Jupiter

Vana aasta sees peaks siis selle pisikese võla veel ära õiendama ja tegema põgusa tagasivaate viimasesse sel aastal vaadatud filmi, ehk siis tooma pealtvaatajateni mõned episoodid vanaaja kangelaseeposest Odüsseia.

Ilmselt ei ole vajadust pikemalt peatuda teose süžeel, sest sellest kõneldakse neljandas klassis.  Kommenteerime vaid mõnda episoodi ja püüame mõista üht või teist lahendust selle visualiseerimise aja, koha ja võimaluste kontekstis. Esimese asjana hakkab siin silma küllalt piiratud võtteplatside valik, tõenäoliselt on piirdutud mõne Türreeni mere arhipelaagi servaga, samuti on tegijad ennast säästnud suuremast hulgast välivõtteist kuivõrd lugu jutustatkse Odysseuse suu läbi ja kes vaid põgusalt mainib oma laevastikku, millega Trooja alt lahkus. Loogiline ju, et isegi Dino de Laurentiis ei suutnud riigitelevisioonilt välja rääkida raha, mille eest ehitada kümneid laevu ja mehitada nad dooria kombe kohaselt koredasse lõuendisse ja loomanahkadesse riietatud meestega.

Need viimased ehk siis Kreeka ajaloo arhailise ajajärgu olustik on antud edasi küllaltki usutavalt - puuduvad kõikvõimalikud hellenistlikud mälestusmärgid sammaste, templite ja muu taolise näol. Meie tegelased saalivad edasi-tagasi kitsukestel poristel külatanavatel, teekaaslaseks sead, koerad ja lambad. Ithaka saare valitseja residents ei hiilga eriti millegagi. Saal, kus kosilased Penelope kurva silma all pidutsevad on valmistatud tahutud kiviplokkidest ning kaunistatud vaid äärmise tagasihoidlikkusega, nii nagu kombeks karmi maa asukatele.

Vaid Sparta kuninga Menelaose kojas kohtame veidike suursugusust, mida ootame antiiksetest paikadest ja mõne mütoloogilise olendi elupaigas näidatakse natuke luksust või vähemalt midagi, mis erineb nii-öelda tavapärasest. Tuleb tunnistada, et see tavaline teeb kogu filmist suurepärase või peaaegu suurepärase. Ilma suurema hulga eriefektide abita on edasi antud mingisugune unetaoline seisund, noh selline, et käid ringi ja käid ja kuhugi ei jõua. Ja aeg-ajalt kohtud ühe ja teise veidra tegelasega kes kõik omal moel sind segada püüavad.

Kohati on siiski tajutav teatav ebaühtlus, sest erinevaid episoode valmistasid eri lavastajad, kelle käe all sarnased asjad mõnevõrra erinevalt välja kukkusid. Üldiselt võib aga rahule jääda ja siinkohal ei saa ilmselt mööda ka mõnest võrdlusest. Näiteks Kontšalovski The Odyssey´ga. Mis ei tundu sugugi nii ehe sellele, kes käesolevat on näinud. Eriti pean siinkohal silmas külaskäiku allilma, mis tolles moodsas loos oli kantud suurest tulejoast ja nii edasi aga käesolevas õhkub sellest just seda, mida üks kinosõber allilmast ootab - vaimud, ohked, tumedus ja kõledus.

Üle ega ümber ei saa ka kükloobist. Tegemist on tõenäoliselt ühe parima omasugusega, mida olen kohanud. Eks oma osa andis ka vanameister Mario Bava, kelle juhendamise all kõnesolev episood valmis. Ühesilmalisele Polyphemosele ei saa ükski mister Harryhauseni loodud peletis. Vahest ei olegi tegu kõige suurejoonelisema papist mehega, kuid see, kuidas episood on lavastatud jätab teatava mängumaa vaataja fantaasiale lubamata samas hoomata tegelaste erinevast suurusest tingitud puisust.

Hoolimata kasvõi säärasest pisiasjast nagu Skylla ja Charybdise puudumine on käesoleval juhul tegemist ilmselt ühe antud teose meeleolukaima ekraniseeringuga. Mitte nüüd, et meeleolukus peaks seisnema suurejoonelistes tagaajamistes või kangelaslikes mõõgavõitlustest - neid kumbagi siin ei leia - vaid hoopiski milleski, mis annab edasi seda tunnet, mida võis päris Odysseus oma koduteel tunda.

Teemad: adventure, fantasy, TV, WE

L'Odissea - Franco Rossi, Mario Bava, Piero Schivazappa

Millal veel, kui massiivse kestusega pühade ajal on mõnus ühe hooga ära vaadata minisarju. Tegelikult üks see 3xDVD9 Berliinist ostetud ja siis õele kingitud, sest tema ja ta pere on saksa keeles väga osavad ning suudavad hakkama saada ka pealeloetud tekstiga. Mis meisse, matsidesse puutub, siis vajame sedasama materjali pressi all laiaks litsutuna ja custom subidega rikkalikult kaunistatult, sest dublaažist õudsem on veel vaid pealelugemine. Välja arvatud juhul, kui mõni spagetikrimka või -western on kõrgekvaliteedilisel kettal üllitatud ookeanitaguses keeles ja pärast režissööri kodumaa rahvale jälle arusaadavaks tõlgitud - juhtub ka seda, et antud tööd teevad veel needsamad isikud, keda ekraanilgi näha. Aga seda pealelugemistki mõnes enam või vähem arusaadavas keeles ei ole kuuldavasti olemas ja seetõttu tuleb rahulduda sellega, mida pakub mõni halvasti kinnimakstud tõlkija.

