Вечера на хуторе близ Диканьки - Aleksandr Rou
Kuigi film kannab Gogoli rahvalike lugude kogumiku pealkirja, jutustab ta tegelikult vaid ühe selles kogumikus sisalduva loo, "Jõulueelne öö".
Aleksandr Rou, Vene Nõukogude filmilavastaja ja eriefektide meister, on selle loo juures põiganud sammukese kõrvale juba sissetallatud rajalt. Tema leivanumbriks oli tegelikult live-action ja selle juurde kombineeritud fantaasiaelemendid, nagu küürselg-sälg, lendav laev ja majake kanajalgadel. Noh, sihuke omamoodi töörahva-Harryhausen. "Dikanka" on ses suhtes tibake tagasihoidlikum. Erinevalt teistest Rou filmidest ei ole režissöör palunud filmi direktoril osta pileteid väljasõiduks vabasse loodusesse, vaid kogu tegevus on mahutatud võttepaviljoni ja otsekui nimme ebaloomulikesse värvidesse kirjatud kulisside vahele.
Sama palju, kui vormilt, erineb käesolev linateos oma vendadest ka sisu poolest. Kuigi tegemist on rahvapärimuselt põhineva looga, nagu teistegi puhul, on seda vaadeldud hoopiski teisest rakursist. Siin ei kohta me üllaid kangelasi, suurejoonelisi pahasid ega ilma-ime-kala-vaala. On ainult küla nõiamoor ja tema kaasosaline, paharet, kurat, sorts, tšort, kes toimetavad oma tempe külaelanike ning looduse kallal. Kuigi nime järgi peaks olema negatiivsete tegelastega, ei jäta nad sugugi säärast muljet - ja seegi on taotluslik. Selle asemel, et hiiglasliku vandenõu abil vabadustamastavat rahvast enese võrku püüda, sepitsevad nad nende tarvis hoopis pisihuligaansusi. Näiteks topib kurat taskusse kuu ja tähed vaid selleks, et mõni isik jõe äärde vett tooma minnes pimedas komistaks ja tema siis lõuatäie naerda saaks. Sihukesed õelad, kuid pisukesed vingerpussid, millest jäädavat kahju kellelegi ei peaks sündima, samuti pisukesed kanakitkumised (sõna otseses mõttes) oma kollegi ja rivaali, nõiamooriga.
Sepp Vakula, kasakapealik Tšub, tema tütar Oksana ja teised aga toimetavad omi asju. Need võtavad aga teisest mõõtmest pärinevate tegelaste vahelesegamise tõttu tihti omamoodi koomilise pööre. Kuigi kuradil on kange himu nalja ja vingerpusside järele, ei ole ta siiski see allilmast pärit õelus, kel ainult grandioossed plaanid. Ta on siiski vaid loodusvaim, kellega on võimalik kokku leppida või hästi läbi saada ja näiteks meie Vakula seda ka suudab - on tal ju tarvis oma silmaterakesele Oksanale head meelt valmistada. Viimane igatseb enesele krahv Potjomkini paleest pärinevaid kuldseid kingi! Ega's vaene noormees üksi neid ju kätte ei saa.
Põrssanäoga paharet, plakatlikud inimeste maailmast pärit tegelased ja nende "tühised", kohati tervele mõistusele vastukäivad toimetused peaksid muige suule kiskuma ka kõige suuremale kivinäole.
Aegade jooksul on Gogoli lugusid visualiseerinud terve rida kunstmaalreid. Nende nägemus Gogoli jutustusest ei erine palju sellest, mida arvas asjast seltsimees Rou. Nagu juuresolevatelt piltidelt nähtub, on viimane esimeste pealt kui just mitte maha joonistanud, siis ideid saanud küll.
Ükski kinomees pole aga täieõiguslik selline, kui tal pole asjast oma isiklikku nägemust. Rougi pole ses suhtes erand ning nii mõnigi asi on tal päris vaimukalt välja kukkunud.
Lisaks käesolevale on idapoolsetel aladel valmistatud veel sama teemat kästilevad linateosed:
Вечера на хуторе близ Диканьки (2001)
Ночь перед Рождеством (1913)
Postitage kommentaar