitsa kobeda tükiga. Noh, niivõrd kuivõrd loomulikult. Igatahes manatakse vaataja ette maailm, mis on helge ja rõõmus, mille asukate taevas ei ole ainsatki pilvekübet, mis võiks nende elu päikest varjutada. Kuigi peategelane on koletis (või oleks seda meie tavalises maailmas), kes loobib lossi kassi hambaharjaga ja kiristab hambaid ja on muidu jõle tüüp, on ta siiski inimlik koletis, kelle viha piirdub teistele tõe näkku ütlemisega, saabastatult nende voodi peal tallamise ja halvemal juhul lihtsalt vaikimisega.

Loomulikult ei tea selline inimene midagi viimasest moest ning käib riides nagu jumal juhatab, see tähendab mugavalt. Kuigi enamik külaelanikke peab teda üheks ebameeldivaks tüübiks, ei kanta tema pihta viha, sest kuulub ta ju ikkagi kogukonna hulka. Veelgi enam, ta on kogukonna ainus liige, kes võtab omatahtsi "esmaspäeval" Brüsslisse sõita ja seal peedikasvatajate murede alal mingis tähtsas ministeeriumis skandaali korralda. Seetõttu teda talutakse, ja teda ka armastatakse seetõttu, et ta eelistab inimesi masinatele. Kui ärijuht soovitab tal osta veinitegemise masina, tunneb ta muret, mida hakkavad siis tegema need 20 töötut. See, et ta inimestele omakorda loomi eelistab (kasvõi malet mängides), on teisejärguline.

Sihukese mehe majja sajab siis sisse Ornella Muti ning see esimene kohtumine on kõnekas. Pisike juhend selle kohta, kuidas peab käituma džentelmen, kui tema ukse taha satub hilisel õhtutunil külaline (uksekell, härra avab ukse, seal sajab ladinal ning vihmas seisab daam):

Daam: Kas ma võin sisse astuda?

Härra: Miks?

D: Sajab ju...

H(pistab pea uksest välja, vaatab): Mitte ju väga hirmsasti.

D: Noh, kas ma võin siis sisse tulla?

H: Ma ei tunne teid.

D: Minu nimi on Liisa.

H: See ei ole teie süü.

Üldiselt meenutab linalugu oma meeleolult mõnd India filmi, oma tantsude ja muusikaga, ainult selle vahega, et pole õnnetut armastus, on ainult õnnelik armastamatus. Ja see vahe kah, et kui India filmide saundträkki tõenäoliselt ei ostaks ega kuulaks, tekkis kange tahtmine selle, tõrksa oma aina uuesti ja uuesti kuulata. Mitte et Itaalia estraad nii hullupööra meeldiks, aga siinsed palad on tsipake teistsugused - reipad, mitte väga diskolikud, pigem rahvalikud. Kõnelevad tööst ja tantsust, juustust ja veinitegemisest. Hästi meeldivad ühesõnaga. See, et signore Celentano mõne seesuguse lookese juures oma travoltalikke võimeid demonstreerib, ei lähe arvesse. Filmi tervikuna võttes on muidugi kahju, et kusagil poole peal, kui taltsutamine hakkas muutuma ümber sõrme keerutamiseks, esialgne tempo raugeb. Dialoogid, mis esialgu tundusid igaüks vaimumakm, kui teine, muutuvad omasteks tavapärastele melanhoosetele komöödiatele. Küll see armastus on ikka üks võimas tunne, aastakümneid irooniatrennis käinud isepäise poissmehe muudab ta pooleteise tunniga vaguraks lambukeseks. Ja filmi ühes temaga. Head vana aasta lõppu ja uut ja paremat. Very Worsti.