Aga nüüd siis Oysseuse lugu. Seda keerulist teost on nii mõnelgi korral ekraniseeritud ja mõnda olen ka näinud, kuid ükski neist ei ole võrreldav selle suurejoonelise filmiga, mis valmis teleseriaalina ja mida paarkümmend aastat tagasi ka Soome televisioon muu hulgas samanimelise lahe põhjarannikule levitas. Filmimeeskonna eestvedajaks oli siin aga ei keegi muu, kui hiljem eriti kahtlase kuulsuse omandanud Dino de Laurentiis.


Käesolev film järgib Odüsseiat täpselt, kohati isegi sõna-sõnalt, mistõttu tuleb tihti appi võtta hääl kaadri taga, kes seletab, mida üks või teine paigal seisev (või ka liikuv) kaader tähendab. Nii nagu eeposes, kohtume siingi esmalt Penelope, Telemachose ja kosilastega; samuti ei puudu Pallas Athena, kelle sekkumist esindab seesinane hääl. Seejärel siirdutakse Scheria rannale, kuhu lained Kalypso juurest lahkunud Odysseuse kandnud ja kus ilus Nausikaa ta taas inimeste sekka viib.

Vahepeal põikame aga Nestori soovitusel koos Telemachosega Spartasse peatselt sureva kuninga Menelaose juurde, et tagasi pöörduda faiaakide kuningakotta, kus Odysseus alustab oma jutustust hobusest, lotofaagidest ja kükloopidest.

Kõrvalepõikena tuleb märkida, et kuigi eriteadlased ei ole selles osas eriti valjuhäälselt sõna võtnud, meenus mulle Alkinoosi  palees viibides hoopiski üks teine lugu, mis viis mõtted kõikvõimalike von Dänikenide ja Ickede maailma. Loomulikult kohtame siin igasuguseid ulmest ja ebateadustest tuntud nimesid, nagu Hyperion, Boreas ja Hyperborea, kuid neid esimesi uurides kipume unustama nende teiste päritolu ja sisu. Faiaakidest aga teame, et nad olid kõvad meresõitjad ning sedagi, et Poseidon sulges nende sadama kaljuga karistuseks Odysseuse aitamise eest. Vahemere piirkonnas on aga teada mitugi maavärinas või muul põhjusel kannatanud ja koguni hävinud tsivilisatsiooni, tuntumaiks vahest Minose kultuur (või selle osad) ja Atlantise lugu. Kes teab, ehk olidki Schieria ja Atlantis seesama koht... Igatahes tundub, et käesoleva filmi tegijate mõtted on liikunud samadel radadel. Või siis hilisemate filmide tegijate omad, sest Alkinoosi troonisaal meenutab kangesti mingeid paiku seitsmest uppunud linnast.



L'Odissea puhul on tegemist väga mahuka teosega, seda nii kirjas kui ka pildis, sestap jätan jutu siinkohal pooleli ja tutvustan konkreetset kuuetunnilist linateost episoodide kaupa järgmises osas, püüdes seda ka rikkalikult värviliste klišeedega ilustada.

Teemad: adventure, fantasy, TV, WE

Murderock - Lucio Fulci

Ei kujutaks ette, mis võiks olla sobivam repertuaar jõulupühade ajal, ajal, mis enamus rahvast teeb Tsiolkovski kombel katseid reaktiivjõududega, ajal, mis igal toob enesega kaasa avaliku elu väljasuremise linnas muutes samal ajal maapiirkonnad enam või vähem rõõmsamaks neist linnadest põgenenute arvel.

Jah, otse loomulikult on selle teeneka vahtkummist zombide meisterdaja järjekordne kätetöö tõeline maisupala kõikide nende verivorstikeste, sültide ja tont teab veel mille vahele. Hehe. Peab olema tõsisel kombel erineva suutlikkusega (khm..khm differently abled, maakeeli siis invaliid), et seda hallust neli tundi järjest vaadata - esmalt nagu filmi ikka vaadatakse, silmanurgast, samal ajal hapukapsaid kulbiga pea sisse asetades ja seejärel keskendunult, huviga, tavalise heliriba asemel director's commentaries...

Huvitaval kombel on mul tekkinud komme vaadata giallot just nimelt nende kommentaaride valguses. Ja sealjuures on muidugi tähelepanuväärne, et samasugune erivajadustega isik, kui siinpool ekraani, on olnud ka seal kaamera taga. Sest ega üks terve mõistusega isik ei viitsiks kulutada aega ja raha jutustamaks oma versiooni loost, mida heal juhul võiks kohata vaid Boscari või Coscari nomenentide seas. Samasuguse passiooniga, nagu vaatame meie, mis ekraanil sünnib, jutustab gorefather sellest, mida ta sel hetkel mõtles või midagi sarnast. Näiteks käesoleval juhul peatuttakse pikemalt mingil täiesti tühisel näitlejahakatisel (nagu giallo puhul tavapärane, on valik langetatud justkui eriti andetute kasuks),  ning jutustatakse sellest, mida too Lamberto Bava Dèmoni võtetel korda saatnud. Nagu mingi omalaadne Lembitu Kuuse, kel suusatajate vanaemade asemel  haiglane huvi hoopis poroloonist maksade ja põrnade vastu.

