B-filmid on sihukesed .... mmm .... üllatavad. Eelkõige ses mõttes, et sa kunagi ei tea, kas nad nõretavad halbusest, on lihtsalt halvad, või ka haruharva täitsa toredad. Seesuguste lugude halbus väljendub peamiselt selles, et plot ja seda ümbritsev käsikiri on nõrgad, teostus (amatöörlik ei saa öelda, see solvaks teatavat kontingenti), klišeede rohkuses ja muus taolises. Näitlejatöödest parem ei räägigi, sest geniaalse filmi tunnuseks võib olla just nimelt mõni säärane.
Kõigepealt halbusest üldisemalt. Halbuse esimeseks tunnuseks ei ole üldsegi ebakvaliteetsed eriefektid, kuigi neid kiputakse niiviisi vaatama. Ebakvaliteetsetel eriefekidel võib olla palju põhjuseid ja üheks sääraseks on enamasti raha. On suur vahe, kas investeerida plahvatusse 100 või 100 000. Ja tõele au andes on need 100-tuhande-mehed vaataja ka ära rikkunud. Kes on kunagi polügoonil käinud, teab, et granaat ei plahvata kunagi nii toredasti, kui kinolinal ja temast tekkinud lööklaine ei paiska kraavi mitte tervet trobikonda jalaväelasi, vaid paremal juhul nende jalad. Võiks isegi öelda, et 100-raha-mehed on õigemad, kui poisid Lucasartsist.
Halbuse teise avaldumisviis on halb käsikiri. Seesuguse tunneb peaaegu alati ära sellest, et üsna loo alguses esineb mingi ootamatus (mille ümber lugu hiljem keerlema hakkab), mida kõik eriti usutaval kombel seletada püüavad. (Kõigi all mõistame peamiselt stsenariste.) Või siis vastupidi, ei mingit seletust (eriti halbade ja veelgi halvemae filmide puhul).
Aga nüüd siis tänase filmi juurde. Infestation on B-filmide tõupuhas esindaja, madal eelarve, tundmatud näitlejad ja üle igasuguse võlli keeratud plot. Ühesõnaga, mingil hetkel juhtub nii, et maailma, mis koosneb paaris väiksemast linnast, vallutavad verejanulised hiidputukad. Putukad ei hävita inimesi kohe, vaid tassivad nad oma pessa. Õnneliku juhuse läbi õnnestub esialgu pääseda käputäiel inimestel, kes asuvad kohutava vaenlasega otsekohe võitlusse. Üsna pea puhkeb nende seas tüli, mille tagajärjel õnnestub putukatel nende ridu jõudsalt hävitada. Ellujäänud aga asuvad retkele, mis peaks päästma nende elu. Nimetatud retk ja selle osalised on loomulikult kõikvõimalikke klišeesid üleni täis topitud.
Aga... üsna varakult saab selgeks, et siit head nahka, see tähendab masendavat B-kategooria filmi siit ei tule. On hoopis üsna tore vaatamine, sest kõiki neid laenusid on vürtsitatud mingi toreda kiiksuga. Näiteks kohtame pikka ja turdi neegrit, kes tavapärase musklimäe asemel osutub hoopiks kurdiks ja pooletoobiseks õnnetuks olevuseks. Või siis võtame sirgjoonelise erusõjaväelase, kes laob küll seljakoti lõhkeainet täis, kuid põikab veel enne kööki muna praadima ning seob selleks laigulise ülikonna peale lillelise põlle. Ja siis see GAZ-tüüpi veoauto, mis mingitel segastel asjaoludel Meerikamaale sattunud.Ühesõnaga, kõik ootuspärased klišeed on omakorda üle vinnastatud, kuid mitte lootusetult, vaid täiesti maitsekalt. Just täpselt nii palju, et musta huumori trennis käinud filmihuviline jälgib ekraanil toimetamist päris sügava huviga, erinevalt kaunishingest, kes hakkaks nutma siis, kui leiab aset esimene lahtine luumurd, mis oma visuaalselt kvaliteedilt ei küüni isegi 100 rahani, kuid tekkinud meeleolu on hulga parem, kui sajamiljonilise linaloo puhul. Filmiteadlaste portal annab hindeks 6,7 - seda siis üldarvestuses, kuid usun, et ei liialda, kui annan talle 9,5. Omas klassis, teist korda ei vaataks.
Postitage kommentaar