See siin on nüüd minu tagasihoidliku isiku pisuke panus lõpukirjandite vaimus ja maailmamajanduse, majanduslanguse, töötuse ja kapitalismi teemadel. Kuna tänavusi teemasid teada ei ole, siis kasutan mõnda vana teemat.Tegelikult oli jutt juba valmis, kui hakkasin vaatama, kas mõne pealkirja alla sobiks. Näe, sobiski, "Kunst avab tee maailma mõistmisele" (2008), "Kunstiteosed, mis on muutnud mu ellusuhtumist" (2007)...
Wall Street ilmus Nõukogude Eesti kinolevisse uutmise keskpaiku, siis, kui mitte sittagi polnud veel muutunud, kuid mõni juba tulekivi teritas. Et suitsu tuleks. Permi maffia tegi esimesi samme ja tähtsamad kooperaatorid kihutasid null-kaheksatega mööda linna ringi. Tegelikult oli see film omamoodi märgiks, mis andis tunnistust Lääne sissemurdmisest nõukogude rahva igapäevaellu. Hoolimata sellest, et "Ekraani" veergudel tutvustati seda, kui tüüpilise imperialistliku hai portreed, kelle filosoofia peitub sõnades "I create nothing. I own."
Loomulikult oli filmi mõju igapäevasest hallusest ja Viru tänavale riputet autahvlitest kõrini saanutele üsna äraspidine värreldes sellega, mida agitprop ette nägi. Arksamad silmad (ja neid polnud vähe) püüdsid ekraanilt dramaatika asemel Gordon Gekko helesiniste triipudega triiksärki ja hommikusi jalutuskäike mererannas. Vaimustuti tema ettevõtlikkusest ja eriti telliskivikujulisest mobiiltelefonist, milletaolisest sai mõne aasta pärast Maarjamaa ärikate karjääriredeli kõrgeim pulk.
Usun, et pole palju eksitud, kui öelda, et käesoleva linaloo näol on tegemist Oliver Stone'i ühe silmapaistvama teosega. Siin võib muidugi vastuargumente esitada, kuid pärast kõiki neid aastaid on seda äärmiselt kosutav vaadata ja näha, et mitte sittagi pole muutunud. Ehk on siin tegemist hoopiski asjaoluga, et erinevalt teistest Stone'i filmidest ei portreteerita siin konkreetsed isikut või ajaloolist sündmust, vaid tegelikkust, sedasama, milles me praegu elame. Pisut isiklikumast vaatenurgast on tegemist ka ühe verstapostiga lombitaguses kinoloos. See tähistab Ameerika lõppu ja Hollywoodi algust. Enne seda võis filmide järgi selgelt näha, missuguse ajastuga on tegemist ja filmid eksportisid Ameerikalikku nostalgiat. Igal kümnendil võib leida omad tähed ja sellele dekaadile iseloomuliku Ameerika.
Nii olid meil 1930-date must-valged, olid Vivien Leigh ja Clark Gable, olid neljakümnendad propagandamaiguliste sõjafilmide, Lassie ja mustade filmidega. Järgneval kümnendil jätkus Ameerikas sünge glamuuri, femme fatale'ide aga ka John Wayne´i ja Ronal Reagan´i võidukäik, mis 1960-datel asendus pisut kodusemate teemadega, teeäärsete kohvikute, rokenrolli ja noorte mässajatega. Nood viimased sirgusid järgnevate aastatega tublideks kurjategijateks, kes Steve McQueen´i ja tema kolleegide isikuis raiskasid ookeanitagustel teedel fossiilseid kütuseid ning tekitasid aukartustärataval hulgal vanarauda. Igasugune romantika taandus aga 1980-date yuppie'de ja pankurite egoismi ees, mille krooniks on mister Gekko "greed is good." Sellest sõnasabast filmimogulid kinni võtsidki ja panid moodsa meelelahutustööstuse täistuuridel käima.
Postitage kommentaar