Jupiter

Star Wars: Clone Wars - Dave Filoni

Kui esimesed (see tähendab viimased siis) tähesõjad kunagi telekast tulid (ja nad tulid, arvesse võttes nende suhtelist värskust, üsna tihti Soome pealt), siis olin alati klõpsti nina vastu paksu helendavat klaasi. Sest alates hetkest, kui nägin lord Vaderit ja Ben Kenobit värviliste põrisevate mõõkadega vehkimas, olin müüdud. Enam-vähem sama rutiin leiab aset ka tänapäeval - aga ikka ja jälle ainult episoodide IV-VI osas. Alates sellest ajast, kui ilmus välja kauaoodatud esimene episood, ei ole see maailm mind enam enam paelunud - välja arvatud siis needsinased kolm vanaaegset filmi. Võib-olla on selle põhjuseks kõikvõimaliku kaasaege tehnika abil saavutatud täisulikkus, võib-olla liiga vähene süngus. Arvan isegi, et seda süngust jätkus rohkem kuuendasse, kui kolmandasse eelkõige kasutatud fototehniliste materjalide tõttu.


Sellest hoolimata olen üritanud hoida kätt mister Lucase pulsis ning tema tegemisi filmimogulina ikka silmas pidanud. Nüüd siis panin end kerge meelelahutuse eesmärgil silmitsema multfilmi. Vaatasin seda siis üsna tühja pilguga ning ootuspäraselt ei tekkinud kordagi tunnet, et miski on tore või maru vahva (kuigi pisuke lootusekiir siiski hingepõhjas pakitses).

Kloonid

Zaargid

Teemad: animation, fantasy, sci-fi, US

Valachi Papers - Terence Young

'Maffia, LKA, Watergate' kirjeldas Ameerikat ning sealsete võimu- ja muidumeeste tegemisi niinimetatud õigest vaatenurgast ehk siis lähtudes asjaolust, et sealne ühiskond, eriti aga poliitiline ladvik on üdini korrumpeerunud ning kuritegeliku maailmaga läbi põimunud. Näiteks kirjeldatakse seal mõnda SMS-pankuri eelkäijat järgmiselt: "Teda kutsutakse Doktoriks ning te võite teda kohata nooblites ööklubides mõne kena näitsiku käevangus. Ta on väga armastusväärne ning kuulab teie mure osavõtlikult ära. Kuid tegelikult on ta mingisugune ämbliku ja raisakulli hübriid, kes mässib ohvri oma võrku, et teda luudeni paljaks närida."

Muu hulgas peatub selle raamatu autor legendaarsetel mafioosodel, nagu Salvatore Maranzano, Lucky Luciano, Vito Genovese, Santos Trafficante jt., kelle abiga koos punusid räpaseid vandenõudevõrke Ühendriikide võimurid. Üheks positiivseks mafioosoks oli seal aga Joseph 'Joe' Valachi, kes õiglustundest tiivustatuna hülgas omertà ning ladus Senati uurimiskomisjonile ette kõik, mida ta teadis oma peremehe, Vito Genovese tegemistest. Muu hulgas järgmist: "Ühel päeval tuli minu juurde vang, keda ma tundsin juba varasemast. Ta suudles mind põsele ning sellest hetkest teadsin, et minu osas on langetatud surmaotsus. Ühel teisel korral kuulsin, kuidas boss ütles: kui tünnis on üks mäda õun, tuleb ta sealt välja võtta, et teised säiliksid." Seda teksti refereeris Gejevki ilmselt mõne ajalehes kajastatud kohtuprotsessi materjalide järgi.

Tegelikult on antud teksti ümberjutustus siin toodud ümber sama vabalt (loe: valesti), kui seda tegi Gejevski oma arhiivimaterjalide põhjal ja sama ebatäpselt, kui seda tehakse tänases filmis ühe tuntuima leeduka, Karolis Bucinskis´e alias Charles Bronson´i abil. Muidugi peab siin möönma, et konkreetne episood on filmis küll üsna faktitruult kirja pandud. 'Valachi Papers' on algupäraselt samuti ühe teise paberimäärija - Peter Maasi - lugu, kes on selle kirja pannud nimetatud mister Valachi senati erikomisjoni ees antud tunnistuste järgi. Toosama raamat on tegelikult esimene kirjalik allikas, kust on võimalik leida üksikasjalikku kirjeldust Cosa Nostra kohta ning sellel põhinevad enam või vähem kõik ajalooliste isikute tegemisi kajastavad teosed. Selles osas ei leia siin filmis midagi erilist - lugematutes maffiafilmides räägitakse sedasama lugu ikka ja jälle. Kõik need algavad Joseph 'Joe the boss' Masseriast ja Salvatore 'boss of bosses' Maranzanost, vaatlevad Lucky 'first among equals' Luciano tõusu, Albert 'Murder, Inc.' Anastasia roimamist juuksuritoolis ning lõpevad mingil ebamäärasel ajahetkel pärast teist maailmasõda, mil meelelahutustööstuses sai peavaenlaseks kommunism (nii, nagu seda on terrorism tänapäeval).

