Jupiter

Pit and the Pendulum - Roger Corman

Vähe uljuva püstuljeülikuga nurgik, mis uulirindel mainib püstjat sirukit. Niiviisi rikastas keelt oskussõnadega Joh. Aavik. Nimetatud lause pärineb muidugi Tartu juubeli puhuks üllitatud albumist, kus Aaviku toimetada oli paar peatükki - muidu ei oleks võimalik seletada seda keelelist ebaühtlus. Teine koht, kust kaasaegne inimene "aavikisme" enda tarbeks ammutada saab, on Edgar Allan Poe novellid, esialgselt paberkõites "Hirmu ja öuduse juttude" sarjas ennevanasti ja viimati poolteist aastakümmet aastat tagasi ilusas seanahaimitatsioonist köites. Viimasele on lisatud ka  hirmusõbra oskussõnastik, mille abil võib asjast huvitatu teada saada, mida kujutab endast nisvade list.

Aga tuleme nüüd õõvatekitavate lugerite juurest kaevu ja pendli manu ning vaatame, kuidas hinnatud vanaonu Vincent ekraanil toimetab. "Kaev ja pendel" oli (võimalik ka, et on tänini - pole ammu lugenud) üks mu lemmiklugusid ning seetõttu olin äärmiselt elevil, kui õnnestus hankida järjekordne plaadike, kus korraga mõlemad - teiseks siis väärastunud maitsega filmisõbra ebajumal Price.

Nagu filmitööstusele kohane, on esialgset süžeed pea tundmatuseni muudetud. Poe esilgne plaan kirjeldada puhast hirmu, mida toidavad ärkvel meeled, on pööratud pea peale. Käesoleval juhul tuleb muidugi tunnistada, et seesugust novelli, mis kirjeldab (peaasjalikult) vaid kõrvade ja kompimise abil ammutatud kogemuste tõlgendamist ainukese tegelase peakolus, oleks kaunis raske audiovisuaalseks teoseks vormida ilma teatavate liialdusteta. Seetõttu tuleb nõustuda stuudio palgal olnud sulerüütlitele, kes on praktiliselt eimillestki vorpinud enam-vähem süžee (arvestades asjaolusid muidugi).

Inkvisitsioonist kui kõikehõlmavast õhkkonnast Poe variandis on saanud vaid mingi hämar ajalugu, mis peaks seletama mõningate kulisside olemasolu. Kaev ja pendel on samuti vaid lisandusteks juba muidu suurepäraseks maalitud piinariistadele. Tänuväärne on muidugi ka see, et traditsioonilise tondijutu asemel on tegu siiski vaid kriminulliga. Arvestades algupärandit ja vajadust kohandada see sobivaks suurele ekraanile, on tegu kaunis asjaliku lähenemisega.

Lisaks Vincent Price´ile näeme siin taaskord imetabast Barbara Steele´i, kelle otsekui niisked vasikasilmad on taas kord ületamatud nagu iga gooti stiilis hirmuloo puhul, mille kauneimaks ehteks nad on. Igatahes täiesti kobe peatükk raamatust, millele eelnes oli lugu Usheri majast. Ümiseme rahvalikku laulu "oh karju ja röögi, sest hirmu aeg on kääs!" ning soovitame soojalt, lisandiks sobib jäätisekokteil õunamahla ja gewürztramineriga. Ikka veel värske, hoolimata sellest, et juba vähemalt ühel korral mingis ebamäärases minevikus kaetud (film siis, mitte laud).

Teemad: horror, mystery, US