Kui lõpuni aus olla, siis filmi sai vaadatud just nii nagu kirjeldatud - kõhjuorjuse kõrvalt. Ja ega seal polnudki midagi vaadata. Täiesti halbu näitlejatöid vaadata on suhteliselt piinarikas, mistõttu vähegi ilumeelt omav filmisõber läheb kindla peale välja ja üritab kuulata, mida see käpard seal tegelikult mõtles. Ei tea, kas võiks mingi paralleeli tõmmata näiteks filmikriitikute või ka -blogijatega - ise teha ei oska, siis parem jutustame, mis ja kuidas. Või siis on tegemist teistlaadse egotripiga - kui keegi ei võta vaevaks ajakirjas ära mainida, siis kritiseerime ja ülistame ise. Hehe.

Kui need magedad näitlejasooritused välja arvata, siis on tegemist täiesti nauditava filmiga. Eriskummalised modernsed interjöörid, milles kalk ja kõle valgus rahutukstekitavalt vilgub, saadetuna Keith Emersoni muusikast^*. Pigem võiks sellist koloriiti ja meeleolu otsida mõnest kaasaegsemast filmist, kus POV, värisev kaamera ja sinakasrohekad toonid... Ja muidugi gore, õigemini selle peaaegu täielik puudumine on teostatud ääretult stiilipuhta giallona. On ju teada, et niinimetatud kollastes teostes ootab vaataja kuni lõputiitriteni, millal tissi näidatakse. Siin tissi näidatakse, aga mitte soolikaid. Selle asemel on tasakaalukalt, ent siiski teatraalselt ja kerge psühhedeelse maiguga lavastatud mõrvamüsteerium.

^*Emerson on huvitav tegelane. On ta ju maailma üks kuulsamaid klahvpillivirtuoose, kes oli tegelikult kuulus juba enne, kui ta kuulsaks sai. Ja siis oma viljakaimal loomeperioodil helindas kahtlase kuulsusega režissööride kutsel nende kahtlase väärtusega filme Fulcilt ja Argentolt muu hulgas...

Teemad: crime, giallo, mystery, WE

Ирония судьбы, или С лёгким паром! - Eldar Rjazanov

Ennevanasti näidati seda igal vana-aasta õhtul või uusaastaööl või järgneval hommikul. Kui asi puudutab venekeelseid telekanaleid, ei ole midagi muutunud ka tänapäeval. Kui siis ehk selle tillukese erinevusega, et Eesti turule suunatud sellised võtavad antud loo oma eeskavva juba esimesel jõulupühal, mis on umbes nädal enne, kui "üleliidulised" tähtpäevalainele jõuavad. Saatuse irooniana on endised edumeelsed vennasvabariigid taas kord esirinnas, sedapuhku siis televisiooni saatekavade osas.

"Saatuse iroonia ehk hüva leili" on endiselt paeluv lüüriline komöödia, nagu seda stiili omal ajal nimetati. Seda hoolimata sellestki, et nähtud on teda juba mitmeid kordi ja midagi uut justkui ei ole võimalik sealt leida. Tegelikult peaks ta langema samasse kategooriasse üleilmselt tuntud pisarakiskujatega. Erinevalt viimastest aga on käesolevat alati tore vaadata. Siin on mingit kergelt rohmakat ja lihtsakoelist lõbusust, mis enamasti nendes teistes puudub, siin on inimlikkust ja kõike seda, mis elust elu teeb. No muidugi on see pakitud tüüpilisse vene nõukogude tõsielu peegeldavasst paberisse - hiiglaslikud õismäed, ühesuguse planeeringuga korterid, ühesugune mööbel nendes korterites ja nii edasi. Muidugi ka vene tüüpi saun ja vene hinge ülevoolavad tunded nii topsiga kui topsita. Aga siin on ka korralike inimeste loomupärast tagasihoidlikkust ja moraalinormide järgimist.

Viimastel aastatel olen peaaegu et alateadlikult seda filmi ootama hakanud siis, kui libedatel uulitsatel hakkavad ringi liikuma mutikesed pisikeste kuuskedega näpus ja kioskitesse ilmuvad müügile kassikuldsed plastmasskerad ja meetriga mõõdetavad sätendavad vanikud. Ehk siis kõik see, mida võiks tinglikult näärimeeleolu tekitajaks (erinevalt novembris kaubanduskeskustesse ilmuvatest jõulumeeleolutekitajatest). Ja alati, kui rahvas istub teataval pidupäeval sohvale suure hapukapsakoguse mõjul tekkivat reaktiivjõudu katsetama ning kui ainukeseks jõukohaseks liigutuseks on näppude liigutamine teleripuldi kohal. Siis ilmuvad tuppa Ženja ja Nadja, Ženja sõbrad ja ema, Ippolit ning teised, vähemad tegelased. Seljuures pole selles midagi kummalist, võiks öelda, et see on teatud isikute ringis samalaadne traditsioon, nagu verivorstid või kuuseoksad.

Kuigi tavaline, on ta alati meeldiv, olles olnud suurepäraseks kaaslaseks lugematutel aastavahetustel. Kui saunas pidutsenud pioneerimalev on lagunenud salkadeks ja rühmadeks, igaüks oma pudeliga mingis Konstruktorite tänava korteris helendava ekraani ümber... Üsna tavaline on ka see, et praktiliselt kunagi ei ole ma näinud seda filmi päris algusest, sest missugune "selge mõistusega" pioneer uusaastaööl siis telekava vaatab!

