On möödunud 27 aastat ajast, mil kuus vaprat noorukit ja üks uudishimulik nooruk asusid teele kauge tähe Kassiopiea poole. Maa unustas nad, kuid neid ei unustanud nende perekonnad ega paar teadurit Tsiolkovski-nimelisest komiteest. Peamiselt seetõttu, et teatavasti eelmise filmi - Moskva-Kassiopeia - lõpus jõudsid seiklejad Maast nii kaugele, et igapäeane side ei tulnud enam kõne allagi.
Kui eelmine episood oli pühendet peamiselt kosmosereisile kaugesse tundmatusse ning seetõttu otsekui koopia ühest tuntud linateosest, siis teine episood vaatleb erinevate tsivilisatsioonide kohtumist. See toimub aga omakorda Star Trek'i parimate traditsioonidevaimus.
Välja jättes kõikvõimalikud laenud, tahtlikud või tahtmatud kujundid erinevatest ulmealastest teostest (loetelu tuleks kaunis pikk ning kõike isegi ma ei suudaks hoomata, kuid üks omanäolisemaid tuttavaid seoseid oli The Prisoner aga ka cannot compute, head explodes), siis peab tunnistama, et tegemist on üllatavalt kvaliteetse teosega. Silmas pidades muidugi žanri eripärased. Noh et lastefilm ja nii edasi.
Eriti ülbe on siin võõrtsivilisasiooni elukohas paiknev arhitektuur ja sisekujundus, kohati justkui laenatud, kohati omanäoline, kuid selle hoolimata äärmiselt kõrge kvaliteediga. Seesugust kvaliteetset interjööri ei kohanud tol ajal isegi Välismaa kuulsates teostes.
Käesoleva filmi pealkirjaks on tegelikult (vene keelest tõlgituna) "Teismelised kosmoses". Postitus sai aga oma nime selle järele, kuidas armsad põhjanaabrid linateose pealkirja om arusaamist mööda tõlkinud on.
Kihutame kosmoses, mis kole me...
Primitiivne robot
We are the robots
Hommikuvõimlemine on tsivilisatsioonideülene
Venku kirjutab seinale. Miks mitte lisada võrdusesse muutujad XYN?
Videokõned 40 aasta pärast
Repliigi korras: eesti keeles oli see pealkiri «Mürsikud kosmoses».
Ritšard Viktorov oli vene filmikunstis selline lavastaja kes tahtiski ainult ulmekaid teha. Tõttöelda ei teagi ma sealmail ühtegi teist lavastajat, kes üritusele nõnda pühendunud oleks olnud.
Iseküsimus muidugi nõukogude filmikunsti tehniline tase ja üldinimlik juhmus. Näiteks tahtis Viktorov filmi «Läbi raskuste tähtede poole» jaoks miskit robotit, mis ei näeks välja tavalise rauakoluna... tüübile räägiti filmistuudios, et meil on selline vinge tehnik olemas, et teeb kõike. Paar päeva hiljem näitaski tehnik võidukalt plekkpangedest kokkujoodetud kolakat!
Nõus, mürsikud kõlab palju paremini, kui teismikud. Igal juhul pole mu aju vist kuidagiviisi kohanenud tõlketöödeks ega isegi vanade asjade meelde jätmikseks. Nüüd, kui meelde tuletad, on mürsik küll kuidagi tuttav...
Jättis noorena täitsa kõvasti juurdunud mulje kohe ja kusjuures just 3 päeva tagasi sai see ka venkude megasaidil bookmarkitud. Eks vaatan peatselt üle, kuigi ei luba. :)
Postitage kommentaar