The Colour of Magic - Vadim Jean
Võlukunsti värv on ainus Pratchetti raamat, mida ma olen lugenud eesti keeles ja pole sealjuures inglise keeles lugenud. Ülejäänutega on pigem vastupidi. Ma usun, et popi kirjamehe eesti keelde tõlkijad on teinud kaunis tänuväärset tööd eriti silmas pidades Pratchetti humoorikat sõnamängu. Umbes samamoodi on ponnistanud Briti telemehed, koostades kuulsa kirjaniku abiga kolmetunnise ekraanimängu. Hüva, vaatame siis, millega nad hakkama said.
Vaatajale näidatakse ja seletatakse raamatut üksikasjalikult, vahest liigagi üksikasjalikult. Kui harilikult on raamatu järele tehtud filmide võimalik ette heita liige kergekäelist ülelibisemist mõnest antud vaatajale olulisest üksikasjast, siis siin on justkui kõik olemas. Selle kõige juures on aga üks aga. Selleks, et asja kogu ilu vaatajani tuua, on ametisse pandud lugija, hääl kaadri taga. Sellal, kui ekraanil mõni pilt ilutseb, loeb keegi pehme häälega härra vaatajale raamatut ette ja täpipealt seal, kus algamas mõni järjekordne kahekõne, asuvad ametisse teised näitlejad.
Arusaadav - Pratchetti sõnaseadmisoskust ei saa pildis järgi teha ning tema sõnamängud ja iroonia ei ole see, mida arvutigraafika abil valmistada. Pobleemiks on siin aga just see hääl kaadri taga. Esiteks eeldab see vaatajalt hääd inglise keele oskust (check), ja kuna siiski igat lõiku ette ei loeta, ka eeltadmisi raamatust (check). Rõhutan siin veel kord inglise keele oskust. Kuigi Brian Cox teeb oma tööd hästi ja deklameerib ilmekalt, ei saa säärase hulga teksti kiirkorras subtitreerimine võimaldada jutu kõigi varjundite edastamist. Puhttehtnilistel põhjustel oleks see raske isegi inglise keeles, seda enam tõlkes. Aga veel parem oleks, kui vaataja oleks võimeline raamatut vähemalt enesele peast tsiteerima, eelistatult samade sõndaega, mis ekraanilt kostuvad (miss). Film kujutab endast pigem liikuvat illustratsiooni raamatule ja seesugusena tulekski teda võtta. Audio-videobook, kui soovite. Kahjuks ei piisa pakutust tema liigitamiseks sellesse kategooriasse.
Neile, kes raamatut lugenud ei ole, ei suudaks film ilmselt iialgi tekitada elamust, mida pakub raamat ja need, kes on kursis isand Pratchetti töödega, leiavad, et tulemus on küll üksikasjalik ja värviküllane, kuid hinge jääb miski kripeldama. Puudu oli raamatu hing.
Näitlejate rivistus on muljetavaldav: sir David Jason, Sean Astin, Tim Curry, Jeremy Irons, Christopher Lee... Kõigepealt, isand Leed kohtame sellisena, nagu ta seda oli oma Hammeri-perioodil saavutatud kuulsuse päevil - ta laenas produtsentidele oma nime ja häält, ise pikemat aega (kui üldse) kaadris viibimata. Jeremy Ironsi Patriits on muljetavaldav ja sir David teeb võluva esituse võlur Rincewind´i rollis. Nõrgim lüli selles ahelas on Sean Astin turistina. Millegipärast ei kujutanud ma raamatut lugenuna teda sugugi seesugusena ette, pigem ootasin sellist jänki-tüüpi turisti, kes on pigem pisut pealiskaudne ja üleolev, kui üdini lihtsameelne, selline, nagu Frodo Paunaste sulane.
Tegemist on siiski ambitsioonika ettevõtmisega, keerukuselt võiks seda isegi võrrelda Tolkieni ekraniseeringuga. Mitte küll kujuteldava maailma mitmekesisuselt ja nüansirikkuselt, vaid pratchettlikkuse tõttu. Paraku, nagu eelpool juba korduvalt mainitud, ei valinud teleatleet õiget teivast ja kuigi hoojooks oli rütmikas ja kaar ilus, viis teekond seekord puhtalt lati alt läbi. Ei midagi enamat, kui liikuv illustratsioon neile, kes romaani inglisekeelse väljaande kapsaks lehitsenud.
Postitage kommentaar