Teemad: comedy, romance, SU

Yôkai daisensô - Takashi Miike

Rännanud kord üks teekäija Edo poole. Aeg olnud hiline ja päev vajus õhtusse. Õige pea olnud juba pime, vaid kuu vilksatanud  aeg-ajalt pilvede vahelt. Mees pannud sammu juurde, et kiiremini jõuda külla, kuhu ta oli kavatsenud öömajale jääda. Tee viis läbi kõleda oru Kunizaka mäe jalamil, kus rändaja silmanud seal tee kõrval seismas ühte inimkogu. Mees läinud lähemale ja näinud kahvatus kuuvalguses, et tegemist olnud noore naisega, kes seal kõledas üksinduses nutnud ja kaevelnud. Mehes tärganud kaastunne ning hilisest tunnist hoolimata lähenenud ta naisele. Too seisnud mehe poole seljaga nii, et nägu varju jäänud. Tema kõrval oli nõrka hubisevat valgust andev paberlatern. Kui rändur lähemale jõudis ja suu avas, et juttu teha, tõstnus naine laterna ja pöördunud ümber ümber. Mees näinud õudusega, et naisel polnud nägu. Selle asemel olnud sile pind, kus ei olnud ühtegi märki silmadest, ninast ega suust. Hirmusegasena pöördus teekäija ümer ning põgenes ummisjalu sinnapoole, kus arvas trahteri olevat...

Umbes sääraselt võiks osaliselt kokku võtta ühe peatüki Lafcadio Hearn´i raamatust Kaidan: Lood ja uurimused kummalistest asjadest. Seesinane peatükk oli siis pühendatud yokai tondile noppera-bō. Tänases filmis aga ei piirdu me vaid ühe või kahe säärasega. Vaatajal tuleb rinda pista sadade, kui mitte tuhandete Jaapani mütoloogiast pärit vaimudega. Lisaks noppera-bō´le kohtub vaataja rokurokubi´ga, tutvub jõeprintsess Kawahime ja tema kilpkonnanäolise venna, kappa Kawataro´ga.

Väike Tadashi valitakse külapeol draakoniratsuriks ning seeläbi saab talle osaks võime astuda kontakti yokai maailmaga, kus kuri Yasunori Kato (vt. ka Teito monogatari) ja tema armuke Agi on vangistanud suure hulga yokai´sid ning rajavad neist ja äravisatud asjadest pahelist mecha´de armeed. Ta seltsib paari veidra, kuid sõbraliku vaimuga ning asub rännakule selleks, et päästa sajanunnumeetrine Sunekosuri ning nurjata Kato kurikaval plaan hävitada inimkond, kasutades selleks yokai´sid ja vanu, äravisatud asju - sandaalidest ja mikrolainearhudest kuni mootorrataste ja ekskavaatoriteni. Viimastes sisalduv põlgus neid hüljanud inimeste vastu ühes yokai hingega muudab nad kohutavateks mehaanilisteks peletisteks ning võimaldab Katol lennata hiiglasliku prügist gamera seljas otse Tokiosse, sinna, kus inimesed üksteise vastu kõige ükskõiksemad ning kus kõige rohkem negatiivseid tundeid üheskoos.

Kahetunnisesse filmi on kokku kuhjatud küllaltki palju materjali ning kõikide nende vaimude jälgimine muutub sealset kultuuri vähetundvale isikule küllaltki tüütuks (umbes samal viisil, nagu võiks Kivirähu "Rehepapp" on tõenäoliselt praktiliselt arusaamatu sellele, kes ei tunne Eesti rahvapärimusi). Aga toredad on need tondid sellegipoolest, igaühel mingi oma kiiks küljes. Seal on vihmavarjutont, seinatont, kannutont ja nii edasi - igal asjal oma hing ja sellel hingel omapära. Lisaks neile muidugi mõned ülemad vaimud, paha Kato ja tema kätetööna valminud hiiglaslikud plekkmehed, silmad põlemas peas, nagu noorel terminaatoril. Kui need kõik siis mürgeldama kukuvad, siis enam muidugi igav ei ole. Et seda kõike üksikasjalikult kirjeldada, tuleks selleks avada eraldi pildiblogi.

Sellel filmil on vahest einult üks viga - ta on liiga lühike. Selleks, et kõiki neid tonte ja nende tegemisi paremini avada ning teiste tegelaste olemust arusaadavaks teha, tuleks kulutada mõõtmatult rohkem aega, kui seda mahub ühte ülipikka lastefilmi. Näiteks telesari oleks parem vorm - kuid Miike pole telemees ja ka säärasel tasemel produktsioon võiks teles osutuda ekstsessiivseks. Samas on siin palju õpetlikku, seda nii kultuuriloolisest vaatenurgast, kui ka üldisemat, mida võiks paremini tähele panna iga eeskujulik tarbimisühiskonna liige.

Pildid pärit siit:
http://www.scifijapan.com/articles/2006/10/18/the-great-yokai-war/

Teemad: adventure, fantasy, JP

Злой дух Ямбуя - Boriss Bunejev

Mingisugusel pimedal õhtul (ilmselt augustis) näidati Pärnu televiisorist filmi, mis koos ühe teisega, "Aias kummitab"*, moodustas nooreea rõõmutute suvepäevade helgeimaid mälestusi. Kui siinkirjutaja peaks võtma ette käigu psühhoanalüütikute juurde, siis võiks tuvastatav koledusearmastus olla ilmselt osaliselt tingitud nendest filmidest.

Tegelikult ei ole siin mitte ühtegi tegemist ei koleduse või peenemalt öeldes horroriga. Kuigi, jah, vahejuhtumid metsikus looduses olid lavastatud piisavalt efektselt, et jätta kottpimedas toas teleka ümber kogunenud noortele kustumatu mulje. Ausalt öeldes ei mäletanudki ma sellest rohkem midagi, kui vana tunguusi eide keelitusi, mis olid mõeldud ekspeditsiooni juhile stiilis "Te tahate minna Jambukaile? See mägi on kuri.", triangulatsioonitorni või muu säärase rajatise otsa ronind ja hirmust segaseks läinud maamõõtjat ning paduvihma kätte jäänud ja karulõksu kinni jäänud meest.

