Alatriste - Agustín Díaz Yanes
Mõni paar kuud tagasi, kui jubedalt sõnaahtraks hakkasin, lubasin enesele, et enne ühtegi filmi ei vaata, kui tuliuus ekraan ja projektor kenasti tuppa installeeritud. Paraku tegid nii valimiskampaania kui ka 18. oktoobri õhtul teada antud tulemused mu sularahast päris lagedaks ning seetõttu tuli koostada negatiivne lisaeelarve, mis muu hulgas sisaldas ka kärpeid kinoministeeriumi haldusalas. Aga noh, nagu mõni teravsilm on täheldanud, ei ole ma esialgse lubaduse vaimus elanud ning ikka salaja magamistagatoa tagavaraekraanilt üht-teist piilunud. Aga läheme nüüd lähiajaloo juurest kaugemasse minevikku ja külastame mõnd maad, mis tänapäevani turistide parvi kärbsepaberina enda pihta tirivad.
Kunagi XX sajandi keskpaiga paiku kirjutas Anne Golon (õieti Simone Golombinoff) erakordselt eduka 13 romaanist koosneva sarja "Angélique", millest Prantsuse kinomehed Bernard Borderie' isikus väntasid terve rea mõõga ja mantli filme, ja mille põhisisuks olid kaunitarist Angélique'i ning tema sundabikaasa, armilise näoga Peyraci krahvi, seiklused Louis XIV-aegsetes Vahemere basseini maades.
Üks vähe kaasaegsem Hispaania kirjatsura lõi umbes samasse ajastusse paigutuva jutukogumiku, mis keerles el capitán Alatriste seikluste ümber. Ka sellest vändati film. Kahjuks mitte mitu, vaid ainult üks. See oli ilmselt ka filmi peamine puudus - ta oli liiga lühike ning paljud asjad jäid suhteliselt arusaamatuks. Noh, võib ju nuriseda ka, et tolle kasvandiku armuloole kulutati aega, mida oleks võinud pruukida hoopiski mõne tagamaa selgitamisele...
Aga nüüd, kui lubatakse, siis siirdume Louis XIV ajast mõnikümmend aastat varasemasse aega, Kolmekümneaastase sõja keskele. Teatavasti oli selle sõja alguseks paisunud hiiglaslikuks Habsburg'ide dünastia võim, ulatades Ida-Indiast Lääne-Indiani ehk siis Filipiinidelt Mehhikoni. Nende perekonnavalduste keskmes olid tolleks ajaks juba kaheks riigiks jagunenud Austria ja Hispaania. El capitán tegutseb siis arusaadavalt viimases.
Nimetatud aastakümnetepikkune sõda oli rebinud Euroopa kaheks, ühel poole lõunapoolsed katoliiklikud maad ja teisel poolel Põhjas asetsevad valdavalt protestantlikud riigid. Ja nende vahel mängis hiiglaslikku malet suur minister Richelieu, kellele kuulub idee protestandist kui liitlasest tingimusel, et see vastab riigi huvidele. Ja nii juhtuski, et omavahel murdsid piike ning ristasid mõõku Roi Trés-chrétien ja tema nääl Rey Catolico. Seesuguses maailmas valitses don Diego süserään, kelle ülla soovi kohaselt vaene kapten reisis kord Brabant´i Breda´t, kord Roussillon´i Rocroi´d piirama.
Kuningas (või Indiate keiser) Felipe IV päris nii Hispaania kui ka Madalmaad oma isalt, keiser Karl V pojalt ning pidi seetõttu pikki aastaid pidama sõdu protestantidest koertega. Osalemine tolles Kolmekümneaastases sõjas sai võimalikuks tänu Cortézi ja Pizzarro hulljulgetele retkedele Los Indies-nimelistel maadel, kus muuseas seikles ka don Lope de Aguirre... Ookeani tagant katkematu joana voolanud kuld võimaldas kuningal ning tema energilisel ministril, Lerma hertsogil Olivaresel jätkuvalt lähetada sõjamehi äraneetud maale, maailma servale, pimedale ja külmale Põhjamere kaldale. "Maale, kus paistab must päike, el sol negro, mis ei soojenda, mis ei kuivata ära lakkamatult sadavat vihma," kirjeldas Diego Alatriste toda kõledat paika.
Seesugune on siis kuliss, millesse kirja- ja filmimeeste tahtel vaataja heidetakse. Kahtlemata on ühest mängufilmist vähe selleks, et vaatajale kõike seda tutvustada, eriti, kui plaanis on veel mitme köite jagu peadpööritavaid seiklusi ekraanile manada. Noh, seiklused seiklusteks. Realistlikud. Just seesugused, nagu neid tol ajastul Euroopa pinnal leida võis. Ühele lihtsale talumatsile või poepidajale oli kusagil "teise mere" serval kaevikus kükitamine samasugune muinasjutt, kui seitsmepealise lohega võitlemine. Kahtlemata rääkisid nood kaevikumehed koju naastes koledadi jutte ketseritest ja koerakoonlastest...
Don Diego Alatriste reisib niisiis ühest seiklusest teise, saatjaiks ülemate ja alamate ükskõiksus, vaesus, ebaõnnestumised. Ei juhtu tegelikkuses imesid, ei leia vaene hidalgo varandust. Kui talle ka mõne elukutsest tingitud juhuse läbi selline käeulatusse satub, on ikka kohal Ebaõnn, kes oma küüniselise käega selle tema pihust kisub. Palgasõduri regulaarne sissetulek pole ju suur ja see pisku, mis mahajoomisest pääseb, kulub ilmselt eriti armetu peavarju eest maksmiseks. Nii kohe, et isegi saabaste jaoks raha ei jätku. Teadagi, elu on karm, aga ebaõiglane ning peategelase külaskäik süfiliitikute varjupaika näita, et kui ta omal ajal oleks mõne teistsuguse valiku teinud, ei oleks saatus teda kohe kindlasti kuidagi hellemini kohelnud.
Tuleb tunnistada, et Madriidfilmi eelarve enneolematult kogukaks paisutanud linateos oli seda väärt. Ajaloolisi kaadreid, ilustamata, kullaläikelise tinapaberiga kaunistama, on siin rohkem, kui rubla eest. Needsamad porised kaevikud, lõhkised saapad ja armetud katusealused, salkus juuksed ja räpased kehakatted. Paraku varjutab seda head meeleolu toosama ilge kiirustamine, kolmest aastakümnest ülelibisemine. Kui aastaarve ekraanile ei kuvatanuks, kui vaataja poleks kunagi ajalooraamatuid lehitsenud, ei saaks üldse mitte mõhkugi aru. Vahest võiks tõmmata paralleeli mõne "dokumentalisti" teosega, võtame kasvõi Rossellini tema ajalooliste telefilmide pärast. Oluline ei ole mitte süžee, vaid kinematograafilise osa kaunidus (kui porist realismi nii võib nimetada). Ja need kaklused, võitlused, mis nii väga erinevad oma tänapäevastest ametivendadest. Ei kohta me siis idamaiste sugemetega võtteid, või kannaga-näkku jõuvõtteid. Peamine löögivahend on siiski mõni terariist.
Ilukirjanduslik algmaterjal pole mitte jutukogu, vaid on sari romaane.
Jaah, ju ta ikka mitmeköiteline sari on, mitte jutukogumik.
Tunnistan üles oskussõnade lohaka kasutamise...
Postitage kommentaar