Seega võib öelda, et filmi sisu on täiesti klišeelik, täis pikitud neidsinaseid ajaloolisi tõsiasju, mida kinomehed omatahtsi väänanud on. Nauditavaks selles on aga esmalt Joseph Wiseman´i (Dr. No) kehastatud Maranzano ning eriti tema kõne bosside bossiks valimise üritusel. Teine hää kehastus pärineb Lino Ventura´lt, kelle mesise näo, ent hääle ja karuse kõnepidamise kunsti, millist tänapäeval leiab vaid Al Pacino juurest, taha peidab Vito Genovese. Kui välja jätta mõningad statistid või kõrvalkõrvalosalised - vahemerelise päritoluga vanurid - siis ülejäänud cast ei ole mingil moel oma ülesannete kõrgusel. Pahatihti on aga nii, et kehv rätsep ei suuda isegi mannekeenile ülikonda õmmelda, mistõttu ka näitlejta esitus jääb kehvapoolse stsenaariumi ja käpardliku režii varju.

Teemad: crime, drama, US

Европейская история - Igor Gostev

Kolm rubiini oli veel värskelt meeles ning Stirlitzi lugusid näidati korra aastas ikka, mistõttu olid meie kodumaisteks kangelasteks Heino Mandri ja Vjatšeslav Tihhonov. Seetõttu oli neid vaja käia ka kinos vaatamas. Kui nüüd ausalt võtta, siis ega ma omapead seda polekski teinud, aga ma olin sihuke pehme loomuga, kes lasi endale auku pähe rääkida. Hoolimata sellest, et meil kodus õhtuti Ameerika häält kuulati, vanaema tõi igaks elujuhtumiks näite, kuidas Eesti ajal käituti ning isa juures käisid külas dissidendid, kellest mõni sai koguni kuulsaks ning teenib praegu Brüsselis eesti rahvast. Hoolimata kõigest sellest lasin end veenda naabripoisi jutust, kes ilmselge lugupidamisega suhtus Andropovisse ja kelle isa oli kõrgetasemeline parteiboss või mõni muu säärane.

Selleks ajaks oli külm sõda saavutanud oma kliimaksi, Kaug-Idas tulistasid Nõukogude õhujõud alla Korea reisilennuki, Reagan valiti teist korda presidendiks, sest Death Star polnud veel päris valmis ning Gabriel Hasak koos Vambola Põdraga tagusid meile pähe sõimusõnu MX-tüüpi tiibraketid ja Pershing-kaks. Samal ajal oli stagnatsioon "siinpool" piiri jõudnud avaldumisvormi, mida brežnevliku konstitutsiooni järgi kutsuti arenenud sotsialismiks, NLKP Keskkomitee näpunäidete kohaselt käis miilits päeval kinodest ja kaubamajadest inimesi püüdmas, kuid laulva revolutsiooni esimesed varblased olid juba kohal ning neid jätkus kõikjale, nii Varblase kohvikusse kui ka Karja keldrisse.

