Mul oli kunagi üks töökaaslane, kes kandis hoolimata business casual reeglist Soome hevibändide t-särke. Noh näiteks, kui peakorterist saabus kohale tähtis delegatsioon, siis tema võttis neid vastu, rinnal ilutsemas Teräsbetoni kandilised tähed või Sonata Arctica hunt. Tegelikult oli see isegi lõbus ja nii mõnelgi nõupidamisel, kui asi igavaks kiskus, üritasin ta särgil ilutseva pildi järele ära arvata, missuguse kollektiiviga antud päeval tegu oli. See ei olnud muidugi alati väga kerge, sest Soomes on (uusi) hevibände lugematul hulgal, umbes sama palju, kui 1980-datel kogu maailmas kokku.
Dokk jälgib kedagi Kimmo Kuusniemit, kes sõidab Inglismaalt oma sünnimaale hevit uudistama. Mitte et ma seda kodanikku nüüd nii hirmsati teaksin, aga moll tuli küll tuttav ette - kunagi oli Põhjas sihuke bänd nagu Sarcofagus. Koju tahtnud vana mehe käevangus viiakse vaataja Soome tättoostuudiosse ja siis hevilaadale ja vaadatakse niisama, mis toimub. Tegelikult oleks sellise filmi saanud teha ükskõik kus, aga paraku on Soome ainsana Eurovisioonile metallimehi saatnud. Ise oleksin küll rohkem tahtnud näha hevi ajalugu. Noh, et miks Soomes on kuulub hevi peavoolu raudvara hulka ja nii edasi. Ainuke huvitav koht oli tegelikult intervjuu miski psühholoogiga, kes selgitas hevi mõju vaimsele tervisele - täpselt vastupidiselt Jüri Linale.
Zero Nine ja Iron Cross ja Stone vilksasid korraks kaadrist siiski läbi, kuid nostalgikule jäi sellest siiski väheks. Nightwish ja Apocalyptica on veel liiga värskelt meeles ning Lordi liiga popimaiguline, et neist hullupööra vaimustuda.
hevipeerud
Ega midagi, lihtsalt tavaline vaatefilm sellest, kuidas sommid mööda Tuskat ja Ankkarocki ja Ruisrocki reisivad. Mõnevõrra huvitav oli siiski teada saada, et Soome otsib superstaari võitja ja mister Tampere om paadunud karvased. Aga see oli enam-vähem kõik, peale tavapärase soome aktsendiga inglise keele. Lõpus esitatakse küsimus, mis paneb soomlased hevit fännama, et kas neil on äkki mingi eriline söök või jook ja vastuse asemel lihtsalt nendikase, et nad eriti tihti vett ei joo.
Selle asemel, et vaadelda metalli ajalugu ja tegelikult uurida, millest selline menu, piirdutakse lihtsalt mõne enam-vähem suvalise tüübi (tegelikult el presidente ei ole päris suvaline pole) intervjuuga teemal "eile juhtus" ja kõik. Igav, vähemalt sellele, kes asja natuke rohkem, kui pealiskaudselt tunneb. Tõenäoliselt igav ka sellele, kes asjast ööd ega mütsi ei tea ja vaid pisut informatiivne ehk kodanikule, kes peab kirjutama Soome raskest muusikast referaadi.
Postitage kommentaar