Jupiter

El Orfanato - Juan Antonio Bayona

Guillermo del Toro on toimekas mees ning ilmselt seetõttu on ta enese asemikuks palganud noore (kuid nähtavasti lootustandva) filmimehe Bayona. Viimane on täiesti korralikult realiseerinud järjekorde peatüki isand del Toro epopöas "Lapsed ja tondid". Meenutame, et eelmised säärased valmisid paksu kuulsuse isikliku taktikepi all: Cronos, El Espinazio del diablo, Laberinto del Fauno...

El Orfanato on Peeter Paani muinasjutt täiskasvanutele ja julmadele lastele. Intrigeeriv lugu paari ootamatu käändega on jutustatud lihtsaid vahendeid kasutades, võtteks abiks vaid valgustuse ning natuke grimmi ja prolooni. Paraku tahaks hoopis nuriseda, sest alati on mõningad agad, mis täiuslikkusele pürgiva teose ära rikuvad.

Esiteks on jutt ise küllalt keeruline ning filmis ei ole pahatihti aega ega võimalustki kõike visuaalselt lahendada sestap tuginesid tegijad katkendlikele sõnadele, mis löökfilmide kombel vaatajat lolliks üritasid teha. Teiseks, liiga palju sarnaneb filmi meeleolu mõne juba tuntud teosega, olgu selleks siis Excorcist või Ghostbusters. Kogenud õudusesõbral ei teki ka seda tunnet, mis paneb unustama tehnilised või sisulised vajakajäämised ning võimaldab koos tegijatega sulanduda üleloomulikusesse. Kõige suurem apsakas on muidugi peaosalise valik. Kui väike Simón küsib: "Ema, kui vana sa oled", siis saab vaataja kohe aru, et vastaja kas valetab või on kakskümmend aastat raskekujulise dipsomaania käes vaevelnud. Vähemalt nii palju oleks võinud kinomeestel publiku vastu austust olla, et oleksid lisanud vanusele need kuus aastat, mis oleks kogu järgneva teinud palju usutavamaks. Kahjuks aga pärast peaosalise vanuse teadasaamist ei suuda vaataja kõrvale kalduda kolmekümnendates naise näkku küntud vagudest.


Liiga kaua ootasin lõppu ning kui see kätte jõudis, siis olin pettunud. Viimased kümme minutit, alates sellest hetkest kui kõik halvasti lõppes, ei pakkunud enam pinget. Muidugi võib olla hüva mõte selline lugu, kus kõik halvasti läheb, viia õnneliku (mõnes mõttes) lõpuni. Aga meeleolu kadus ära.

Teemad: drama, horror, WE

The Verdict - Sidney Lumet

Võttes ette säärase töö, ei asetanud Sidney Lumet end tundmatusse olukorda: Ameerika õigussüsteem oli ka tema kinodebüüdi 12 Angry Men keskmes.

Käesoleva linateose peategelaseks on allakäinud alkohoolikust advokaat, kelle põhitegevuseks on oma visiitkaardi sokutamine matustel leinavate leskede pihku. Seetõttu üritab Frank Galvin (Paul Newman) leida lahendust protsessist, mis esialgu paistab küllalt lihtne olevat. Ta esindab diötseesihaiglas meedikute vea tõttu koomasse langenud naise sugulasi. Kuigi esialgu on tegemist lihtsa rahavahendamisega - haiglat kureeriv piiskop üritab avalikustamist vältida ning pakub lepituseks teatava summa raha nii nagu hagejad seda ka alguses nõuavad.

Kuid siis, moraalipuhangu mõjul, otsustab Galvin minna hoopis kohtusse. Vastaspool, kabinetitäis advokaate eesotsas vana rebase Cocannoniga (James Mason), kaitseb kostjatena esinevaid arste. Nad tunnevad end tugevatena, kuna kohtunikki on tuntud kostjatele kaasa tundjana. Selline süžee ei ole just teab mis originaalne, kuid Lumet valdab teemat ning riietab selle dramaatilisse kostüümi ning hoiab lõpplahendust - milline see ka poleks - vaka all kuni viimase hetkeni. Ilmselt on teeneid siin ka stsenaariumil ja romaanil, mille järgi see valmis.