Seda kõike kajastab mängufilm "Euroopa lugu". Paigutatud kuhugi nimetamata Lääne-Euroopa idapoolses osas paiknevasse riiki, keerleb jutt sotsialistide, Nato baaside, "vabade" valimiste, sensatsioonide ja politikaanide räpaste mängude ümber. Suhteliselt tavaline poliitiline thriller, mis imetabasel kombel ei erine sugugi oma läänepoolsetest kolleegidest (või kui siis, on enamikust neist parem). Tähelepanuväärseks teeb selle aga asjaolu, et Nõukogude propaganda ei olnud üdini vale, eriti selles osas, mis puudutas lääneliku demokraatia rakendumist praktikas. Üksikasjalikult konstueeritakse siin poliitilise korruptsiooni palet ning kui kõrvutada seda väljamõeldud süžeed sellega, mida me iga päev oma ajalehtedest loeme, leiame hämmastavalt palju sarnasusi - võõrriigi mahitusel ja altkäemaksude toel sellele võõrriigile meelepärast poliitikat ajav linnapeakandidaat, hambutu ja iseloomutu kuid ilmselgelt ohutum vastaskandidaat, sensatsioonihimulised kuid samas kallutatud ajakirjanikud ja nii edasi.
Teine ja ilmselgelt palju huvitavam aspekt on selle filmi kodulooline väärtus. Siin näidatakse Baltikumi (aga eriti Eestit) sellisena, nagu ta südanõugudemaalasele paistis ehk siis kohana, mille kohta tihti küsiti "kas teil on siis ka rubla?" Üks oluline tegelane, ajakirjanik, asus elama majja, mida ma nii hästi tunnen (hoolimata sellest, et aadressi ei suuda hetkel meenutada, ei viitsi ka vaatama minna), Karja keldris, kuhu kogenud luuraja Tihhonov sõidab  mööda Pirita teed, kõlavad saksakeelsed õllelaulud ning poliitilised salamõrvad leiavad aset otse meie ja Vene saadiku silme all Hobusepea uulitsas.

Loomulikult näeme tuntud Eesti (ning ka Leedu) näitlejaid vastikute imperialistide või koguni fašistide rollis. Rein "Aaren" Aren (ilmselt kõige muutuvama nimega nõukogude filminäitleja) kehastab koguni neonatside partei bossi ning legendaase Hans Klossi ihu Stanislaw Mikulskit kohtame Terasetrusti jõhkra ametniku rollis. Heino Mandri, olles sellesama trusti juht, oskab jälle luua kõrgekaliibrilise bandiidi näo - täpselt sellise, nagu mäletame teda kalliskivivabriku direktori Pimenovina. Teiste vereimejate rollides on samuti vennasrahvaste kinotähed Juozas Budraitis ja Romualdas Ramanauskas.

Nostalgiast pole käesoleva linateose korral sobilik rääkida, pigem on tegemist sihukese rahvusliku uhkuse või kodukohapatriotismiga - näe, me oleme kuulsad! Ja kui ekraanil vilksatab koduse tammise mööbliga Karja kelder, kus tuttavad näod laudade taga, siis oleme müüdud. Sest Karja keldris on needsinased cthulhulikult massiivsed laudade ja taburettide aset täitnud kiviplokid ja puupakud asendatud euromööbliga ning Villu Tammet me seal samuti väga tihti enam ei kohta. Aga isegi kui need kaks-kolm silma lõpptulemusest maha kratsida, saame tugevalt keskpärase linateose, millesse annab ehk suurima panuse kasahhinäoga essesslase Tihhonovi rahulik ilme, teatud moel koguni erapooletu suhtumine lääne eluolusse ning üsnagi usutavalt kirjutatud lugu - tagantjärele mõeldes ei õnnestunudki mul sellest leida ühtegi nõrka kohta või loogikaviga. Ja pahade seas ei olnud ühtegi nii plakatlikku tüüpi, nagu näiteks Robert Vaughn´i kehastatavad.

Teemad: spy, SU, thriller

Asoka - Santosh Sivan

Iidsetel aegadel valitses kuningas, kes oli suur sõjamees ja julm valitseja. Ta allutas endale kõik ümberkaudsed hõimud ja kuningad, tihti muutusid lahingud kohutavateks veresaunadeks. Kaotajatele ta ei halastanud, vaid heitis ühed orjusse ja saatis teised surma. Kuid siis ühel hetkel ta muutus. Olles vallutanud ja orjastanud palju rahvaid, andis ta käsu, et nüüdsest peale ei tohi keegi enam tappa. Ta heitis seljast soomusrüü ja käest mõõga. Tema juhtimisel edendati haridust ja kõikjal, kuhu ulatus tema kuningriik, lõid õitsele teadus, tarkus ja armastus. Kuningas käskis oma seadused kivisse raiuda, et neid kunagi ei unustataks. Neid kivisambaid püstitati kõikjale tema kuningriigis tulevastele põlvedele mäletamiseks. Paraku möödus vaevalt üks inimpõlv, kui tema kuningriik lagunes, käsud unustati ning raidkivid kasvasid võssa. Alles tuhandeid aastaid hiljem leidsid maadeuurijad vihmametsast kummalisi kivisambaid tundmatu kirjaga...

