Olen Nicolas Winding Refn'i tegemisi jälginud sest ajast peale, kui Pusher II nägin. Tegelikult nägin Pusher'it varemgi, kuid teine näitas, et mees suudab teha järgesid, mis mõjuvad värsketena. Tõele au andes pole muidugi palju midagi jälgia, pole teine ju peale Pusheri-lugude palju muud korda saatnudki.
Erinevalt Pusheri triloogiast on Bronson hoopis teiselaadiline teos. Alustasin küll pisukese eelarvamusega, mis seisnes peamiselt selles, et noh et mees on vangis ja kujutab ette, et on endisaegne kovis Charles Bronson ja et see võiks olla lõbus lugu. Viimast peamiselt seetõttu, et ehk ta võtab ette miskeid tegusid, millega Bucinskis ekraanil silma paistis. Tegelikult ta võttis kah, aga filmi loojate tahtel kujunes etendus hoopistükkis teistsuguseks. Seesuguseks, mis mu arvates Winding Refni kõige ambitsioonikam projekt.
Usun, et piisab, kui loetlen üles need, tundmused, mis tekkisid kogu lugu vaadates ning kommenteerin igaühte paari sõnaga.
Esiteks, on režissöör küllaltki asjalikult vägivalda illustreerinud. Verd ja poksi on mitte liiga palju, kuid see on valmistatud kõrgel kunstilisel tasemel. Ei veri ega vägivald pole sobilikud mõne splätteri või suurejoonelise mürgli ekraanile. Mõlemad on jõhkrad elulises mõistes. Umbes nii, nagu tavaline tänavakaklus - kui üks kedagi teist metoodiliselt rusikatega peksab, siis tänavanurga taga sellest palju näha ega kuulda ei ole. Eriti linnakeskkonnas peab seesugust toimingut päris lähedalt jälgima, et saada täit ettekujutust teo jäledusest.
Vägivallast
Teine moment, mis näitab režissööri (ja miks mitte ka operaatori) seni tähelepanuta jäänud andeid on see, kuidas on valitud võtteplatsid või õigemini kulissid. Siin meenuvad tahes-tahtmata mõned suured visuaalimeistrid, kes komponeerivad kaadri pealtnäha juhuslikest esemetest, kuid igal taolisel asjal seal kaadris on täita oma roll, ilma milleta oleks üldpilt kui mitte üleni mõttetu, siis palju mannetum küll.
Kolmas asi, mida käesoleva linateose juures tasub märkida, on peaosatäitja valik. Tom Hardy on suurepärane ja jõuline, metsik, kuid samas ka otsekui abitu. Tema mitmekülgsed (sõna otseses mõttes) monoloogid ja pantomiimid on mõjuvad, koguni sääraselt, et nad muutuvad filmi kõige nõrgemaks lüliks.
Neljandas tuleb roppu sõimu. Justament eelpool kirjeldet monoloogide tõttu muutub film kuidagi hakituks. Anname muidugi aru, et tegemist on psühholoogilise draamaga ja kunstkinoga, kuid ladusast vaatamisest on asi kaugel. Tegemist on loomulikult mu isikliku seisukohaga, mis tuleneb peamiselt sellest, et ma arvustusi, eriti sügavamaid ja nii-öelda professionaalseid enne filmi vaatamist üsna vähe loen. Välja arvatud juhul, kui mõni seesugune töö on mulle mõnest autoriteetse allika poolt soovitatud. Nii et mõnes mõttes petumus. Aga ainult sedavõrd, et eelistaksin seda filmi vaadata hoopiski teatrilaval, eelistatult sama peaosatäitjaga. Sedaviisi oleks võimalik vahetumalt jälgida näitleja kehakeelt tervikuna. Filmi puhul on palju huvitavat kahtlemata välja kadreeritud.
Pihku sittumise episood oli tegelikult päris haige










Leidsin vaid mingi subbita NTSC, peab vist nordic´ut ootama, ilma alltekstita ka ei viitsi vaadata, kuigi himu on. :(
Tõesti, ilma tõlketa on päris raske, kui pole harjunud. Mingit rõvedat koknit kõnelevad.
Postitage kommentaar