Around the World in Eighty Days - Michael AndersonEnnemuiste näidati vabariigi ainukeses laiformaatkinos "Kosmos" korduvalt ühtesid ja samu suuri filme™. Nendeks olid "Suur võidusõit", "Suur jalutuskäik" ja käesolev, "80 päevaga ümber maailma". Igaühel neist oli (vähemalt omal ajal) mingi võlu külges ning kahte esimest nägin minagi vähemalt kaks korda, ning esimest näidatakse aeg-ajalt telekast suure filmi™ pähe.
Kõiki neid linateoseid iseloomustab üks ühine joon, milleks hunnikust kaasaegsetest tähtedest koosnev rahvusvaheline kaader. Sellest vaatenurgast aga, tuleb tunnistada, on siin ja praegu linastuv film aga peajagu üle. Siin kohtame peaosades tolleaegse maailma suurimaid nimesid audiovisuaalse meelelahutuse vallas, nagu David Niven tõsisemate žanride ning Cantinflas ja Fernandel kergema meelelahutuse esindajaina. Neile sekundeerib väiksemates rollides veel terve rida juba enam või veel mitte vähemalt sama kuulsaid tegelasi - sir John Gielgud, Marlene Dietrich, Buster Keaton, Frank Sinatra, Shirley MacLaine ja paljud-paljud-paljud teised. Usun, et ma palju ei eksi, kui väidan, et tegemist on ilmselt pikima
cast listiga kogu IMDB ajaloos (teised allikad mainivad, et ühe episoodi juures olla olnud kaasatud 10 000 statisti).
Tegemist oli loomulikult oma aja suurima filmiga (Kleopatra tuli järgmisel kümnendil), mille valmistamisel ei hoitud kokku ei raha ega närve. Umbes nii, nagu on sobilik lavastusele, mida etendatakse kogu maailmas pikemate peatustega Pariisis, Vahemere basseinis, India vihmametsades, Hiina ja Jaapani rahvarohketes sadamalinnades ning Ameerika kõnnumaadel, nagu ühele seiklusjutule kohane.
On väidetud, et selles raamatus üritas Jules Verne anda ülevaadet Briti impeeriumist selle hiilguse tipul, impeeriumist, kus "päike kunagi ei looju" (ega veri kunagi kuiva, lisas propagandamaiguline ajalooõpik, käsitledes
sipoide vastuhakku Indias). Igatahes viiakse vaataja reisile, kasutades selleks parimaid vahendeid, mida XIX sajandil reisisellile pakkuda oli. Siinkohal peab muidugi möönma, et õhupalli või aerostaati võib pidada viimaseks sõiduriistaks, millele aja peale reisija loota võiks. Aga see selleks, ilmselt oli isand Verne palju õhtuid hüdrometeoroloogiaametist saadud kaartide kohale kummardunult veetnud.
Nagu teame, oli härra Phileas Fogg härrasmees, kelle teenistuses seisis keegi Passepartout. David Niven saab tolle härra kehastamisega suurepäraselt hakkama ning kui kellegi peaks olema vaja näidet pesuehtsast ülipedantlikust inglasest, siis paremat ei oska ma küll tuua. Huumorižanrile kohaselt peab üdini härrasmehelikul ja ilmselt ka sümpaatsel peategelasel olema veider küljehoop - selleks on valitud siis mehhiko koomik Cantinflas, kelle kehastatu on diametraalselt vastupidine oma isandale: hämara taustaga, paar numbrit suurema kostüümiga, lodeva olemise ja tuulepäise loomusega. Kuid erinevalt kaasaegsetest kollegidest, kes reeglina on juhmid ning vajavad kõiges peategelase abi, on tegemist siin taibuka tegelasega, kes tänu mitmesugustele isikuomadustele tuleb välja ka kõige meeleheitlikumast olukorrast ning ilmutab oma peremehe teenimisel üles väljapaistvat tarmukust.
Härrasmehena reisib mister Fogg alati esimeses klassis, kus tema kaaslasteks on samasugused tüübid nagu ta ise - stoilised britoonid, kes ei süüdista üheski probleemis kedagi, kuid siunavad ajalehti või isiklikke ebasümpaatiaid paanika külvamises. Nagu näiteks episoodis, kus meie reisijate rong peatub keset dzunglit, kuna teed edasi ei lähe:
Fogg:
Excuse me, sir, what is the difficulty?Ohvitser:
Difficulty? None whatsoever, this is the end of the line... Fogg (vaatab märkmikusse):
But the London newspaper announced the opening throughout?Ohvitser:
It must have been the Daily Telegraph. I never would have read it...Tegelikult võibki öelda, et tegemist on otsekui mingisuguse ülevaatega sellest inglise tüübist, kellele kõige tähtsamad asjad maailmas on tema klubi ja tema kihlvedu. See kõik on riietatud värvikirevatesse kulissidesse, pakkudes omamoodi silmasilmarõõmu - või vähemalt võis ta seda pakkuda siis, kui ta valmis ja miljonid inimesed üle maailma seda kinoteatritesse vaatama kiirustasid. Peab muidugi nentima, et poole sajandi jooksul on meie ootused filmile mõnevõrra teistsugused ning meid vähe suudavad lummata värvilised ja liikuvad pildid maailma eri paigust, millede vahel enamal või vähemal määral tundmatud näitlejad esitavad otsekui mõnd sõnalavastust. See viimane on ehk kogu kolmetunnise loo juures kõige nauditavam - see Oxfordi inglise keel, mis teatud vaatenurga all kirja panduna ja seda valdavate esitajate suust äärmiselt meeldivana kõlab.
Kahjuks ei suutnud ma isegi nostalgialainel surfates sellest filmist midagi nii erilist leida, et lasin käesoleval kirjatükil koguni mitu kuud laagerduda. Ei tea, võib-olla just on aeg teinud oma töö, nagu öeldud, ei paku enam pinget pildid kaugetest maadest ning just seetõttu suudad jälgida vaid näitlejaid, mitte enam butafooriat. Võiks isegi öelda, et ei teeks paha kõike seda (ja nendesamade näitlejatega) näha hoopistükkis mõnel tagasihoidlikul teatrilaval, kus lubatakse keskenduda... khm, khm, sõnalist osa ju tegelikult ka ei ole, kui Jeeves´i või Roger Moore´i juurest tuttav kõnemaneer välja jätta. Ja teine moment, miks selle looga tutvuda võiks, peitub selles, kuidas enne moodsa Hollywoodi tulekut filme tehti - jalaga perse naljad ei mõjunud siis labaselt (ainult haigutama ajasid), karakterid ei olnud must-valged ning massistseene tehti timpanite ja oboega, mitte süntesaatoriga ning vanakoolimehed olid veel elus ja suutsid kaamera ees püsti seista (tõsi, mõni siiski peamiselt istus).