Niisugusena jutustati kord lugu kuningast Ašokast, kelle riik ulatus Pärsiast Ida-Pakistanini, hõivates suurema osa Hindustani poolsaarest. Ka käesolev film üritab seda lugu omal kombel jutustada, kuid jätab soovida oma veenvuses. Ehk on proovitud ajaloolise jutustuse asemel läbi viia suure kuninga psühhoanalüüsi kus püüti näidata, millest tuli pöördumine? Ei tea. Nagu sissejuhatav tekst ütleb, jutustab linateos ühe mehe muutumisest monarhist mungaks, jutustab kuningast, kes jutlustas kõikjal Gautama Buddha õpetust. Järgmine lõik selles tekstis teatab, et film põhineb legendidel ning et mõned tegelaskujud ja kohad on välja mõeldud, lisamaks loole dramaatilist elementi. Jah, võib nõustuda, kui publikule meeldimise eesmärgil lisatakse kuivade aastaarvude ja Appiuse tekstide vahele ka inimlikke tundeid, rõõmu ja muret. Kuid sellega ei tohi üle pingutada. Kõikjal (ka looduses), peab valitsema tasakaal, õpetab Buddha.

Tegelikult moodustab Ašokast levinud lugu vaid filmi viimase kolmandiku. Kaks esimest kolmandikku on täidetud igasuguse tühja-tähjaga ehk siis tantsude, laulude ja muu taolisega. Kogu selle aja ootasin, millal ükskord pihta hakkab ja kui hakkas, siis sai ka kohe läbi. Rohkem oleks tahtnud näha veri ja soolikate vahel möllates. Iseenesest on ka need kaadrid siin olemas ja üllatavalt tasemel ja pole midagi öelda, lahigustseenid on üldjuhul ka mõningal määral võimsad. Pigem siiski usutavad kuivõrd tegemist on ju aegade hämaruses toimunuga - tollest ajast nimelt ei ole ju teada mingeid erilisi taktikalisi üksikasju, välja arvatud Teeba viltune lahingukord ja Kreeka faalanksid. Idapoolsetest aladest jutustatakse vaid legende, seega on täiesti tõenäoline, et lõviosa sõjaväest moodustas mingisuguse kirju massi. Üks, mille kallal võiks viriseda, on armeede suurus, sest Ašoka armees oli teadaolevalt lõpuks 6000 elevanti ja kuni pool miljonit meest). Kuid tegelikult lisab väike armee hoopiski usutavust paremini, kui miljonid ühesuguseid burnuseid kandvad kompuutris joonistatud sõdurid. Igaüks sellest salgast liigub omatahtsi, lahingumäsus kaootiliselt, nii, nagu igaüks, kelle eesmärgiks on vastane maha nottida, mitte pakkuda vaatajale etendust. Selleks on siin teised vahendid.

Sellega paraku ka positiivsed tähelepanekud lõpevad. Sest meie kliimavöötmes ei saa kuidagiviisi positiivseks pidada igikestvaid laulu- ja tantsunumbreid (kuid mis Indias kindlasti väga populaarsed on), samuti tervelt kaks tundi kestev sissejuhatus lahingule, mida kinosõber nii pikisilmi ootab ja mis nii äkki asendub lõputiitritega. Ilmselgelt on muusikavideo valmistamine odavam, kui sadade statistide sõidutamine linnatagusele kõnnumaale ja nende kostümeerimine kahe aastatuhande taguse kombe kohaselt. Mõningal määral võiks aru saada pikast sissejuhatusest, kui see annaks juurde midagi olulist lõpplahenduse (või siis sõnumi) vaatenurgast. Paraku piirduvad need esimesed kaks tundi enamalt jaolt kahe filmistaari koketeerimisega, mille vahele on pikitud tagasihoidlikus koguses idamaiseid hüppeid mõõkadega. Ükski neist ei ole aga põhjendatud, sest arusaamatuks(õigemini lahti jutustamata) jääb peategelase sisemaailm. See sõjamehest mungaks noh. See küsimus räägitakse lahti viie minutiga nii et täielikult langeb ära vajadus ülipika sissejuhatuse järele. Seesugune film peaks olema õppematerjaliks stsenaristide koolis, kuidas character'it ei tohiks develop'ida.

