Jupiter

Чапаев - Georgi Vassiljev, Sergei Vassiljev

Sissekandeid Furmanovi päevikust:
2. mai - eile jõime Vassili Ivanovitši ja Petkaga. Jõime nii kõvasti, et peaaegu oleks ära surnud.

3. mai - Eile oli kõva pohmell, hakkasime Vassili Ivanovitši ja Petkaga pead parandama, aga läks kõvaks joomaks. Nii kõvaks, et parem, kui oleks ära surnud.

Kui 1930.datel aastatel hakati seltsimees Stalini eestvedamisel valmistama filmi kodusõja kangelastest, langes peategelase valik Tšapajevile.Seda eelkõige seetõttu, et Vassili Ivanovitš oli pärit lihtsast perekonnast ja autasustatud I maailmasõjas kolme Georgi ristiga ehk kõikide järkudega. Kui seesugune tegelane kodusõja väejuhtide seas on, pole enam vaja kaugelt otsida. Peamised tingimused on täidetud: lihtsa päritoluga, vapper ja autasustatud, langenund kangelaslikus võitluses valgekaartlastega. Seesuguse peategelasega filmi vaatavad 30 miljonit inimest ja seltsimees Stalin mitu korda ja mõnuga. Laused õpitakse pähe.

Kuid individualism ei ole sotsialistlikule ühiskonnale omane. Seetõttu täiendati peategelaste ridu revolutsiooniliste stereotüüpidega. Nii on andeka väejuhi ustavaks kaaslaseks Petka, kelle prototüübiks pole keegi muu, kui Stirlitzi vend polkovnik Pjotr Issajev, ja kes esindab lihtsaid punakaartlasi. Seesuguseid, kellega keskmine kinokülastaja võiks end samastada. Otse loomulikult ei saa ükski diviis tegutseda ilma partei juhtimiseta ning selle küsimuse lahendab komissar Furmanov, 1923. aastal ilmunud päevikulaadses vormis kirja pandud loo "Tšapajev" autor Samanimeline-Dmitri isiklikult (kes ise oli kodusõja aastatel komissari ametis).

Patriotismi kasvatamiseks naispere seas ei ole otstarbekas nimetada patriotismi ümber matriotismiks, vaid hoopiski portreteerida naispunaväelast, Anka Puljemjotšitsat, kelle ristiemaks olla olnud kirjaniku (ja filmi konsultandi) abikaasa Anna Furmanova. Tegelikult jääb arusaamatuks, miks nood tegelased filmis ümber nimetati. Oli ju Furmanov neile juba korra nimed andnud: komissar Klitškov, naispunaväelane Jelena Kunitsina ja lugematu hulk erinevate nimedega Petkasid. Kõik nad olid raamatus olemas.

Tšapajevi surma asjaolud ei ole täpselt teada, ametliku versiooni järgi hukkus ta, üritades põgedena valgete eest üle jõe ujudes ning tema surnukeha ei õnnestunud leida. Palju aastaid hiljem on avaldatud pealtnägijate tunnistusi sellest, kuidas juba raskesti haavatud väejuhti üle jõe üritati parvetada. Sel teekonnal haavatu aga suri ja ta maeti sinnasamasse maha. Igatahes on filmi finaal kui ka lugematud anekdoodid seotud just Uurali jõega ja ujumisega.

Tšapajev ujub üle jõe, tõmmates vasaku käega end jõuliselt kalda poole. Tema pea kohale lendab vares ja hakkab seal tiirutama. Vares küsib:
"Mis sa seal teed?"
"Ujun," vastab Tšapajev.
"Aga miks sa nii imelikult ujud?" uudishimutseb vares.
"Mul on teine käsi haavatud," teatab kangelane.
"Ahsoo," ümiseb vares, "ma mõtlesin, et onaneerid..."

Filmi tegemiseks sõitsid režissöörid Vassiljevid (ei olevat vennad, teadaolevalt puudub ka seos Haabersti linnaosa vanema Viktor Vassiljevi ja kitarristi Vitkor Valissjeviga) otse sinna, kus sündmused aset leidsid ehk 25. laskurdiviisi. Massistseenides osalevad ka Vassili Ivanovitši omaaegsed võitluskaaslased. Kinohuvilistel avaneb seeläbi haruldane võimalus silmitseda mängufilmis neid isikuid, kellest see film tegelikult räägib.

Korra juba mainisin, et kui püüdsin seda filmi mõne aasta eest vaadata, siis jäin haigeks ega osanud selles muidugi filmi süüdistada. Otsisin põhjusi kõikjalt mujalt ja leian, et see oli õige tegu. Kõleda kevadtuule, kehvade valimistulemuste ja must-valge linateose vastu aitab valge viin hapukurgiga ühteviisi hästi. Muidugi mitte nii, et ära peaks surema.

Teemad: history, SU, war