Jupiter

Serpico - Sydney Lumet

- Sind tahetakse tappa.
- Kes?
- Sinusgused...
- Itaallased?
- Ei, copid*.

*copid - nii kutsutakse Ameerika Ühendriikides politseinikke.

Ülalnäidatud raamatus tutvustati niiviisi ausat politseinikku Frank Serpicot, kes astus omal moel ja jõuliselt välja New Yorki politseiprefektuuris lokkavale korruptsioonile. Ühe operatsiooni käigus sai Serpico kahtlastel asjaoludes ohtlikult haavata, kuid mitte surma. Hiljem annetas New Yorki politseipealik või muu taoline asjamees talle medali. Pärast paranemist otsustas Serpico žürii ees tunnistusi anda.

Sydney Lumet oli Serpicot vändates juba nimekas, aga ka staažikas režissöör ning Peter Maasi raamat oli ühele juba suurele ja teisele peatselt hiiglaseks (mitte küll kasvult) sirguvale kinotähele tänuväärseks abimeheks. Kõrvalepõikena peaks mainima, et tegelikult ei olnud mister Maas midagi enamat, kui kohtukroonik, kuid tema teoseid oli linastatud varemgi, kasvõi juba siingi päevikus vaadeldud Valachi Papers - jällegi üks kohtukroonika. Ja eks Gejevski publikatsioongi tugineb paljus tolle paberimäärija lugudele.

Lumet on pannud Pacino mängima aga teistsugust Serpicot. Mitte sellist, kes ennastsalgavalt võitleb õigluse eest, vaid sellist, kes on pigem jäärapäine kui patriootlik ning vaid selle jäärapäisuse tõttu jääb oma kolleegide ja ülemuste käte abil ringi aetavate altkäemaksuhammasrataste vahele. Noor Pacino esitab seda noore, kuid pisut põikpäise idealisti rolli küllaltki usutavalt. Kes teab, ehk oli filmi loojatel midagi teistsugust kavas, kuid küllaltki nobe üleminek ametissevannutamisest kuni esimese tegeliku operatsioonini ei anna vaatajale võimalust jälgida tegelase arenemist harilikust kadetist õilsameelsuse ja aususe võrdkujuks. Sestap ka siis see arusaam ühest pisut piiratud korravalvurist.

Üldmulje filmist ei kannata muidugi mingit võrdlust tänapäevaste krimilugudega, kus kärtsu ja mürtsu on enam, kui küllalt. Tegemist on hoopiski sellise vanakooli põnevikuga, mis esimesed poolteist tundi venib nagu tatt. Ei, sugugi mitte halvas mõttes. Tegemist on ju ikkagi tõsiasjadega elust enesest, kuhu pole enam jäänud kübekestki 1930-date röövliromantikast, nagu seda võis kogeda Joe Valachi mälestustest. Tegemist on ju vaid suurlinna reavõmmide igapäevaste talitustega kõikvõimalikes urgaste, arveteklaarimistega gangsterite kõige madalamasse klassi kuuluvate sutenööride, väljapressijate muu taolise inimrämpsuga. Mis romantikat siin saabki olla. Ainukesed vähegi sirgema palituga tegelased on need, kelle kivist südame vastu noor "Paco" oma kolpa veriseks jookseb. Mitte seetõttu, et ta oleks oma elutööks võtnud korruptsiooni vastu võitlemise, vaid sellepärast, et ta tahab töötada rahulikult ilma, et talle raha pakutaks.

Gejevski pani ülalosundatud peatükile pealkirjaks "Serpico odüsseia". Seni teadmata põhjustel aga mõjub tänane film just sellisena, eksirännakuna. Serpico sõnul ja stsenaristide tahtel rändab ta ühest jaoskonnast teise, ühe ülemuse alt teise alla, ühe prokuröri juurest teise juurde, kuid pea kusagil ei leia ta seda, mida otsib - rahu. Nii et vähemalt selles osas võib filmiga isegi rahule jääda. Isegi actionit leidub ning kohati on see isegi üsna lõbus - näiteks üks punaste pükstega neegri tagaajamise lugu.

Teemad: crime, drama, US