Ausalt-öelda on see film tunduvalt parem, kui terve rida teisi Bollywoodis valminuid ning seetõttu väärib ka teatavat tähelepanu. Aga huvilisele võiks soovitada vaadata sellest loost esimesed 15-20 minutit ning siis kiiresti üks tund-poolteist edasi kerida (kogupikkus on ju ligi kolm tundi).

Üks tähelepanek veel. Kunagi nägin kinos filmi Armastuse iidne muinaslugu, milles üks tegelastest kasutas veidrat, painduvatest metall-lehtedest koosnevat mõõdataolist eset. Tollal ma muidugi pidasin seda lihtsalt kunstiliseks elemendiks - palju süngem vaadata, kui mõni tavaline mõõk, kuigi arusaamatuks jäi selle praktilisus. Ka siin kasutab peategelane sarnast riista, mida kutsutakse urumi ning mis on India võitluskunsti üks osis. Samuti õnnestub meil ühe teise peategelase pihus näha külmrelva katar´i. Aga see oli siis sihuke pisike kõrvalepõige peateemast, milleks oli üks järjekornde India film.

Teemad: drama, history, IN

Short Circuit - John Badham

Niipea, kui Wall-E plakatid meie linnapilti ilmusid, meenus mulle paugupealt kunagi kinos Võit nähtud "Lühis", mida võiks lühidalt kokku võtta iseleiutatud sildireaga Wall-E meets E. T. in Police Academy. Muidugi ei ole antiiksete teoste hankimine mingi kerge tegu, eriti, kui tegemist on mitte just väga populaarse ning suhteliselt vähest kultuslikku elementi omavaga, mida võimendab veel isiklik üsna vähene huvi Pixari toodangu ja selle tagamaade kohta.

Aga hüva, lõpuks oli ta olemas ning võisin asuda mälu värskendama. Vanast ajast mäletasin vaid nii palju, et mingis angaaris või vabrikus või kus iganes juhtus mingi õnnetus ning seal põgenes suurte silmadega robot, täpipealt, nagu ühel hiljutisel plakatil näha võis. Egasi läks lugu keerukamaks ja mälu ähmastus logaritmvõrdeliselt olukorra keerukusega.

Ameerika sõjatööstus on üks imeline masinavärk ja selle finantseerijad samuti. Roboti (pealegi veel intelligentse sellise) loomine ei ole just kerge ülesanne ning ilmselt nõuab ka märkimisväärseid summasid. Seda eriti, kui silmas pidada robootikalaoratooriumi uhkeid ehitisi, suurt hulka asjalikke inimesi ja keerukat sisseseadet (lisaks muidugi tervele karjale juba mainitud robotitele). Investor, kes paigutab raha robotite loomisesse olemata kindel, kas neid pärast valmimist õnnestub Onu Samile maha müüa, peab olema tõeline ärimees, kes valmis võtma pööraseid riske ning samas pööraselt rikas. Aga just nii seda asja meile serveeritakse - kõigepealt teeme valmis karja roboteid, seejärel demome neid senaatoritele ja loodame, et nad toetavad tellimuse esitamist. Kaldun arvama, et see tegelikkuses siiski nii ei ole, vaid pigem nii, et mingi ports Pentagoni käsutusse antud summadest voolab otseteed seesuguste laborite - olgu selleks Gilead Science või Halliburton - omanike taskuisse olenemata sellest, kas sealt ka midagi välja tuleb.

Üldiselt kujutatakse, õigemini kujutati XX teise poole Hollywoodi toodangus, filmides kurja korporatsiooni sellisena, nagu me oleme harjunud nägema MacGyveris - ilge ja õela tehaseomaniku isikus, keda ustavalt teenib paar kõrilõikajat. Kuna käesolevas loos on tegemist tsutike enama, kui lihtsa kaevanduse või metallivalutsehhiga, siis on ilge ja õel tehaseomanik ka teadusemees ning kõrilõikajate bande juhiks on soomusautol kihutav turvameeste pealik, kes kamandab pisikest eraarmeed. Sest loomulikult ei saa ju Ühendriikide sõjavägi midagi nii õelat, nagu rahuajal tsiviilobjektide vahel tulevahetuse pidamine, teha.