Film põhineb kellegi Grigori Fedosejevi samanimelisel seiklusjutul, samasugusel, mida neil aastail üsna massiliselt kirjutati. Paljusid samasuguseid on 1940-50-datel aastatel eesti keeldegi tõlgitud ning nad on meile kättesaadavad esivanemate raamaturiiuleist või vanakraamipoodidest. Fedosejev oli ise geoloog ning rändas ise seltsimees Stalini ettepanekul mööda Siberit ümber, lisaks sellele oli ta veel sõnaosav mees ning tänu sellele saigi ta ka hakkama mainitud kirjatööga.

Olen isegi sarnaseid pooleldi seikluslikke, pooleldi pouplaarteduslik-fantastilisi lugusid lugenud. Kahjuks ei suuda ühtegi täpsemalt meenutada, vaid nii palju meenub, et üks pajatas elvahõbedajärvest (mille avastamine oli suur teene kodumaale), teine oli kõrbeseiklus, kus vapraid seiklejaid takistasid hirmsad elektrimaod (meenub siinkohal nüüd hoopiski Dune) ning kolmas kõneles kusagil mustmullavööndis paiknevate mahajäetud kaevanduste uurimisest vana ja põdura markšeideri eestvõttel. Selleks ajaks, kui ma neid noorsoojutte lehitsesin, olid mul loetud paljud raskemad teosed ning need lood tundusid mulle kuidagi väheamüsantsed. Loomulikult kuulsin siis sellelt, kes neid oma nooruses uuris, et seesugused jutud olid rasketel sõjajärgsetel aastatel pea ainukeseks kättesaadavaks ulmeks ja seikluseks ning terve põlvkonna sirgumisele kaasa aidanud.

Jambui-lugu muidugi täielik ulme ei ole, sest tegemist ei ole millegi maavälise või päris tundmatuga. Kiirelt diagonaalis teksti üle vaadanuna võib aga rahulolevalt ümiseda. Fimi vaatamiseks kulutatud aeg ei olnud maha visatud, sest omal ajal tõkestamatult hirmu tekitanud kohad on siiani täiesti korralikud (arvesse võttes juba teadaolevat lõpplahendust) võrreldes sellega, kuidas seda kirjeldatud raamatus. Just nii, nagu ühele viisakale audiovisuaalsele kunstiteosele kohane, kus mitte kõike ei jäeta tarbija kujutlusvõime meelevalda, vaid üht-teist tuuakse värviliste piltide ja mitmesuguste helide abil erinevate meeleelunditeni.

Maadeuurija fantaasiast on kinomehed üpriski söödava tüki teinud ning ilmselt tuleb siin nõustuda režissööri enesega. Ta nimelt väidab, et kui nad Siberisse filmima sõitsid (Burjenev keeldus filmimast mujal, kui algupärases keskkonnas), siis talle hakkas tunduma, et teda ümbritsevad vaimud, mispeale otsustati esialgset stsenaariumi natuke kohendada. Jutu kirjutamise ajal oli vähehaaval taandumas komme kõike teaduslikult seletada ja igasuguse müstika eitamine, samuti hakkas sotsialistlik realism teed adnma teistele žanridele. Eks kinomehed võisid nii mõndagi tõlgendada (või vähemalt nähtavaks teha) veelgi vabamalt ning surve "ülalt" ei olnud nii kõikehõlmav, kui ta oli seda varem ning kultuuriinimesed ei pidanud kartma küsimust Alžiiri** kohta.

* See Riia Kinostuudio teos tuleb üles otsida
** Lavrenti Beria oli külaskäigus Gruusias. Seal toimus pidulik aktus, kus külalised hõiskasid: "Elagu meie juht Lavrenti Pavlovitš!"
Moskvasse naasnuna astus ta läbi Stalini kabinetist ja see küsis kohe: "Mis sa arvad, mitut juhti meie kodumaa vajab?" Beria muidugi ehmatas ja hakkas mõtlema, kes võis keelt kanda. Siis meenus talle, et delegatsiooni liikmeks oli ka Ossip Mandelštam. Läinud muremõtteis Beria siis mööda Kremli koridori ja vastu tulnudki Mandelštam. Beria kohe küsima:
"No tere, kuidas läheb?"
"Pole viga," vastanud see.
"Ja kuidas teie naine elab?" uurinud Beria.
"No kah pole viga," vastanud Mandelštam, kuid juba tõmmanud jalad nõrgaks.
Nüüd küsinud Beria:
"А вы знаете где АЛЖИР?"

Teemad: adventure, drama, SU

Inka$$o - Lasse Spang Olsen

Pean tunnistama, et Kim Bodnia on üks mu viimase aja (nii kolm-neli aastat) lemmiknäitlejatest. Ma ei arva, et tegemist oleks nüüd mingi hullu talendiga, kes kõikide teiste oma kolleegide seast eredalt esile kerkib. Pigem on tema osalusel vändatud ja siinkirjutaja poolt nähtud linateosed olnud ühteviisi nauditavad. Peaaegu alati on tema tegelaskuju ühesugune, kergelt nutikas, veidi saamatu ent hoolimata jälitavast ebaõnnest enamasti tegus ja pessimistlikult optimistlik. Olgu selleks siis narkodiiler Frank, pisikurjategija Harald või vembumehest kursavend Jens. Ikka ja jälle näitab Bodnia, kuidas peab käituma üks tõkestamatult täbarasse olukorda sattunud isik - see isik peab midagi tegema, isegi siis, kui parasjagu ei karga pähe kõige kirkam idee.

