"Hukkunud alpinisti" hotell - Grigori Kromanov
Ei peakski midagi midagi kirjutama, teised on seda juba kõvasti teinud nii et isegi filminduse suhtes vastikust tundev isik on sellest kuulnud. Aga miks siis see post? Noh, eks ma käisin kinos vaatamas ja jäin üldjoontes rahule.
See tähendab, et täitsa kobedalt taastatud, hoopis teine asi, kui teleriekraanilt plasside värvidega ja koletult kriibitud linti silmitseda. Muidug, Svema keemiakombinaaditoodangu teralisus hakkas silma eriti suurte ühevärviliste pindade peal. Aga see oli isegi täitsa meeldiv, andis sihukese analoogtunde. Olen siit-sealt kuulnud Härmo Härmi analoogsüntesaatori(te)st, kuid ei ole meelde jäänd, kas seesugust isendit kasutati ka käesoleva filmi helindamisel, tiitrites on kirjas ainult Meloodija oma... Sel juhul oleks puhas analoogfilm.
Kuna kõik kiidavad, siis peab ikka virisema kah. Tegelikult hakkab seesinane teravsilm, mis mul on, juba filmide vaatamist segama. Ei saa rahulikult meeleolu nautida, vaid iga natukese aja tagant tuleb tunne, et režissööri, operaatori või muu asjamehe hinnet Kinematograafiaakadeemia diplomil tuleks jõudsasti alandada. Loetleb üles paar punkti:
Insp. Glebski sõitis mägedesse paariks tunniks, kaadas õhuke ametnikuprotfell. Tolles portfellis leidus ülikondi igaks elujuhtumiks. Samasugune maagiline ese, nagu Olafi kohver. Glebsky oli tulnukas.
Lõunalaud. Kaheksaosaline veinijoomisekomplekt. Tsaariaegne. Kristallist pokaalid ja hõbekaelusega karahvin. Nende vahel Türi ETKVL-i kauplusest ostetud morsikann. Aga muidu oli Estoplasti kraam üsna ulmeline Nõukogude Liidu üldises halluses.
Mõni aasta pärast "hotelli" hiljem valmistas Ljonja Menaker ühe teise ulmeka, mille vaatajale tundub kangesti, et too mees on hotelli näinud ja sealt veits šnitti võtt. Mine sa tea. Keegi võiks mingi inteka teha.
Doktorid Korn ja Laurent ning Proua Moses Natalja Saiko kehastuses
Kodumaine kinosõber peab ootama, millal ükskord (Mikk Mikiveri häälega) mina minust korraliku reliisi tekitab.
Postitage kommentaar