Lisaks sellele võib veel pikalt uriseda kõikvõimalikel teemadel, alates sellest, kuidas t ä d i futuristliku tanki omale tuppa kutsub, miks kõik tüübid, kes on õelad, ka tõkestamatult lollid on, miks militaarrobot paari tabamuse peale rivist välja läheb, miks Donald Rumsfeld või Dick Cheney isiklikult võtab toru, kui helistab suvaline jopski, kes leidis firma numbri telefoniraamatust, miks, miks, miks. Pagana pihta, tuleb ometi mõista, et eesmärgiks ei ole pakkuda kavliteetmeelelahutust, vaid lihtsalt tsirkust sellele, keda hirmutatakse Barack Obama presidendiks saamusega ehk siis Jüri Toru ookeanitagusele sugulasele. Aga ometi, oleks võinud natukese rohkem lihvida ka käsikirja - või siis tõesti läks kogu plekk hetke kuumimate nimede üürimiseks?

Tegelikult käesoleval juhul tegemist tüüpilise ameerikaliku komöödiaga 1980-datest aastatest, milles olemas kõik ettenähtud komponendid: krutskivend, noor daam ja temale sobiv tubli mees ning neid kiusav halbur, kelle käes miski ei õnnestu. Noh, ütleme, nagu politseiakadeemia - eks Steve Guttenberg ja G. W. Bailey ainult ju võimendavad seda muljet. Omal ajal tundus see olevat pööraselt naljakas, täna ajab paaris kohas vaid kergelt muigama - mida saab muidugi pidada isegi teatavat sorti saavutuseks, sest teised tema kaasaegsed filmid - näiteks kui nad telerist juhtuvad tulema, tekitavad vaid masendust palja telekava sirvimise tagajärjel. Ka ei ole tegemist mõne Prantsuse komöödia rip-offiga. Aga masendust tekitab hoopis teadmine, et ka see nunnu tangike ei pääse rahasampo lõugade vahelt ning juba kahe aasta pärast kohtame teda taas oma tänavapildis. Teen nüüd kõik selleks, et antud asjaolu unustada.

Teemad: comedy, sci-fi, US

Tavaliselt sihukeste asjade valgustamiseks on kohe spetsialiseeritud kohad ja blogid aga kuna tegemist on tuntud isikuga, keda ma isegi mõnikord olen meeles pidanud ja juttudest, mis antud isiku varasema tegevuse ümber ajuti keerlevad, võiks pidada paslikuks põgusalt vaadelda täiskasvanutele mõeldud mängufilmi (khm...khm...) Bocky. Siinkohal ei ole täiesti ilmsetel põhjustel pikantsetel üksikasjadel sobiv peatuda ning ka pildivalik piirdub nii-öelda põhitegevust vähe- või mittekirjeldavate kaadritega. Arusaadavalt vaikivad sellest filmist mitmed allikad, mida filmihuvilised ja muu rahvas peavad igapäevasteks infokanaliteks. Seetõttu maksab lisada, et antud teos on siis üks neist vähestest, milles kaasa lüües ülalnimetet härrasmees oma nooruspäevil leivakõrvast ja jõusaali pileti jaoks raha teenis. Valminud on see aastal 1970, teostatud ajastule omases kergelt psühhedeelses stiilis, laval toimetavad meile arusaadavalt täiesti tundmatud näod, tegelikult siiski kehad, aga muusika on cool. Säärane, mida me tänapäeval nimetame lounge jazziks ja armastame kuulata, kui peame etendama intelligentset isikut.

Sly on kunagi maininud, et Cop Land´is osalemine oli tema jaoks unustamatu kogemus eelkõige seetõttu, et tema ekraanipartneriteks olis seal tõelised näitlejad, mitte sihukesed poksijad, nagu ta ise. Loomulikult ei taha keegi ju oma hämarale minevikule valgust heita lasta, kuid siinkohal tahaks küll härrat parandada: ta oli aastakümnete eest täpselt samasuguses olukorras, kui Harvey Keitel või Robert De Niro Cop Landi juures.

Sest nonde pikarote seas on tulevane poksija ja sõjaveteran tõeline talent, kes erinevalt vuntsidest vabalt võiks manada näole Macbethi või Hamleti valuliku grimassi. Täiesti sobiv pühapäevasel pärastlõunal pereringis nautimiseks. He-he