Sakslastele on natsism ja holokaust ning viimasega seonduvad keskküttesüsteemid valus teema kui mitte öelda lausa tabu. See on ilmselt ka üks põhjusi, miks Todd Strasser´i romaani alusel filmi väntamisel on käsikirja üksjagu mugandatud. Romaan kõneleb ajalooõpetajast, kes korraldab koolis eksperimendi, mille eesmärgiks on selgitada õpilastele holokausti ja pruuni reziimi tekkepõhjusi.
Arusaadavalt ei tohi Saksa koolides, erinevalt 1960-date aastate Kaliforniast, SS-ist mõeldagi, rääkimata siis nimetatud organisatsiooni ja tema ümber toimunu süvendatud käsitlusest. Seepärast valatakse veini asemel valatakse klaasi vett ning Vana-Aadu teooriate asemel vaadeldakse autokraatiat üldisemalt. Tegelikult peitub filmi üks nõrgematest lülidest just sellessinases muganduses. Natsismi ja autokraata vahele panna võrdusmärki selliselt, nagu seda filmis tehakse - autokraatia eelduseks ei ole ideoloogiline platvorm, viimase elluviimist võib esimene küll aga soodustada.
Erinevalt romaanist tekitatakse intriig justkui juhuslikult - vananev punkar lihtsalt solvub, kui tal ei lubata tunnis käsitleda anarhiat ning justkui kättemaksuks asub ta õpilastest vormima sturmabteilunglasi. Võib-olla püütakse ka siin vihjata, et olenemata isiklikest tõekspidamisest tuleb tööl, kodus ja puhkehetkel keel hammaste taga pidada ning teha seda, mida ministeeriumi paberimäärijad oma metoodilistes juhendites ette näevad.
Õpetaja aga kirjutab tahvlile pealkirjaks sõna "autokraatia" ning asub klassist vormima mingit löögiüksust - just seesugust, mille eesmärgiks on olla abiks ideoloogia rakendamisel abiks. Seeläbi tõmmatakse müts kohe alguses pähe õpetajale, kes õpetab noortele seda, millest tohiksid kõneleda ainult eriettevalmistusega logopeedid. Populaarse või vähemalt populaarsustaotlusega filmi eesmärgiks ei tundu olevat mitte juhtida niivõrd tähelepanu natsismi elajalikule olemusele, kuivõrd just vastandada kõikvõimalikku muud kraatiat demokraatiale.Suhteliselt absurdseks muudetud süžee keeratakse lõplikult tagurpidi, kui sisse tuuakse veel koolitulistamise element - mis on tänapäeva arenenud riikides sama populaarne teema, kui nõiajaht pimedal keskajal. Muidugi on vaesed tulistajad ja nende ohvrid vaid kannatajad miskis suuremas mängus. Selle mänguna serveeritakse siin hoopiski seda, kui noortele serveeritakse ebakohaselt midagi, mis ei lange kokku ühiskonna peavoolu arusaamadega. Loomulikult on koolitulistamistes süüdi Hitler ja tema pärand maailmale. Ahjaa, internetti tuleb ka kontrollida, et keegi ei teeks
>>> Das Ende mit dem Trottel mit der Knarre…naja, das war eine blöde Überdramatisierung, vollkommen unnötig und lächerlich!
Enne kirjutamist lugesin ka paari Vaterlandi elaniku blogi ja sealseid kommentaare ning sealgi kõlab arvamus, et tegemist on enam või vähem ebaadekvaatse reageeringuga. Olgu selleks siis mingite tähtsusetute osiste liigne tähtsustamine või täiesti kontekstivälise süžeeliini kasutamine täiendava plakatina.
Kui sisulised vajakajäämised kõrvale jätta, siis üldmulje on sihuke keskmine Euroopa noortekas - elutee alguses seisva inimese mured ja rõõmud. Ainuke episood, mis tõesti emotsioone tekitas, oli klassis marssimine. See meenutas mulle viibimist Rammsteini kontserdil ühes Saksamaa linnakeses ja seal esitatud lugu Links-2-3-4, mille ajal tuhanded inimesed samamoodi ühe koha peal ühte jalga tammusid. Fritsudele on Preisi kool kõvasti sisse juurdunud. Huvitav, miks Friedrich I ei ole keegi proovinud ajaloost kustutada?
Postitage kommentaar