Kærlighed på film - Ole Bornedal
Vähemalt hetkel ei meenu, et meie mail peale von Trieri filmide midagi Taanimaa linatööde varasalvest nii-öelda laiemale publikule oleks demonstreeritud. Aga vahest on tegemist hoopis sellega, et filmide levisse lubamise komitee (seesama, mille avalike suhete peaspetsialist oli kunagi Ahto Vesmes) arvates pole teised (peale Trieri siis) piisavalt kõrgel kunstilisel tasemel. Nüüd siis, paistab, on see viga parandatud. Borendal Bornedal on meil siin juba külas käinud, kuid peamiselt teistel asjaoludel, mitte iseenda pärast.
Viisteist aastat tagasi valminud õuduspõnevik Nattevagten, mida võiks pigem liigitada musta huumoriga vürtsitatud kriminulliks, oli režissööri üks esimesi samme trierismi suunas. Tollel tumedate jõududega maadleval kambal oli säilinud tegelikkusetaju ja suhteliselt eluterve suhtumine elusse ja seda ümbritsevasse. Asjaolu, et tegevus toimus peaasjalikult morgis, ei kahandanud sugugi elurõõmu, mida külvasid vaatajaisse õllejanused neonatsid või rämeda pohmelliga sakramendi osaliseks saav kursavend Jens. Seda lustlikkusest pakatavat poolt varjutas tegelikult juba Bornedali süngem pool, mis nüüd, poolteist dekaadi hiljem paistab olevat edastanud toda heledamat, elulisemat külge.
Loo (armastusloo) keskne tegelane on mingi keskmine mees kusagilt keskklassist, kes töötab keskmise päevapiltnikuna korravalve haldusalas. Mingite hingeliste põhjuste tõttu omandab ta poolkogemata ühe teise mehe nime, armub arusaamatutel põhjustel ning sellest kõigest tuleb hiljem üks igavene jama.
Bornedal oli kõvasti vaeva näinud ning pikkinud loo täis eelpool mainitud trierisme või kunstilist kino. See oli muidugi põhjamaiselt karge ja eriti määrdunud südametunnistusele omaselt sünge, kuid kohati tekitas meeleolu, justkui näidataks vaatajale hoopiski mingisugust kunstilise taotlusega giallot. Sest tegelikult polnud intriigil häda midagi, täiesti paslik ning peaaegu lahendamatu müsteerium. Noh, kuigi vaatajale oleks võinud vihjeid vähem anda. Näiteks too episood pöörleva ratastooliga pani juba lõpplahenduse enam-vähem paika. Aga see oli kahjuks juba üsna keskel. Nii et ülejäänud aeg kuluski peamiselt tagurpidi voogavate lainete vaatamise nautimisele. Samas, täitsa leidlikult oli lahendatud naelaga lauatüki saatus - hoopis teistpidi, kui esmapilgul võinuks arvata.
Kusagil kunagi kirjutasin kusagil umbes nii, et Bornedal tundub hoolimata oma süngusest kuidagi kodune ja lihtne ja turvaline. Või siis need viimased kuidagiviisi leevendavad seda koletislikku ängi. Tegelikult oli siingi toda helgust, kuigi veidike äraspidises vormis. Võtame tavaliste inimeste tavalise kodu. See peaks olema maailma kõige hubasem paik. Kui vaataja esmakordselt sinna viiakse, tundub viimasele kõik justkui korras olevat. Kuid mingisugusel, esmapilgugl seletamatul põhjusel tekitatakse temas ärevust. Hiljem, piltide pealt alles saab vast päris selgeks too päris põhjus.
Pärast kirjutatut. Kinos linastub see film hoopiski pealkirja "Pöörane armastuslugu" all. Aga vähemalt mu meelest ei ole see sugugi sobiv. Võttes arvesse kunstilise kino alaseid saavutusi näitlejatööde ülesvõtul, tuleks kasutada pealkirjas sõna "film" või vähemalt midagi sarnast - nagu algupärasest päälkirjast nähtub. Filmitud - kas lõputuna graniitplaatidel voolav virm, mis tekitab suurelt ekraanilt vaadates peapöörituse, või tulistamised või justkui neli aastakümmet tagasi diapositiivfilmile üles võetud mälestuskaadrid. Neil pole midagi ühist ei pöörasuse ega armastusega. Ainult film.
Postitage kommentaar