Kaaseagsed Türgi tondilood vastavad tunnusele, nagu Atatürgi-järgne Türgi isegi, ei liha ega kala. Pool juttu on kusagil Aasias (täpselt ei tea, kus) ja pool Hollywoodis. Ses suhtes pole Semumgi erand, pigem on tegu isegi veelgi kaugemale ulatuvate sugemeta. Eelmine kord, kui Türgi kino külastasime, leidsime üksühele maha viksitud kuradimanaja loo. Kohe nii üksühele, et isegi muusikaline osa oli sama. Ka tänane ei ole selles osas lootusetult maha jäänud kuigi otsest seost ei ole võimalik tekitada mingi konkreetse linateosega.
Lugu algab nagu ühele B-õudukale kohane. Abielupaar ostab maja, kus teenib kummaline aednik, kelle sõnul on kummaline hoopis naaber. Loomulikult ei pööra asjalikud inimesed sellele kõigele tähelepanu ja edukas ärimees suundub tööle, jättes oma armastava abikaasa üksinda suurde villasse jõuka keskklassi asju ajama. Seal kodu hoides hakkavad juhtuma kummalised lood ning esialgu õnnelikule koduperenaisele tundub, et ta hakkab pisitasa hulluks minema. Et majas toimuvad veidrad lood ja et see võib olla seotud veidra naabriga. See esimene tund filmist, kui lugu keritakse lahti aeglaselt, on kõige parem.
Ma pole juba hulk aega õuduka vaatamisel sihukest mõnusat pinevust kogenud - siin oli see täitsa olemas. J-horrorile omane näiliselt tuttavate tegelaste jälgimine selja tagant* ning seejärel nende moonutatud ja venitatud lõustad - uuhh. Kui parasjagu ei keskenduta üksikisikule, siis püüab operaator mööda maja liikudes nähtamatut hirmu. Kaameratöö ja selle abil üles võetud kaadrid on mõnusalt vaadatavad ja meenutavad kohati Argentole omaseid vaateid arhitektuurile ning muule silmailule. Aeg-ajalt on pildis võimalik tajuda peaaegu nähtamatut paha ja kohati meenus isegi mõni Lovecrafti jutt. Tonte näidatakse alguses vähem ja hiljem veidike rohkem, kuid kõik see jääb hea maitse piirasse. Vaataja hakkab seetõttu juba uskuma, et tegemist on andeka ekraanimängu ja muidu ka täiesti kobeda filmiga. 
Loomulikult ei saa ju olla nii, et film ei lõpegi ära. Ja kui vahtu on keerutatud enamuse ajast, siis peab loogiliselt võttes tulema asjale äkiline lõpp. See tulebki, viletsa arvutigraafika ja väga mitmesuguste laenudega kõikvõimalikest juba tuntud kassatükkidest. See viimane pooltund on tõsiselt masendav, kuid mitte sel määral, et seda saaks liigitada Ü-kategooria meistriteoste hulka. On lihtsalt halb. Tont, kes lõpuks kuju võtab, kannab Iron Maideni maskoti nägu ja ekraniseerimisele kuulub Exorcist´i järjekordne koopia. Vintske tondi peletamiseks peab Pakistanis stažeerinud mulla põikama korraks põrgusse, mis kangesti meenutab hoopiski Jacksoni Mordorit. Lõpp halb, algus hea, tahaks mugandada iidset sõna. Aga ei saa, sest see lõpp on piisavalt halb, et rikkuda hää mulje, mis oli jõudnud tekkida.*Huvitav, kas see Jaapani hirmukates levinud tontide kujutuskomme tuleb hoopiski tuntud jokai noppera-bō juurest, kes ilmus alati selg ees, õigemini, kellele lähenetakse selja tagant?
Postitage kommentaar