Jupiter

The Twelve Chairs - Mel Brooks

Kaheteistkümnes toolis kui teoses on midagi, millest niisama lihtsalt aru ei saa. Eriti sel puhul, kui lugeja (või noh tarbija üldisemalt) ei evi teatavat kokkupuudet käsitlevata maailmaga. Üldisemalt võttes ei puuduta see mitte ainult kahteteistkümmet tooli, vaid laieneb tõenäoliselt igale teosele, mis käsitleb satiiri appi võttes mingit nähtust. Kõige teravamalt paistab see välja seal, kus vaatluse all on Nõukogudemaa erinevad aspektid.

Mel Brooks on muidugi samasugune, agu nõukogude satiir. Temas on midagi, mis peaks olema naljakas ja mõnikord ongi, kuid enamalt jaolt mõjub ta asjassepühendamatule kuidagi veidralt. Ühesõnaga, Brooks mõjub väljaspool Ameerika, täpsemini Broadway kultuuriruumi samasugusena, nagu film "Võtmeküsimus" tänapäevasele vaatajale.

Käesolevat filmi on Brooks püüdnud teha tõenäoliselt oma parima arusaama järele, üritades raamatust pikkida mingeid episoode, mida paljud(?) teised samal teemal loodud linateosed vaid õige põgusalt kajastavad. Püüdmata kahtluse alla seada mister Kaminsky võimet aduda nõukogude elu eripärasid, on see tal siiski mitte just kõige paremini välja kukkunud. Üsna detailselt jälgib ta Ilfi ja Petrovi heietusi siltidest või ustest ning mõistab täitsa hästi kirjameeste mõtet. Koguni nii hästi, et jätab jutu pealiini (ehk Ostap Maria bender Bei ja ühe mõtehiiglase, Vene demokraatia isa seiklused) justkui saatuse hooleks.

Lõpptulemuseks on mõnelgi kombel huvitav (kuid paraku mitte muhelema ajav) kompott siltidest, toolide statistikast ja ühe poolega ustest, millele on paraku lisatud pangetäis tordiga-näkku-huumorit. Mis osatäitmistesse puutub, siis vähemalt mulle tundub, et Frank Langella on Ostap Benderi rollis oma ülesannete kõrgusel - vähemalt nii palju, kui seda antud käsikirja ja režii juures olla on võimalik. Sedasama ei saa aga öelda filmi juures tegutsenud ülejäänud asjameeste kohta. Dom Deluise on isa Fjodorina küll hakkamist täis, kuid puudu jääb vene hingest, sama kehtib ka kõigi ülejäänud tegelaste kohta. Igaühel neist tegelastest oli raamatu kohaselt mingisugune väikekodanlik kiiks külges, kuid mis Brooksi tahtel pööratakse täielikuks jandiks. Vaid Langella sobib, nagu juba mainitud, Türgi alamat kehastama (kuigi kannab klassikalise kostüümi asemel millegipärast husaarimundrit).

Noh, kokkuvõtteks võib öelda, et kasulik on selle vaatamine vaid neile, kes ei ole mitmetest (?) Nõukogudemaal tehtud ekraniseeringutest seda, mida raamatus nii toredasti kirjeldati. Või neile, kes tahavad teada, mida välismaalased vene värgist arvavad. See kõik eeldab muidugi sellesinase vene värgi tundmist, sest vastasel juhul jääb see sama kaugeks, kui Broadway ning filmi näol on tegemist täielikult maha visatud 7 dollari ja pooleteise tunniga.

Teemad: comedy, US