Täna kohtame Bodniat siis tubli spordipoisi Clausina, kes käib läbi Taanimaa kõvemate nahkkindameestega. Seesinane endine poksija Claus töötab mingisuguse spordisaali juures treeneri, sparringupartneri ja muidu universaalse abilisena ning teenib lisa ühe liigkasuvõtja juures inkassaatorina. See amet viib teda mitmetesse salaurgastesse, kus kõliseb kuld ja nobedad näpud kaarte segavad. Umbes samal ajal kohtume ühe viioldajaga, kelleks sedapuhku on hasartmängusõltlasest noor daam. Olles saanud kõikidest pankadest laenu, tühjendanud firma arvelduskonto ja pätsanud oma vanematekodust kõik müüdava, teeb ta võlgu põrandaaluse pankuri juures, mis viib ta kokku veidi kohmaka Clausi ja tema nürimeelsete ametivendadega.

Taani kinohuumor on üks sihuke veider asi. Omal ajal linastus kinodes paar episoodi Olseni bande lugudest, kus Egon ja tema kambajõmmid saadavad korda arulagedaid kuritöid, mis enamasti nutikad, kuid trio käpardlikkuse tulemusena alati suure kolinaga läbi ämbrikaane kukkusid. Otse pange. Seejärel tekkis esmastesse kogemustesse paari aastakümne pikkune paus ning arvamus Skandinaavia komöödiast sai surmavaid hoope erinevate Rootsi ja Norra sketšilugude käest, mis vanuse kasvades kaldus kinnitust ammutama arvamusest, et endistel aegadel nähtud lõbusad lood olid tegelikult lamedad. Võib-olla on see tõsi.

Kuid ei tahaks sellega nõustuda. Kõik viimasel ajal silma hakanud nukujuhid - Refn, Borendal, Olsen - on näidanud, et musta huumorit võib isand von Trieri kõrval pidada Taani filmikunsti omamoodi kaubamärgiks. Ja ma võin kinnitada, et kui üks neist nimedest on plakatil koos Bodnia omaga, siis pettumust karta ei ole.

Muidugi tuleb möönda, et käesolev linateos on teistest omataolistest kuidagi kergem ja pealiskaudsem. Objektiivsest reaalsusest, mis teatavasti on üsna hää inspiratsiooni allikaks kõikvõimalikele kino- ja muidumeestele, lahutab teda siiki piisav kraav (kuristikuks ei saa seda nimetada). Tegemist ei ole ju täisverelise huumorifilmiga, millele võiks andestada kõrvalekalded asjade nii-öelda tavapärasest kulust, ta ei ole toores krimifilm, milles pole kohta helgetel ja headel asjadel ega pole ka nii-öelda kerge Hollywoody stiilis meelelahutus, sest selleks napib temas sihukest... nii-öelda tehnilist kvaliteeti või jõulusalmidele igiomast glamuuri. Aga täiesti vaadatav alternatiivkerge meelelahutus ja mustagi huumori sõbrad leiavad siit oma lusikatäie mett.

Teemad: comedy, crime, WE

Kagemusha - Akira Kurosawa

Esialgu mõtlesin kirjutada mõnest hoopiski aktuaalsemast ja vähem tuntud filmist. Paraku tegi oma töö laupäeva õhtuks mingisse einelauda kogunenud seltskond, kes metsikute hõisete saatel püüdis väljendada oma austust filmikunsti vastu. (Tegelikult on huvitav, et peetakse heaks tooniks kord aastas seda rõhutada eriti kurnaval ja silmatorkaval moel.) Lisaks sellele, et antud asutuse "seinad tilkusid raskelt" pidi "kuhvti ka maha lükkama", mistõttu oli praktilisuse huvides mõistlik soetada puhvetist suur klaasist lill ning selles sisalduv ühe joonega pea sisse asetada, missuguse tegevuse tulemusena saabus pühapäev sellisena, et parimagi tahtmise juures ei suutnud äsjane moodne kolmevõistleja oma kaltsutaolisi liikmeid magamistoaaknanigi lohistada, rääkimata siis veel mingist enam mõtestatud tegevusest. Kuna ka esmaspäeval ehk siis täna ei ole mõttetöö veel kõige suuremas hoos, siis pidasingi paremaks kirjutada "peast" ehk siis mingis ebamäärases (kuid mitte väga kauges) minevikus vaadatud filmi kohta...

Hans Christian Andersen, tuntud muinasjutuvestja, kellest ilmselt kõik lapsed on kuulnud, kirjutas loo pealkirjaga "Vari". See jutustab ühest tagasihoidlikust kirjanikust, kes armus naabermajas elavasse neidu. Tohtimata aga oma imeteldut isiklikult külastada, saatis ta oma varju igal õhtul naabri tuppa. Kuid ühel õhtul vari ei naasnud. Palju aastaid hiljem kohtas meie nüüdseks päris hädine sõber tähtsat isandat, kes võttis ta enese teenistusse. Varjuna. Sest tähtsal isandal enesel polnud seda, kuna ta oli toosama ilma peale kolama läinud vari. Nii juhtus, et varjust sai isand ja isandast vari. Aga see juhtus ammu-ammu, romantismiajastul, mil kirjutati kunstmuinasjutte.