The Verdict oli Oscari nominent viiest kategoorias, kuid kolmes neist sai lüüa Gandhi lt nig Newman kaotas kuldmehe Ben Kingsley le nagu ka vana, kogenud ja pahelist seadusemeest kehastanud James Mason. Viimane ju palkab Charlotte Rampling i Galvini armukeseks, saamaks teada, mida too järgmiseks ette võtab.

Ajakirjas "Ekraan" lahati seda filmi ellkõige ideoloogilisest aspektist. Eelkõige siin oli eredalt välja toodud Ameerika õigussüsteemi müüdavus ning tunnistajate või koguni vastaste ostetavus ning see, et raha on kõige peamine. Muidugi ei jõudnud mulle see jutt tollal kuidagi kohale ning ega ka filmist endast suuremat tolku ei saanud. Erinevalt praegusest, kus õhtune küsimus - mida vaadata - lahenes iseenesest päeva jooksul saabunud uudiste valguses.

Teemad: drama, US

Vuk - Attila Dargay

Vuk oli Ratko hädavaresest onupoeg või nõbu, kelle serbia gängster oma võlglase Haraldi juurde tööle sokutas ning kes rea õnnetute asjaolude tõttu kõik oma meeleelundid kaotas. See kõik juhtus siis Taani krimikomöödias Gamle maend i nye biler. Vuk on ka Ungari kineastide-multiplikaatorite jõupingutusena valminud animafilm Istvàn Fekete samanimelise romaani ainetel. Veel on Vuk sellesinase romaani ja loomulikult ka filmi peategelane, rebasekutsikas, nagu juuresolevalt postmargilt näha. Loos (ja ka filmis) jälgitakse ühe noore rebasekutsika elukäiku ühe aastaringi vältel kuni tema täisealiseks sirgumiseni.

Vuk on pesakonna murelaps oma püsimatuse ja uudishimuga, kuid see asjaolu päästab tema elu, sest mänguhoos satub ta oma pesast piisavalt kaugele, et jahimees teda kätte ei saa. Orvuks jäänud rebasekutsika võtab oma hoole alla tema vanaonu Karak, vana ja kaval rebane. Ta õpetab noorukile kõiki rebasetarkusi ning koos jahil käies sirgub Vukist oma õpetaja vääriline rebane, kes kavaldab üle külatäie koeri ja nende peremehed.

Pea meeles, pimedus on küti parim sõber!

See on öökull, ta sööb ainult hiiri

Tegemist on ilusa joonisfilmiga, mis leebelt käsitleb elu sääraseid tõsiasju nagu sünd ja surm, õppimine ja ebaõnn. Vana rebase targad sõnad on vürtsitatud peene huumoriga. Ei seal ei ole midagi labast, lihsalt maitsekalt ritta sätitud sõnad. Antagoniste, rebaste vaenlasi, ehk siis koeri ja inimesi ning veel mõnda tüüpi vaadeldakse sõbralikult läbi äpardusteprisma.

Kokkuvõttes, "Vuk" on suurepärane materjal lastele, kujutades endast õpetlikku ning samas rõõmsat ja värviküllast muinasjuttu. Samal ajal sobib ta nautimiseks suurtele, pakkudes neile muhedat nalja ja miks mitte ka midagi õpetlikku. Väga hää kogupere-meelelahutus. Kui peaksin hinnet andma, siis 9 silma kümnet tuleks ära.

