Jupiter

Письма мёртвого человека - Konstantin Lopušanski

Enne asja juurde asumist ära korraldada paar asjaõiendust. Esiteks ei ole ma tuumasõja kätte jäänud ega aurustunud (kuigi see viimane võib iga hetk sündida meieni ulatuva kosmilise termotuumareaktsiooni tagajärjel). Kuna seesugused kuumad ilmad on ennekõike sobivad päikese käes kõikuva palmi all peesitamiseks või muru ehitamiseks, siis seda ma ka tegin ning regulaarselt puudusin internetist.

Teiseks on aga üks vigade parandus. Nimelt mingi aeg tagasi kirjutas Trash loo tuumasõjafilmist nimega Testament ja ma siis kohe seal hõiskamas olin, et kunagi ammustel aegadel seda nägin. Tegelikult polnud see sugugi nii, aga võõrastes blogides delfitades (pealiskaudselt ja tõsiasju kontrollimata oma joru ajades) juhtub ikka ning õige film, mida Kesktelevisioon külma sõja kliimaksi paiku (Pershing-2 rakettidest kõneleti ka filmis Euroopa lugu) nõukogude rahvale näitas, oli hoopiski The Day After. See tõsiasi ujus nimelt sealsamas jutusabas välja ning seega olen sunnitud vea omaks võtma.

"Surnud mehe kirjad" on samasugune külma sõja vaimust kantud apokalüpsist kujutav teos kuid seda mitte Ameerikalikus, koguperefilmide stiilis, vaid nõukogude kunstilise kino võtmes. Ei ole siin lombitagustele katastroofifilmidele omaseid elemente: pooletunnist vaatefilmi erinevate inimeste igapäevaelust, plahvatusi ja järgnevat kaost. Siin on ainult kaos, lõhutud inimesed ja nende "tundidepikkused" monoloogid, mis kord kõnelevad süüst, siis jälle kosmosest ja mutantidest, kord kolmekümnest või viiekümnest või enamast maa-alusest aastast, viimaks aga peavad hauakõnet inimkonnale. Kõiki neid filosoofilistest mõtiskeludest pakatavaid monolooge ei ole siinkohal mõistlik ümber jutustada, mistõttu mainime vaid, et surnud mees on küll kogu filmi vältel elus, kuid samamoodi, nagu tema saatusekaaslased, teab, et ilma kummiülikonnata ei välju ta punkrist enam kunagi ning matab oma surnuid samasse hauda, kus ta isegi oma viimaseid aastakümneid veedab.

Seepiatoonides ning enamalt jaolt avangardistliku sümfooniaga helindatud lugu mõjub rusuvalt, eriti kui tähele panna, et need üksikud kaadrid, mis kujutavad tegevust "vabas õhus" on justkui välja rebitud mõnest Strugatskite romaanist, sedapalju enam, kui hiljuti kinolinale jõudnud suurteoses seda näha võis. Nimelt just säärasena peaks kinolinal kujutama saastatud ja lakkamatus sõjas olevaid piirkondi, millel pole meile tuntud maailmaga (enam) midagi ühist. Samamoodi, nagu kuulsad kirjanikud olid oma loo paigutanud kaugesse tulevikku, leiab käesoleva linaloo (mille kaasstsenaristiks on muide kuulus Boriss S. isiklikult) tegevus aset ühes nimetus Euroopa riigis, kuivõrd seesugune lähenemine võimaldas omal ajal mõningal määral suuremat loomingulist vabadust.


Olles näinud nii Nõukogude kui ka Ameerika poole nägemust tuumasõja-järgsest maailmast tekib tahes-tahtmata kahtlus, et kui seesugune vahejuhtum oleks kunagi aset leidnud, oleks sellest võitjana väljunud meie endine suur kodumaa, sest erinevalt jänkidest, kes kolm päeva pärast plahvatust oma urgudest välja ronivad, on nõukogude kujutelmas rahvas teadlik, et skafandri eest hoolitsemiseks tuleb punkrisse varuda talki kolmekümneks aastaks.



Pisike meenutus ka temaatilisest lastelaulust, mida siinkirjutajal õnnestus viimati a cappella rabaroki esimest ja teist päeva lahutaval ööl kuulda (viidatud videos on aga kasutatud pildimaterjali mitmest ülalmainitud linaloost): 
Скатертью, скатертью хлор-циан стелится
И забирается под противогаз.
Каждому, каждому в лучшее верится --
Падает, падает ядерный фугас...

Teemad: drama, sci-fi, SU, war