Umbes samal ajal kirjutas Gogol loo ninast, kes major Kovaljov´i näost lasi lipet vaid selleks, et hiljem oma endise peremehega taas kohtuda. Olles selleks ajaks tõusnud oma isandast kõrgemale positsioonile, keeldub nina oma endises ametis jätkamast ning teda tuleb selleks sundida, kasutades isegi politsei abi. (Muuseas, selle jutu ainetel on meisterdet koguni ekraanile sobiv lugu Le Nez.)

Mine sa tea, kumb kumma pealt sellesinase motiivi maha viksis, või kas see üldse ongi oluline. Igatahes meenusid mulle need mõlemad lood, kui paljude aastate järel Kagemushat vaatasin. Ei ole üldse tähtis, kas Kurosawa koos oma abilistega luges Anderseni või Gogolit aga igatahes on sarnasus kole suur. Ka tänases filmis kasvab vari oma isandast mõnes mõttes suuremaks. Seda siiski vaid piiratud ulatuses, kuid siiski täiesti tajutavalt, eriti mis puudutab tolle isanda kodust elu. Kui ma omal ajal kinos seda nägin, siis muidugi mõista ei teadnud ma midagi varjust ega ninast. Noh, hüva, viimasest olin kuulnud vast tubli kirjamehe Gianni Rodari vahendusel hoopiski, kes Gogolile* viidates jutustas lastele ühe kaasaegse nina-loo, kuid kuna nondel ammustel aegadel puudus kinokülastajal igasugune ülevaades Jaapanist ja seal ammustel aegadel toimunust, siis otse loomulikult ei olnud mingit kahtlustki,et tegemist puhta kulla ja tõestisündinud looga pole.

Kurosawa armastab oma värvilistes linateostes (lisaks käesolevale näiteks Ran) näidata mägesid ja tugeva tuule käes laperdavat mustrilist tekstiili. Siingi näeme mäeharjal või tokkide külge kinnitatud linikute vahel peetavat sõjanõukogu. Huvitav, miks japsid alati pika ja raske tee mäeharjale ette võtsid, kui tahtsid nõu pidada? Ehk oli selle põhjuseks uskumus, mille kohaselt tuulel on puhastav, udu (ja ebaselgust) hajutav toime ning vihm ja teised loodusjõud kujutavad enesest midagi eriti võimsat, mille trotsimine tõelise sõjamehe kutsumus peab olema ning säärase purgatooriumi läbinud kangelane ka all, lahingus mehe eest väljas on. Või katsusid vaprad sõdalased hoopiski ammutada väge, mida kätkeb eneses kamikaze, jumalik tuul, mis pühkis ära need, kes esimestena Jaapanit üritasid vallutada - Kubilai mongolid - ja mis inkarneenununa püüdis ära pühkida kuussada aastat hiljem ilmunud ameeriklased.

Needsinased lahingud tegid mulle ennevanasti koledal kombel nalja. Seisnevad nad ju peamiselt selles, et alul sibavad punases kostüümis tegelased vasakult paremale ning hiljem paremalt vasakule, kannul mõnesse muusse värvi rüütatud samasugused tegelased.

Kui ma olin noorem, õigemini verinoor, siis ma päris täpselt ei adunud seda, mis filmis toimus. Olid samuraid, oli mingisugune tokugawa, oli veel üht-teist. Umbes samal ajal jooksis Soome teeveest Clavell´i Shogun... Kõik need keerlevad ühe ja sama ajaloolise sündmuse ümber, milleks on Tokugawa šogunaadi tekkimine. Ilma ajaloolist tausta tundmata oli kõikide nende tokugawade, toranagade ja nobunagade seas üpris raske orienteeruda ning filmielamus piirdus peamiselt vaid toredate värvide vaatamisega ning üle välja silkavate sõjameeste jälgimisega.

Kurosawa aga paigutas palju erinevaid motiive Sengoku perioodi, mis Jaapani jaoks oli nii oluline. Nii räägivad näiteks Ran kui ka Kagemusha klannidevahelistest sõdadest ning klannisisestest intriigidest, mille pidi võitma tugevaim. Aga selle tulemuseks oli Jaapani eraldumine ülejäänud maailmast ligi kolmesajaks aastaks.

*Kas pole huvitav, kui ülemäära populaarne Gogol on kõikvõimalike itaallaste seas?

Teemad: drama, history, JP

Nattevagten - Ole Borendal

Kui käid ülikoolis ja tahad ühtlasi koos sõpradega aega veeta ning samal ajal olla edukas oma erialal (tudengina), siis tuleb valida töö, mis pakub rahu ja vaikust. Et siis nende osiste koosmõju toimimise ajal saaks omaette raamatuid lugeda ja kirjandeid kirjutada. Seesuguseks on öövahi amet justkui loodud - õhtuti võtad selga kotitäie raamatuid ja kobid haigla keldrikorrusele, sinna, kus anumad formaliiniga ja plassides toonides külmad toad rahulike lebajatega. Korra tunnis teed oma ringkäigu ja ülejäänud aeg on sinu päralt, loe, kirjuta, laula oma lemmiklaule nii kõva häälega, kui isu on...

