30.05.2009
Blog.tr.ee

Tortura - Michael Effenberger*, Marcel Walz

Pealkirja järgi peaks olema justkui mingi ennemuistne Hispaania või Itaalia kineastide käe all valminud C-kategooria vahtkummipidu. Ja samuti pole see mitte Shakira samanimeline album. Filmisõbrale jutustatakse hoopiski õpetlik lugu sellest, mis juhtub siis, kui noored ilmsüüta tütarlapsed omapäi suurlinna diskole lähevad. Öö varjus toimetavad teatavasti ümber kõikvõimalikud huligaanid ning diskoteekidesse koguneb massiliselt igasugu inimkõntsa, kes pahaaimamatuid neide piiravad. Seesuguseid jutte võib pea igal nädalal lugeda õhtulehe sabast, nüüd siis on kõik see ka tselluloidile jäädvustatud.

Teatavasti lõpevad diskod alles varajasel hommikutunnil ning kui peldikus mõni pervert käperdama tükib, siis peab korralik rahvas esimest rongi palju tunde tühjas jaamas ootama. Aga ega paharetid vaid käimlates ei tegutse, neid jätkub ka trammipeatustesse ja lähedalasuvate majade pööningutele, kus nad oma jõledaid tempe teevad.

Esialgu ei olnud küll amatöörteose suhtes suuremaid ootusi. Kõik algas nagu korralikus kodumaises krimisarjas. Vaid lavakogemusega noored näitlejad ei oska kaamera ees pahatihti midagi teha ning ega ka dirigent tea midagi täpsemat nõuda. Asja edenedes võis aga vaikselt hakata aimama tegijate kurje kavatsusi. Neil nimelt polnudki plaanis politseinikke ja nuttu tihkuvat tüdrukut kaua jälgida, peaeesmärk oli hoopiski aega veeta mingis mahajäetud majas vananeva neonatsi, redneki ja porno-gootitari seltsis. Nimelt seesugused on keskmise kinoamatööri arusaam Lombroso teooriatest. Või kui pikemalt järele mõelda, siis on pigem lombitagused vikati- ja käärifilmid kasutanud sarnaseid kuvandeid portreteerimaks verejanulisi kaaskodanikke.

Erinevalt oma kolleegidest-peavoolu-hirmuloogidest on Saksa kineastid võtnud kätte ja teinud X-rated ihupaljastamisjupitamisloo. Kõik muu on kõrvaline, umbes nagu pornofilmis. Ja see on hea, sest tund aega kestvale tapatalgule ei ole teeveekolme sarjadest võistlejat. Olles ise üsnagi palju ekraaniverd näinud, võin kätt südamele pannes tunnistada, et on päris tubli tükk. Kui kõrvale jätta ilmselgelt vabandatavad asjaolud (näiteks amatörism), siis ei oskagi midagi ette heita, pigem saab veresõber tubli sõõmu värskendavat keelekastet.

Virisema peab muidugi kah. Idee iseenesest on täitsa mõistlik, kuid selle skeleti ümber kasvatatud liha ja veri pole kahjuks sobival tasemel. Tavaliste paberikääridega ei lõika sõrmi maha lapski ning kööginoaga ei lõhestata kõhuõõnt. Isegi tuhandeeurose eelarve korral peaks olema võimalik valada verd selliselt, et asi tunduks usutavana (või siis võinuks nullilähedase sisu ja kvaliteediga dialoogi vähem olla). Näiteks näppude lõikamiseks soovitaksin isiklikult heki- või plekikääre. Gorele kui sellisele võiks anda tubli seitse kuni kaheksa silma (kuigi hetkel ei meenugi, missugune teione teos võiks selles kategoorias rohkem saada), kuid leige armastus oma kätetöö vastu kisub skoori ligi poole vähemaks, kokkuvõttes kuhugi sinna... eee... ei, mitte Fulci. Fulci oli poroloonikunn, siin on enamus detaile ostetud lihaletist
 
Enesetapmise jäle patt

*) Effenberger - Infekt