Üritasin huvi pärast uurida, mida kodumaised teatmeteosed H. P. Lovecrafti kohta ütlevad. Kuulu järgi kõige põhjalikumast teosest, entsüklopeediast. Mitte midagi. Siis meenus, et kuues köide oli juba ammu väljas, kui EE vastava valdkonna toimetaja andis mulle lehitseda mingit sõjaaegset ja saksakeelset Lovecrafti leksikoni või muud taolist väljaannet. Ega ma säält tol korral palju välja ei jõudnud lugeda, kuid tema ilmselt sai sealt nii mõndagi teada ning juba entsüklopeedia lisaköites ilmus kirjamehe kohta nupuke. Tollest korrast meenus ka järgmine vestlusekatke. Üks avaldab arvamust, et kuna sellist jama pole võimalik välja mõelda, siis H. P. nägi seda kõike unes. Seepeale vastab teine, et mitte päris terve kodanikuna pidi Lovecraft kõikvõimalike limukate ja muu säärasega päris ilmsi rinda pistma (näiteks lõunasöögilauas) nii et tema teosed polevatki midagi enamat, kui lihtne päevik.
Toosama ilmsi-jutt meenus aga alatihti, kui olin sättinud end pimedasse tuppa helendava ekraani manu. Just see ja Twin Peaks, Lisa e il diavolo ning mitmed nimetud Dario Argento teosed. "Shadow Over Innsmouth" olla Lovecrafti üks põhjalikumaid töid (nojah, piinlik lugu, saan ainult kuulu järgi kinnitada) ning selle variatsioone on mitmel korral ekraniseeritud, teiste seas näiteks Dagon. Ka käesolev on üks neist ja tundub, et üks ambitsioonikamaid ning subjektiivselt arvates ka põhjendatult selline. Gildark paistab hästi olevat tabanud Lovecrafti olemust - mingi une ja ärkveloleku vahepeal olevat seisundit, kus mõistus veel päris ei maga, kuid koletised juba endast märku annavad. Või siis ülalmainitud jutuajamise vaimus, et ka ilmsi on võimalik tonte näha.
Kaunitar ja koletis
Täpipealt seesugusesse unenäomaailma satub meie peategelane, kes sõidab oma kunagisse kodulinna perekondlikke asju ajama. Juhtub sääl aga igasuguseid veidrusi, mis päädivad merejumala ohvripeo mõne muu säärasega. Väikese tähelepanekuna tuleb märkida, et algupärandis oli Dagoni ordu makseeritud vabamüürlaste loožiks (umbes nagu see oli Hirmu orus). Kuna viimane on aga eriti üllas liikumine, siis ei tohi tema nime isegi fantaasiafilmis määrida ning seetõttu esineb Dagoni kirik oma nime all, otsekui täieõiguslik oikumeenilise kongressi liige.
Erinevalt kõikvõimalikest Yuzna & Ko. kummi- ja vanniloomalugudest on siin ärevusttekitavaks visuaaliks pimedus. Noh, mitte midagi ei näe. Lihtsalt on pime. Ja vaikne. See kõik on üsna maitsekalt kokku lõigatud, pikkides pimedusse kahvatusiniseid olustikke ning veidralt moonutatud proportsioonidega idülle. Üldine kõlesinakas tonaalsus ja need äraspidiselt hubased kaadrid loovad mulje justkui mingisugusest painajast, mis päriselus lõppeks harilikult ärkamisega ja avastusega, et tekk on arusaamatul kombel kuhugi mujale sattunud. Ei, meie kangelased ei ärka, vaid langevad veelgi sügavalame surmataolisse unne, millest ärkamine peaks nõudma elajalikke pingutusi. Aga ega Innsmouthi elanikkond ka päris inimestest koosnenud...
In the misty morning, on the edge of time
We've lost the rising sun, a final sign
[...]
Oh they say that its over
We're lost children of the sea*
We've lost the rising sun, a final sign
[...]
Oh they say that its over
We're lost children of the sea*
Veel peaks paari sõnaga peatuma sellel, miks mõned arvajad leiavad, et seesuguse teose valmimise peale pööras härra Lovecraft end hauas ümber ning üleüldse on kogu kultus määritud poriga või mõne veelgi jälgima materjaliga. Kui aus olla, siis olin ise esialgu samuti veidi häiritud sellest homovärgist, kuid asja edenedes see enam nii väga ei seganud ning võimaldas sisse tuua veel paar huvitavat pööret või kõrvalliini või kunstilist liialdust (noh, algupärandi mudandamisel). Tegelikult oleks võinud kõige sellega täitsa rahule jääda ja isegi veidike aplodeerida, kui lõpp oleks saabunud 30 sekundit varem. Oleks jäänud rohkem otsi lahti. Või siis kinni. Aga isegi indie-produtsendid ei saa lubada määramatust. Või siis otse vastupidi, võivad loo lahendada täpselt oma suva järgi ehk siis nagu käesoleval juhul. Väga gei lõpp, peaks ütlema ja paar silma kaunis kõrgest hinnangust maha kratsima. Sellist jama ei näinud Lovecraft magades ka mitte. Jah, tõepoolest, kas the-man-you-love kaalub üles kosmilised veresidemed?
Peenes kirjas: Kunagi, kui kuulsin käesoleva teose valmimisest (ja kümmekond aastat tagasi meie teismelisi hullutanud Tori Spelling´i osalemisest selles) lubasin enesele vaadata ära terve rea juba valminud Gildarki teoseid. Ei vaadanud.
*) Dio+Iommi
Vaikselt paljastub tõsiasi, et sinu vaadatud filmid käivad tihti käsikäes BitHQ uploadidega. :)
Huvitav kas ühel Lovecrafti sõbral tasuks filmiga kokkuvõtteks tutvuda või peaks ta katsuma sellest iga hinna eest eemale hoidma ?
@Trash
yeah, laiskus mis muud. Pärast seda, kui "nääriks" 1TB meediatangi sain, ei viitsi enam riiuli manu minna. Ja kust nad sinna tanki mujalt ikka saavad. A ma püüan end parandada:P Muuseas, Tõnis Mägi ütles kunagi selle kohta hästi, a kuna siin pole "kohvik" siis ei sobi vist...
@metsavana
Ma usun, et võib vaadata ikka a enne tuleks midagi süüa, et hoida oma organismi tolerantsustase Marianne Mikko tasemel. Nagu ma juba vast mainisin, siis see liin andis isegi veits lisamaterjali, mis oli üldjoontes täiesti talutavalt lahendatud.
Postitage kommentaar