Kõige selle toreda kõrval avaneb huvilisele võimalus surnukuuris oma madalaid kirgi rahuldada. Selle ümber siis kogu käesoleva filmi tegevus keerlebki. Tegelikult on asi väga lihtne, peategelane on miski üliõpilane ja satub tööle ühe haigla või muu taolise asutuse surnukuuri ööhivahi ametikohale. Ausalt-öelda peakski vaid sellise tutvustusega piirduma, sest vastasel korral oleks tegemist juba spoileritega. Ütleme veel, et tegemist on üle keskmise thrilleriga, millele lisab oluliselt vürtsi Kim Bodnia tegelaskuju. Too kodanik hakkas mulle silma, kui mõne aasta eest Pusher II vaatasin ning pärast mida Taanimaa kinomeeste kätetöö minu silmis uue tähenduse on saanud. Ja ikka kõik need, mida vaadatud ja kiidetud, keerlevad Kim Bodnia, Mads Mikkelseni ja Slavko Labovici loodud karakterite ümber. Peamiselt siiski Bodnia.

Nii ka täna. Bodnia on filmi peategelase elumehest sõber ja kursusekaaslane, kes joob ja laaberdab ning kelle vägitükkide hulka kuuluvad baaris tugevale mehele pakistanlastest rääkimine, elukõva pohmelliga armulaual käimine ja sellele järgnev ristimisnõu rüvetamine, samuti veel terve rida tempe ja võllanalju oma sõbra kallal, millest tõe huvides kahjuks ei saa siinkohal pikemalt kõneleda. Tänu nendele liigutb käesolevgi teos mitte päris põnevikuks, vaid pigem mustaks komöödiaks - vähemalt minu silmis. Sest päris stiilipuhas säärane ta muidugi ei ole, kuna põhiliin on täiesti tõsine, dramaatiline ja verine. Aga kuidagi lahe vaatamine - mõnus võileiba õgida ja vaikselt naeru mugistada.

Teemad: crime, thriller, WE

20 Million Miles to Earth -Nathan Juran

Viimasel paaril päeval on mingil veidral põhjusel minu tee ristunud väga vanade ulmekatega. Võib-olla on selle põhjuseks küllastus värvilisest, aga vahest ka morn sügis, mis sunnib mornidele tegudele. Muu hulgas meenutati mulle hiljuti järjekordset vana suppi, niinimetatud saastasuppi, mis mitmeid kordi üles soojendatud ja pärast lõunat jälle sahvrisse järgmist päeva ootama viidud, sest ühes korralikus taluperes ei visata midagi ära, vaid oodatakse, kuni jonniv poisijõmpsikas kausi tühjaks helbib.

Sama lugu on ka üle maailma kuulsate filmimeestega. Hoolsa perenaise kombel ei luba nad ühtegi stsenaariumi vaid ühel korral kasutada ning pärast igakordset seismist mõne stuudio sahvris tuuakse ta jälle välja, aetakse pliita peal kuumaks, puistatakse hapukoort ja rohelist sibulat peale ning asetatakse aurav taldrik kinokülastaja nina alla. Vaene publikum ei pruugi aga teadagi, et isuäratava valge-rohelise kihi all on hallitusega kaetud, pahatihti pisut hapukas portsjon - just samasugune, nagu juhtus poisile, kes juba suure mehena saastasupist jutu kirjutas.


Õnneks on tänase filmiga teisiti ning vähemalt esialgu pole kuulda olnud, et keegi seda kavatseks hõrgutise pähe serveerida. Kõige tõenäolisem, miks seda ei tehta (või veel tehtud ei ole) on ilmselt asjaolu, et igasuguste kosmoselimukate ümberasumisest Maale (või inimühiskonda) on juba tehtud palju paremaid, usutavamaid ja vähemalt sama klassikalisi teoseid, mistõttu käesoleva puhul ei pruugi tekkida nii vastupandamatut kiusatust.

Kui aus olla, siis on käesoleval juhul tegemist tähelepanuväärselt väheklišeeliku looga. Nimelt erinevalt lugematutest samalaadsetest ei ole see paigutatud kuhugi Kalifornia väljade või Oklahoma põldude rüpes logelevasse unisesse väikelina, kus elunemas nutikas professor, tema piltilus tütar ja mõni kaanepoisinäoga ajakirjanik, nooremteadur või muu säärane. Üleni ebatraditsiooniliselt põrkuvad Ameerika sõjaväelased-kosmosealistajad kokku lihtsate itaallastega kusagilt Sitsiiliast, sest sinna lähedusse merre nende ballist potsatas. Otse loomulikult piisab sellisel puhul telefonikõnest Itaalia välisministeeriumi sekretärile ning võõramaise lennujuhtimiskeskuse ülema käsutusse antakse tankid, helikopterid ja neli tuukrit, kes peavad üles leidma ja ja kinni püüdma tundmatu olluse enne, kui see suuremat paha jõuab teha.

Nagu oodata, sellest pahast pääsu pole ning peategelane, planeedilt Veenus pärit inimsaurus või muu jälk elukas pääseb põgenema, külvab surma ja tapmist esialgu mõnes kolkakülas, pärastpoole aga suisa Foro Romanol. Sest on ju igati normaalne kosmosest toodud tundmatut ja ilmselgelt väga ohtlikku tegelast hakata uurima, süstima ja pildistama kusagil loomaias, elevantide söötmise ruumis, kutsudes seda pealt vaatama ülemaailmse pressi esindajad, ühtekokku siis kolm isikut. Peale pangetäie süžeeaukude ja lobotoomiajärgse taastusravi palati patsientide lõbustamiseks kirjutatud stsenaariumi on filmis terve rida lõbusaid kohti. See eeldab vaatajalt muidugi aju ajutist eemaldamist enese peast ning soovi korral selle asendamist paari tubli sõõmu konjaki või muu märjukesega, millel muu hulgas ka kriitikameelt alandav toime.

Teemad: action, sci-fi, US