Külajutud

Linnud Tõnisted

Teemad: animation, EE, fantasy

Пираты XX века - Boriss Durov

Peavoolumeedias kirjutati sellest, et Vene sõjalaevastik asub teele maailmameredele selleks, et asuda võitlema seal tegutsevate mereröövlitega. Ei oska öelda, kas tegemist on austusavaldusega nõukogude löömafilmile selle 30. aastapäeval või peaks see sümboliseerima hea nõukogudelase Nikolai Jerjomenko ja paha piraadi Rein "Reino" Areni vastasseisu. Viimasele oskab ehk vastata mõni politoloogias ja semiootikas ühtviisi kodus olev isik. Minu kodus on hoopiski videomaterjali taasesitamise seadmestik ning pehme mööbel ning sellest tulenevalt ka vastav teemavalik.

Nõukogude kaubalaev "Nežin" veab kodumaa meditsiinile nii tarvilikku materjali, nagu seda on oopium. Pahaaimamatult päästavad vahvad ja otse loomulikult abivalmid meremehed meres hulpiva tundmatu. Kuid õige pea selgub, et tegemist oli veaga, sest tundmatu osutub piraatide agendiks.

Niisiis, piraadid peavad silmas "Nežini" väärtuslikku lasti (nende silmis seisneb selle väärtus hoopiski milleski muus, kui haiglate varustamises valuvaigistiga) ning ründavad laeva, riisudes trümmidesse ladustatud oopiumi ning uputavad aluse ja koos sellega terve rea nõukogude kodanikke. Siin astub aga lavale kartmatu Sergei Sergejevitš (omaaegne superstaar Jerjomenko), kelle esimeseks tööks on päästa süütud inimelud ning teiseks katsumuseks hävitada piraadid ja võita tagasi nõugudele, mis nõukogudele kuulub.

Küllatki põhjalik ülevaade filmist ja selle tagamaadest on kirja pandud ühes paari aasta taguses Postimehe artikli, seetõttu ei hakka siin rohkem neil asjul pikemalt peatuma. Peab muidugi tunnistama, et minu arvamus ühtib ainult osaliselt sealsega ning ausalt-öelda oli mul juba ette (pärast lugemist ja enne vaatamist) veidi kahju raisatud ajast. Tegelikkuses pole lugu sootuks nii hull. Nuriseda võib muidugi mõningal määral pealiskaudse stsenaariumi üle, kuid arvesse võttes 79-minutilist pikkust on tegemist täiesti piisava materjaliga ilma et ekraanil toimuvasse temposse tekiks sentimentaalseid "auke".

Oleme harjunud, et sarnased Läänest (kust siis mujalt mujalt) pärit löömafilmid kujutavad endast peaosalise egotripiks maskeeritud jõu- ja ilunumbreid. Siin on aga tegemist kindlameelse kapteni ja tema meeskonna ühiste jõupingutustega. Röövlipealik pakub kaptenile tema ja ta meeskonnaliikmete elu vahetuskaubana mõningate talle vajalike asjade eest ning kõigi klišeede vastaselt võtab kapten selle vastu ning vahvad madrused alustavad paadis koduteed ning piraatide pealik langeb (peaaegu) ise enda sätitud lõksu. Ei mingit ootuspärast tiraadi teemal "kõigepealt tapan hea kangelase ja siis vallutan maailma mõnel eriti uskumatul moel". Vaid ratsionaalne kalkulatsioon, ilma liigsete sõnadeta ning ahnusest ja hirmust tehtud vead. Filmitehniliselt tipp-topp, näitlejatööd püüdlikult ette valmistatud ning peksmised korralikult lavastatud ja viisakate matsudega helindatud. Ei midagi suurepärast, kuid ka miskit suurt puuduvat ei saanud täheldada.

Mõnevõrra jääb arusaamatuks muidugi, kuidas kõik Nõukogude Liidu meistrid sambos ja laskmises on vahetanud militsionääri ameti meremehe oma vastu ning kuidas nad kõik on sattunud teenima ühele ja samale unisele kaubalaevale. Kuid peab tunnistama, et vastasel juhul oleks film tegemata jäänud või halvemal juhul oleks näidatud Kuulikindla Mehe seiklusi.

