Jupiter

Gone in 60 Second - H. B. Halicki

Kusagil Ameerikas tegutseb autovaraste jõuk ja sealsamas tegutsevad ka kindlustusagendid, kes poevad nahast välja või õigemini kellegi teise naha sisse, et noid vargaid kätte saada. Õnneliku juhuse läbi saabub Lõuna-Ameerikas Brasiilia poiste emissar, kes toob varastele suurema summa raha ja korralduse toimetada mingisse kohta mingiks ajaks mingi koguse kallihinnalisi sõidukeid. Noh et need lõunasse ära vedada.

Esimesed paarkümmend minutit võtavad kerget meelelahutust otsiva ja kaasaegse kinokunsti abil mõtlemisest pro süvenemisest võõrutatud huvilise päris võhmale. Peamiseks süüdlaseks on siin mitte ülemäära keerukas sisu, vaid hoopiski see, kuidas seda vaatajale serveeritakse. Tundub, et filmis on justkui kolm omavahel mitte just eriti tihedalt seotud kihti - taustamuusika, pilt ja ambient sound. See viimane sisaldab endas nii dialoogi kui kõikvõimalikku muud heli. Kaks viimast komponenti loovad tunde nagu vaataja oleks kõrvaltvaataja. Näiteks üsna tavaline episood, kus ekraanil toimub mingi tegevus ja keegi räägib midagi, mis ei pruugi olla tegevusega otseselt seotud. See keegi on siinpuhul mõni tegelane, kes on samuti seal lähedal, kuid mitte vaateväljas, näiteks selja taga. Vi üsna pikk kaader mingist maja ees seisvast autost, kahekõne algab tasakesi vasakust kõlarist ja jõuab keskele samaaegselt ekraanil veereva sõidukiga, kus istuvad suhtlejad.

Kui ära harjuda, siis on see täitsa mõnus. Arvestades stiilipuhast seitsmekümnendate visuaali, tekib sihuke rahulik tunne, justkui istuks mingi tänava servas ja suitsetaks rahulikult muru. Ning jälgiks ümberringi toimuvat. Erinevalt kaasaegsetest filmidest ei kohta siin kordagi üledramatiseeritud ja -näideldud kahekõnesid, südantlõhestavaid silmapilke või midagi muud sellist. Seesuguste kaadrite valmistamiseks harilikult kasutatav Suur Plaan astub läbi vaid paariks hetkeks ning sedagi ilma liigsete tunneteta, ikka vaid selleks, et aidata paremini kõrvalt jälgida.

Vaataja ei saa siin end samastada mõne tegelasega, sest puuduvad kangelased. Negatiivsete ja positiivsete tegelaste asemel on lihtsalt mingid tüübid, kes toimetavad oma asju kiretult.Aeg-ajalt tekib mulje, nagu oleks tegemist mõne dokumentaal- ja vaatefilmi hübriidiga. Dialoogi kuulamiseks tuleb end aeg-ajalt pingutada - ja see on vajalik selleks, et saada aru mis ja kes, arvestades "heade" viibimist "pahade" nahas. Tegelikult ei ole need jälgimisraskused mitte üleni havi käsul, režissööri tahtel sündinud, vaid arvestada tuleb, tegemist on ikkagi teise sordi filmiga, mis seletab ka esimese suurusjärgu staaride puudumist. Kuigi seesuguse süžee puhul ei olekski korralikku staari kuhugi paigutada, puudub lihtsalt vastav tegelane. Aga tagaajamine on äge ja tema ongi filmi tõeline staar.

Aga isegi, kui vahepeal mõistus looja lasta ja autodega mittesõitmine ära kannatada, saab nii mõndagi näha. Mitte ainult jänkiraua kolistamist, vaid ka tervet rida toredaid tolleaegseid insenerimõtte saavutusi. Ferrarid ja Lamborghinid ja De Tomasod ja Jensenid ja Stutzid lisaks tavalistele Mustangitele ja Cadillacidele.

Teemad: action, crime, US