Wielki Szu - Sylwester Checinski
Kunagi elas meie majas mingi mees, kes oli sügaval stagnaajal saanud viisteist aastat koos kogu vara konfiskeerimisega. Asi oli nimelt selles, et ta oskas SORVVO´le jalgu jääda, peamiselt seetõttu, et ehitas omale liiga suure maja. Pärast vangist tulekult kolis ta siis meie majja, sest tema oma majja oli siis juba lasteaed sisse seatud. On seal vist veel praegugi, sest seesugusel viisil riigistatud asju omandireformi käigus ei tagastatud. Üks teine analoogiline maja (mida küll ei konfiskeeritud) paiknes samuti läheduses, kuid selle ehitanud hambaarst pandi kah kinni, vist kullaga hangeldamise pärast. Seesugustest majadest võiks veel palju pikemalt pajatada, aga kahjuks ei ole see tänase jutukese põhiteema.
Mainitud on neid vaid selleks, et meenutada olnut. Keset ülimat hallust ja seda moodustavaid tavalisi nõukogude inimesi leidus üksikuid, kel oli hinge taga õige palju. Mitte küll nii palju, kui rahvusvahelise tähtsusega montecristodel, kuid siiski piisavalt. Sest tavalisele inimese oli juba Žiguli Luks sama, mis tänapäeval garaažitäis Cadillac´e, see näitas "üles" väljatrügimist.
Ka vanas Poolas oli umbes samalaadne olustik, kuid ilmselt mõnevõrra leebem. Oli ju Poola peaaegu sama hea, kui Välismaa ja Polski Fiat peaaegu nagu päris. Ning kahtlemata oli Poolas ka allilm tükkis oma hangeldajate, riigivara riisujate ja muude taolistega. Ning nende ümber tiirles terve hulk igasugu szuler'eid, kes tahtsid samuti osa saada. Kui mõni terrasiitkrohvitud maja elanik mängis näiteks kaarte oma lõbuks või siis lihtsalt seetõttu, et rahaga polnud midagi mõistlikku peale hakata, siis elukutselised kaardihaid teenisid sellega oma igapäevast leiba, kooperatiivkortereid, summasid, mille eest kuu aega hotellis elada ja nii edasi.
Kunagi on juba märgitud, et loo süžee laenab nii mõndagi klassikast, ehk siis linaloost nimega Cincinnati Kid. Loo keskmes on vana "sulipoiss", kes leiab omale tänuliku õpipoisi ühe noore ja hõlbuelu armastava taksojuhi näol. Meie "Suur Suu" tutvustab noormehele pokkerimaailma võlusid ning kõikvõimalikke trikke, kuidas neist võludest palju enamat esile manada. Niiviisi kulgevad nad mööda hotelle ja mängutubasid, kuni saabub Suur Mäng. Tegelikult on lugu muidugi hulga keerukam, siin on suhted, kriminaalid ja muu taoline. Käesolev linateos ei ole mingil juhul kelmifilm või midagi sarnast, rääkimata komöödiast. Pigem võiks seda klassifitseerida psühholoogiliseks kriminulliks, millele on lisatud pisut kasvatuslikku elementi. Ses mõttes, et kaardimäng on paha ja prostituudid on pahad ja eriti pahad on kuldhammastega hangeldajad.
Peab ütlema, et ilmselgetest mõjutustest hoolimata on tegemist küllaltki omanäolise ja miks mitte ka hea filmiga. Jan Nowicki oli juba siis teenekas näitleja, kellel kontol kümneid ja kümneid rolle. Siin sooritas ta igatahes usutava etteaste pealtnäha muserdatud, kuid siiski veel vähemalt mõningaid asju kontrolliva kogenud sulina. Paraku ei seisnud ülejäänud "ekipaaž" oma ülesande kõrgusel, mistõttu üldpilt jäi suhteliselt lahjaks. Märkimist vääriks veel idabloki glamuur, kõikvõimalikud hotellid ja baarid ja varieteed ja ülalmainitud terrasiitkrohviga villad, mis mingil tingimusel ei paku konkuretsi oma Lääne ametivendadele. Seevastu näitavad nad aga, et Esimene Poola eksisteeris juba siis, kui rooli keeras veel Wojciech Jaruzelski. Ja see kah veel, et sotsialistlikud kinoafišid ruulivad endiselt täiega, paar lisapunkti tuleb selle eest, kuid isegi selleta oleks kõva keskmine.
Postitage kommentaar