Kunagi tuli mingis seltskonnas arutluse alla J. K. Rowling ja tema vaimusünnitis Harry Potter. Räägiti siis, et tegemist on mingi looga nõidusest ja keegi avaldas arvamust, et proua Rowling in ise nõid. Sest kuidas muidu seletada keskpärase juturaamatu peadpööritavat edu ja seda saatvaid multimeediumsündmusi. Üldjoontes ma muidugi nõustuksin sellise käsitlusega, kui ei oleks ühte teist suleseppa, kes nõidadest noortele omal kombel pajatanud on. See "teine" on siis Ottfried Preussler ja tema loodud harripotter on saksi nooruk Krabat, kellest saab nõia õpilane, tšehhi keeli čarodějův učen.
Erinevalt oma kaasaegsest kolleegist kirjutas Preussler kordi sügavama raamatu, kui seda filmiks on võimalik vormida on. Krabat rändab koos teiste Kolmekümneaastase sõja tagajärjel orvuks jäänud poistega mooda maad ringi ja satub Koselbruchi Musta veskisse, kus teda ootavad Meister ja üksteist selli. Raamatus kuupäevi otseselt ei mainita,kuid filmis nimetatakse Krabati esimeseks õppeaastaks 1649-dat. See on muidugi ilmne liialdus, sest kolmnurksed kübarad, millest ühte Meister kandis, tulid moodi alles aastakümneid hiljem, nii sajanduvahetuse paiku. Seetõttu ajab Meister oma asju paljapäi ja kohati ka ilma silmaklapita ning härra kukesulega kannab samuti kübara asemel kapuutsi. Aga need on pisiasjad.
Pea meeles, mina olen Meister!
Tegelikult peab nõia õpilane kokku puutuma palju enamate seikluste ja ohtudega, kui seda on peakatteta mölder. Kolmsada aastat vana vesiveski ning selles elunev seltskond on mõnusalt räpased, nagu pimeda keskaja lävel seisvaile kohane. Hoovis on pori põlvini ja talvgi igapäevane külaline. Seesugustes tingimustes peavad oma armastuse leidma Tonda ja tema noor sõber Krabat. Neist esimese selline, nagu ka ta isegi, lõpetavad halvasti, otse kinolinal - erinevalt raamatust. Seal jutustab meie kangelasele seda kõike poolearuline kokapoiss, kes õnneks on ka ekraanil samasugune. Vahest ehk liiga samasugune.
Võlurite täienduskoolitus Koselbruchis
Üldse on filmis kõik kuidagi lihtsam. Kuigi Meistri isikusse on püütud väheke salapära tuua, jääb see pinnapealseks, mistõttu vaatajal ei teki tema vastu seda sümpaatiat, mis lugejal. Vaatajale ei anta edasi vana õeluri motiive ja seetõttu jääb lugu mingil kombel õhukeseks, ütleme tavaliseks seikluseks nõidadega. Sünge meeleolu on siiski olemas. Veski ning teda tavapäraselt ümbritsev pori või lumi ja jää loovad tunde, et tegemist ei tohiks olla meeldiva pigaga. Kuigi pisuke kogus rõõmu leidub siingi. Lugeja mäletab, et nii mölder kui sellid veetsid üheskoos nii mõnegi lõbusa päeva, vestes muinasjutte ja lastes pidusöökidel hea maitsta. Seda antakse ka kinokülastajale mekkida, kuid õige vähe. Raamatus jäi kogu veski tegemistest kuidagi kui mitte rõõmsam, siis vähemalt lõbusam mulje.
Kui veskisellid parasjagu lendamist ei õpi või Eeslauljatega ei semmi, siis peavad nad pidama kaikavõitlust lähedalasuvat külakest rüüstama kippuvate marodööridega. Missugune asjaolu on tõenäoliselt kogu filmi komistuskiviks. Annab kohe oma kaks-kolm miinuspunkti viiest. Seda ligemale kaht tundi oleks saanud kasutada mõistlikumalt, kui raisata seda johnwoonduse peale või jagada näpunäiteid, kuidas võlukunstiga kursis olev noorhärra saab puudustkannatavaid talupoegi kitsal ajal abistada. Ja veel kord, Meistri lugu oleks tahtnud (rohkem) kuulda. Nägemine oleks niikuinii asjatu lootus. Kahjuks on tegemist - nagu ikka ja ootuspäraselt - hää raamatu järgi vändatud keskpärase filmiga. Sihukese hästi süngetes toonides harripotteriga. Mitte mingil juhul ei ole aga see meeleolu, mida tekitatakse, võrreldav ülaviidatud animatsiooniga, kuigi on näha, et sellest on üksjagu õppust võetud. Soovitada võib küll, tegelikult päris hästi õmmeldud, aga enne vaatama asumist oleks mõistlik raamatust ammutatud teadmised peast eemaldada.
Learning to Fly...
Krabat ei olnud saksi kerjuspoiss, vaid hoopis vendi e. sorbi rahvuse hulka kuuluv. Vendid on muide lääneslaavlaste hulka kuuluv rahvakild keset germaanlasi Saksamaal.
Raamatus vähemalt, filmi pole näinud ega tea öelda, mis rahvuse hulka kuuluvaiks Krabat, teised veskipoisid ja Meister seal pandud on.
Vendid jah. Kes iganes viitsib klikkida "Nõia õpilase" viitele, leiab asjakohase märkuse ka sealt tekstist.
Kahetsusväärne muidugi, et selline jäle viga käesolevasse teksti sisse sattus.
Postitage kommentaar