Gustav Meyrink vormis Golemi vanadest juudi legendidest XX sajandi algusaastatel. Kuigi lugu tervikuna nägi ilmavalgust 1915. aastal, arvatakse, et töö selle kallal oli käinud aastaid, umbes sellest ajast saadik, kui ta oli lõpetamas oma Surnute raamatu tõlget. Samal aastal nägi ilmavalgust ka Henrik Galeen´i ja Paul Wegener´i mängufilm Golem (1915). Hakkamata siin pikemalt Meyrinki isikut või tema töid pikemalt vaatlema (selleks on teised kohad), paneme käima kinoprojektori, poetame
Iiidsetest aegadest peale on sümpoosionidel kasutatud joovastavaid jooke abivahendina, mis aitab vestlust üleval hoida, samas mõistust uinutades. Sest kui mõistus uinub, sünnivad sellest koletised ja mis oleks karastatud hirmusõbrale veel meeldivam, kui jäledad peletised.
Mida vanem on film või muu teos, seda rohkem on seal võimalik täheldada seda, mida tänapäeval nimetatakse ksenofoobiaks või fašismiks. Noh, lihtsalt ennevanasti olid inimesed vaimselt tervemad ja enamasti ei tegelenud kõikvõimalike pseudoprobleemidega, nagu rassism, salaseltsid ja vandenõud. Asju võeti lihtsalt, nii nagu nad olid ja see, mida tänapäeval loetaks vandenõuteooriaks, oli tollal vaid üks tõsiasi.
Võlurid peavad palmipuudepüha Praha juudilinnas
Praha juudilinn
Filmi sisu järgib pigem Meyrinki (ning filmimeeste) kunstilisi liialdusi, kui üksikuid golemist pajatavaid lugusid. Golemi loo peab täpsustamiseks pöörduma raamatukokku ning uurima vanu tekste. Meie kasutame siin Eduard Petiška abi, kes pajatas lugusid vanast Prahast. Sealt ammutatud teadmiste (või siis eelarvamuste) valguses on film hoopiski konspiratiivsem, kui seda võiks eeldada seesuguselt teoselt. Võtame mõningad asjaolud, mida filmis polnud mainitud, kuid mille teadmine sätib kogu loo täiesti teistsugusesse valgusesse. Üks esmaseid seesugune on golemi eesmärk. Rabi Löw valmistas golemi jumalike näpunäidete kohaselt selleks, et too kaitseks juute võõraste ülekohtu eest. Sellest tulenevalt oli golemi kasutamine tsiviileesmärkidel keelatud - meenutagem kasvõi golemi veekandmise lugu või juhtumisi kalaga.
Rabi Löw keiser Rudolfi juures
Praha juudilinna, Getot,kujutatakse veidra ja võõrapärasena. Filmi kulissideks rajati mingile sõrestikule tõmmatud ja saviga kokku mäkerdatud kangast kõverad, otsekui nõiamajadest koosnevad kvartalid. Nende majade interjöörid on kujutatud pigem mingite võlukoobaste, kui tõeliste elu- ja tööruumidena. Fantastiliselt väänduvad, täisnurki eitavad kompositsioonid peavad looma kummalise atmosfääri, milles elutsevad pärismaalaste keskel oma asju ajavad võõrad, kes peaksid olema justkui omad. Tundub, et noid kodanikke, kes juba 1000 aastat olid elunenud Euroopa südames, ei olnud võetud piisavalt omaks veel XX sajandi alguses. Kuigi golemi kaasaegne, juudilinna priimas Mordechai Mayzl oli keiser Rudolfi õukonnas tähtis nina, kujutatakse juute pigem võõraste veidrikena.
Golem päästab võõrad paha käest, mille rabi tekitas. Võõrad on rabile igavesti tänulikud.
Sarnaselt juudilinnaga on ka sellest väljaspool paiknevat stiliseeritud, tekitatud miski müstiline ja/või vanaaegne õhkkonad. Kuid erinevalt juudilinnast on kasutatud siin motiive, mis viitavad "valgele inimesele" - juugendstiil (mis tolleks ajaks oli juba ajalugu) on kokku sulatatud gootikaga. Tulemuseks on mingisugune Inglise gootikat meenutav stiil, mis Saksa gootikast läbi imbunud kultuuriruumis juba iseenesest veidrana näib.
Lõpetuseks tuleb aga meenutada härra Wegeneri tublit tööd tehisliku humanoidi kehastamisel. Olles samasugune haige aju sünnitis, kui mõniteist aastat hiljem sündinud proua Shelley kirjanduslik lapsuke annab ta silmad ette isand Karloffile, keda ta edestas kunstinimese kehastajana koguni kolmes linaloos. Kolmandaks oli muidugi Wegeneri ja Galeeni Golem und die Tänzerin (1917).
Kangelane ja golem
Postitage kommentaar