Archiv des Todes - Rudi Kurz
Teleseriaalidest kirjutamine on üks igavesti tänamatu tegevus. Esiteks kulub selle vaatamisele nädalaid - ennevanasti, kenasti telekava vahendusel, terve kevad ja korduseks terve järgmine suvi - ning teiseks, kokkuvõttes, saab sellest vaid ühe postituse. Nii ma siis elasin siin mõne nädala jooksul läbi ühe ammumöödunud talve ja neid ridu kirjutades veel ühe suve.
Surmaarhiivid olid teatavasti Kolmanda Reichi plaan B (mitte Barbarossa), mida loodi SS-i ja Gestapo valvsa pilgu all puhuks, kui sõda peaks halvasti lõppema. Surmaarhiividesse koguti teise rinde avamisest saadik kogu riigi haldusaparaadi tegutsemiseks vajalikku infot, õigemini põrandaaluseks tegutsemiseks vajalikku. Et kui sõda on läbi, siis selles arhiivis säilib kõik vajalik selleks puhuks, kui vanal ladvikul õnnestub mõne aasta pärast Nürnbergi võllast või Spandau kongist pääseda. Et nad saaksid siis konspiratsiooni korras edasi tegutseda. Midagi sarnast paljastati ka hiljuti(eile) põhjanaabrite teevee vahendusel nähtud Frederick Forsythe'i ainetel valminud filmis The Odessa File.
Antud juhul otsustati üks säärane arhiiv luua Saksamaa ja Kindralkubermangu piirile. Selleks võeti kasutusele vana söekaevandus Sileesias, mis ehitati ümber paberite hoidmise ruumis ja mille majapidamise ülemaks oli elajalik, kuid samas kiilaspäine Obersturmführer Beisel.
Lühidalt jutustab lugu sellest, kuidas käputäis Saksa teisitimõtlejaid ja paar Nõukogude luurajat puistatakse lennukilt kaugele tagalasse mingit spionaaži ja diversiooni korraldama. Juhuse läbi saab luurerühm aga teada fašistide jäledast plaanist säilitada õuduste õpikud tulevastele nahkpeade põlvkondadele. Keskusest saabunud juhiste kohaselt asuvad nad siis selle arhiiviga tegelema. Noh et uuriks välja mis ja kus ja kes. Lõpu eel keeratakse pinevust muidugi peale, kui selgub, et rinde lähenedes otsustatakse arhiiv likvideerida ning mikrofilmile kopeeritud materjalid kuhugi veelgi salajasemasse paika sokutada. Seda muidugi ju lubada ei või, sest vastasel juhul jääks pärast sõda tühjaks mitu sunnitöölaagrit kaugel Siberis.
Archiv des Todes on üks väheseid II Maailmasõjast kõnelevaid lugusid, kus osalevad peamiselt vaid Saksamaalt pärit tegelased (noh, Gojko Mitic kah, aga tema tegelane on niikuinii umbkeelne džigitt), kus fašistlikke ohvitsere kehastavad tõupuhtad aarialased ning kus neid ei kujutata naeruväärsete tobukeste, vaid igati ohtlike ja austusväärsete vastastena. Viimast muidugi vaid niipalju, kui propaganda lubas. See tähendab, et lugupidamist tohtis ilmselgelt jätkuda vaid tõesti oluliste karakterite vastu, et nad usutavamad näiksid, kõik ülejäänud, kahuriliha, oli muidugi sama tobe, kui mõne vanaaegse arvutimängu kollid. Aga eks nende vältimatu kaotus oli piisav selleks, et esimees Erich Honecker'ilt käsi alla saada stsenaariumile, kus hullumeelselt žestikuleeriv Hitler ei kõnelegi tagurpidi läti keeles. Kes teab, vahest tundsid filmi tegijad isegi pisukest austust oma isade põlvkonna nurjumisele määratud võitluse vastu Idast ja Läänest peale tungivate vägedega.
Lisaks sellele näeme ekraanil ka endisaegsete sotsialismileeri kinotähtede paraadi: lisaks Gojko Mitic'ile veel Jürgen Zartmann, Barbara Brylska (Saatuse iroonia ehk hüva leili), Krzysztof Stroinski ja paljud teised. Aga ega see lugu mitte ainult sellepärast täitsa vaadatav pole. Ikka seepärast, et fašistide enam-või vähem rahumeelseid toimetamisi on siin üsna lähedalt jälgitud ning pikema aja peale saab ehk ka selgeks, miks võib andestada selle reafritsude ülemäärase juhmuse. On ju tegemist isegi tollal veel küllalt sügavas tagalas paikneva piirkonnaga ning kõik nutikamad või virgemad või usinamad õelusekotid on eesliinil, siia jätkub vaid endisi gümnaasiumiõpetajajaid ja keskealisi maakaitseväelasi.
Usun, et kui sellest loost lubataks mõnel korralikul (mitte näiteks Emmerich) režissööril kokku lõigata näiteks kolmetunnine täispikk, siis oleks tulemuseks mitte ainult kaunis korralik, vaid, julgeksin öelda, igati kaasakiskuv ja tähelepanu vääriv linateos. Sarja võib aga paraku soovitada vaid isiklikele vaenlastele või siis tõesti asja vastu sügavamat huvi tundvatele; liiga pikk ja igav selleks, et tõeliselt nautida. Alljärgnevaid nimesid tuleb aga hääldada hauakaadritaguse hääle ja vene aktsendiga, et oleks nostalgilisem.
 Hannjo Hasse |  Barbara Brylska |  Jürgen Zartmann |
 Gojko Mitič |  Heidemarie Wenzel |  Alfred Struwe |
 Renate Blume |  Joachim Tomaschevski |  Gerd Blahuschek |
ahhaa, selline näeb siis välja Gojko Mitic ilma pikkade juusteta.
yeah, ega pole ju kindel, et kod. Gojkol üldse kunagi pikki juukseid on olnud. Need ei sobinud kokku sotsialistliku rahva lemmiku kuvandiga. Aga kui neid ka polnud, siis mõnel pool kandis ta takku peas küll.
ega muidugi, väga vähe tõenäoline, et need tal enda omad olid, aga ma lihtsalt olen teda ainult neis ida saksa westernites näinud.
Postitage kommentaar