Teemad: action, crime, SU

The Dunwich Horror - Daniel Heller

Vaatasin eile värskelt omandatud plaati kontserdiga, kus The Tiger Lillies+Alexander Hacke(Einstürzende Neubauten) kandsid ette Lovecrafti samanimeline novelli ainetel valminud kuuldemängu At The Mountains of Madness. Omapärane muusikaline kompositsioon on pikitud lugija poolt ette kantud lõikudega nimetatud kirjatööst ning ekstrate hulgas 8-minutiline lühifilm sellest, kuidas bändimehed käisid Providences legendaarse paberimäärija viimast elu- jas puhkepaika silmitsemas. Kõik see tingis piinava vajaduse ära silmitseda üks teine Lovecrafti samanimelise novelli ainetel valminud linateos.

Peab kahetsusega nentima, et The Dunwich Horror ei ole mingi eriline meistriteos. Kõigest hoolimata on aga selles nii mõnigi audiovisuaalne üksikasi, mis panevad kahetsusega ohkama. Nimelt tundus nii režissööril kui ka operaatoril olevat silma ja kõrva selle jaoks, mis ühest filmist teeb suure teose. Paraku on kõik need detailid põimitud ühe vastuoludest kubiseva ja (Lovecrafti muganduste mõttes) traditsiooniliselt tundmatuseni moondatud. Peab muidugi möönma,et Lovecraft on üldse raske ekraniseerida. Eks proovigem:

When Wilbur was a year and seven months old - in September of 1914 - his size and accomplishments were almost alarming. He had grown as large as a child of four, and was a fluent and incredibly intelligent talker.
[---]
He would sometimes mutter an unfamiliar jargon, and chant in bizarre rhythms which chilled the listener with a sense of unexplainable terror.
(H. P. Lovecraft, The Dunwich Horror)

Loo teema-arenduse ajajärgul oli Wilbur kümneaastane ning kolme meetri pikkune. Heller on ilmselgelt läinud kerge vastupanu teed ning toonud tegevustiku kahekümnendatest oma kaasaega. Hiiglasliku lapse asemel on Wilbur nüüd nooremas keskeas härra Dean Stockwelli kehastuses, kelle monotoonne kõne sobib eksta hästi õudukaks pretendeerivasse linateosesse - väljamaa keeles iseloomustaks tema kõnet sõnaga spooky. Üllatavalt hästi on lahendatud Wilburi venna kui kurja kehastuse visualiseerimine. Arusaadavail põhjustel on Heller & Ko. vältinud nii palju, kui võimalik kalmaarinäoga noorhärra näitamist suures (või ka väiksemas) plaanis. Selle asemel kuvatakse tema liikumisega kaasnevat tuult, mis sasib teeraja ääres kasuvaid heinapuhmaid või näidatakse tema teele sattunud tulevasi inimohvreid peletise silmade läbi. Kõige selle juures jääb muidugi arusaamatuks otsus seda tegelast ilmselt maailma kõige halvema visuaalse eriefekti abil vaatajale näidata.

Teine, ääretult meeldiv (või meeldejääv) osis on muusikaline riba, pinev kuid samas õhuline sümfooniline teos Les Baxterilt, kes muu hulgas on helindanud ka filmid The Pit and the Pendulum ning Black Sabbath (US release). Kuidagiviisi, ühendatuna filmograafide aeg-ajalt aset leidvate pääsemisega hämarolekust, tahaks seda sümbioosi tahtmatult kõrvutada mõne Dario Argento ja Claudio Simonetti ühistööga.

Kõige parem osa filmist on ilmselt algus. Sinisel taustal must varjutehnikas animatsioon, mis on ka selle kinotüki kõige parem osa ning vääriks olemist filmina omaette. Kui muus osas tuleb kannatada masendavalt tihti saabuvaid halva filmi vaatamisega kaasnevaid masenduhetki, siis ainuüksi avatiitrite pärast ei tasu seda saadust tähelepanuta jätta.


