Il deserto dei Tartari - Valerio Zurlini
Mingi ebamäärase imikuna (ea mõttes) lugesin Dino Buzzati romaani "Tatarlaste kõrb". Mul oli pisikesest peast nimelt see viga, et ma pea kunagi ei lugenud seda, mida vaja. "Bullerby laste" asemel lugesin "Idiooti" ja "Jumalaema kiriku Paunveres" asemel "Don Quijotet" ja Švejki lugusid. Tollest ajast on meelde jäänud, et mõlema teose puhul küsisin alatasa targemate isikute käest, et kuule, et kas see hidalgo või see šveik on loll vä.
No vot, ja eks vähese kogemuse tagajärjel ei suutnud ma neist teostest ammutada seda, mida täiskasvanud, seda enam aga kutselised kriitikud sealt välja nopivad ning arvamuseks, või siis siis raha eest arvustuseks vormivad. Too Buzzati teos tuli muidugi hulk aastaid pärast ülalloetletuid, kuid sellest hoolimata tundus mulle, et tegu on ühe kaunis igava looga. Ega ma siis vast päriselt adunudki, et seda tuleb võtta loona, mis kirjeldab igavust, täpsemini mitte midagi. Umbes nii, nagu ****** **** pärast liimi nuusutamist ehmunult, kohutatult, erutatult teatas: "Tead, ****, ma ei näinud mitte midagi!"
Zurlini film erineb raamatust mõnevõrra. Buzzati on oma loosse pikkinud tagasipõikeid Linna ning mõneti nende vahepalade abil rullub lugeja ette lahti lugu tühjusest, mitte millegi peale raisatud elust. Tegelikult ei saagi seda pidada veaks, sest filmimeeste käsutuses on sootumaks teised vahendid, kui paberimäärijatel.
Lühidalt, noor, äsja sõjakooli lõpetanud leitnant Drogo suunatakse mingisse veidrasse, jumalast hüljatud piiriäärse kindluse garnisoni hulka, kus ta peab teenima vähemalt kaks aastat. Kohale jõudnuna hakkab ta relvavendade käest saama ebamääraseid vihjeid, et kõik tahavad siin olla ja keegi ei taha ära ja nii edasi. Nii ongi kõik see mees, kaks polkovnikut või ooberstit või koloneli, kaks majorit, kapten ja trobikond leitnante selles varemetesse vajunud linnas vaid ootamas, mil neid ründavad julmad suguharud Põhjapoolsest Kuningriigist. Aeg läheb, meie Drogo laseb käest võimaluse lasta end ümber paigutada mõnesse inimlikumasse väeossa ning ajapikku saab üha selgemaks, et tollest tsitadellist minnakse ainult erru. Mida kõrgemale peategelane oma karjääriredelil (ehk siis kindluse komandatuuri ohvitseride seas) tõuseb, seda enam saab talle selgeks, et mingit kallaletungi ei tule ja et üldse on kogu ta elu, mille alguses ta lootis lahingutes kannuseid ja maisikepikest välja teenida, lörri läinud.
Ülalpool sai juba märgitud, et film erineb oma paberist ametivennast üksjagu. Kuna minu näol ei tole tegemist elukutselise buzzatoloogi ega puristiga, et hakka ma neid erisusi siin üksipulgi välja selle asemel võtan filmi hoopis nii, nagu oleks ta arv ise, mitte tuletis.
Kogu tegevus leiab aset mingisuguses Nimetus kuningriigis või impeeriumis XX sajandi esimestel aastatel. Lisaks isikutele omab nime vaid veel too lagunenud kindlus ning ainsaks abimeheks selle asukoha määramisel on asjaolu, et metsikud hõimud on mõnede andmete kohaselt tatarlased.
Seesuguses keskkonnas ootavad nimetus maailmajaos nimetut imperaatorit teenivad sõjamehed nimetut vaenlast, keda ei tule ega tule ning niisama nimetult langevad nad oma haudadesse sealsamas varemete vahel, kui neid juhtub tabama mõni juhuslik kuul relvavenna püssitorust.
Kui tegemist ei oleks tuntud eksistentsialisliku kirjatöö põhjal valminud filmiga, võiks seda liigitada isegi mõnesse muusse kategooriasse, nagu ulme või fantaasia. Aga keegi ei keela mul seda teha, pealegi võin ma ka raamatu enese sinna lahtrisse tõsta. Kuigi ma ei usu, et seda kunagi veel viitsiksin sirvida, erinevalt filmist, mis mingis ebamäärases raugaeas võiks olla täitsa tore tagasivaade elatud elule. Lõpetuseks ka hinnang: suurepärased kaks ja pool tundi mitte midagit.
Postitage kommentaar