Vt. ka
The Dunwitch Horror (2008): http://www.imdb.com/title/tt1226752/
http://en.wikipedia.org/wiki/The_Dunwich_Horror
At the Mountains of Madness (G. del Toro): http://www.deltorofilms.com/ProjectPage.php?projectid=9

Teemad: horror, US

The Tripods - Christopher Barry, Bob Bladgen & al

Jälle üks seriaal ja jälle vanaaegne ja jälle omal ajal telerist nähtud. Ausalt-öelda on mul juba hulk aega isu mõnd toredat täispikka mängifilmi vaadata, aga paraku sobivad ½ kuni 1-tunnised jupikesed päevakavva paremini, kui sajaminutilised eeposed.

The Tripods on valminud kolmele (õigemini kahele, kolmandat ei lavastatud) John Christopher i romaanile tuginedes BBC tiiva all ning seda peetakse üheks kõige suuremaks antud organisatsiooni ettevõtmiseks pärast sealsamas vändatud ajaloolist draamat War and Peace.


Lugude tegevus toimub mingil udusel ajastul (aastail 2089-2090, kui täpne olla), inimkond tegeleb peamiselt põllundusega, ühiskonnas, mis pärit otsekui mõnest Feargus O'Connor i unistustest. Enamus rahvast on väiketalunikud, tööstust esineb väga piiratud mahus, vaid täpselt nii palju, kui maakate varustamiseks metallist toodetega tarvis on. Sest see kõik leiab aset tripoodide targa valitsuse all. Nood on Maale saabunud kusagilt mujalt, инопланетянье, kui soovite. Tulnukate rass on kiibistanud kõik 14-aastased ja vanemad inimesed selleks, et pärssida nende uudishimu ja algatusvõimet ning teha neist seeläbi kuulekad töömesilased. Koolis jutustab õpetaja aga sellest, kuidas juba 100 aastat, tripoodide saabumisest peale pole enam sõdu ega vägivalda ning elu käib ökoreeglite kohaselt- kõik see tänu tripoodidele! Ja noore inimese kiibistamise päeval koguneb kogu küla seda tähistama, kaetakse pidulaud, peetakse kõnesid ning mängitakse pilli. Idüll ja utoopia, küll mõneti vastuoluline see pillimäng. On ju mainitud, et 14-aastased ja vanemad ei laula ega joonista enam... Mille poolest siis instrumentaalmuusika erineb vokaalvormist?

Paari noorukit kiibitseb aga üks hulkur, kes kannab võltsitud "mütsi" ning töötab Valge Mäe teenistuses, värvates vabade sekka seni kiibistamata noorukeid. Mõnd noorukit õnnestubki tal veenda ning nood asuvad tundmatule teekonnale, et progressiivsete jõudude ridades võidelda alien overlord ide vastu - see teekond ja kaasnevad seiklused ongi terve loo läbivaks jooneks.

Esialgu paistab inimestele kätte vaid võõraste väline külg, kolme jalaga liikurmasinad ning hulk aega peab rahvas noid kaadervärke tegelikeks vaenlasteks kuniks selgub, et tegemist on vaid aparaatidega, mida tulnukad kasutavad sõidukitena. Võõraste tegelik mina on küll samuti kipakat taburetti meenutav, kuid erinevalt plekist tripoodidest on siiski tegemist harilike lihast ja luust tüüpidega. Ilmselt oli noor mister Youd kogenud teravalt Wellsi "Maailmade sõda", sest mõjutused on ilmselged.

Kunagi kümmekond aastat pärast esmamuljet teleri vahendusel lugesin ühte soomekeelset kapsast pealkirjaga "Tulinen pyörye" (kolmas jagu). Omal ajal olid mälestused liikuvate piltidena nähtust küllaltki ähmased ning seetõttu sai raamatut võetud kui iseseisvat muljet, mitte kui jätku või täiendust eelmisele. Vahest oli see ka põhjustet asjaolust, et just seda kolmandat hooaega ei vormitud kunagi filmiks. Raamat kirjeldab noorukite juhtumisi ühe peategelase silmade läbi ning on ka säärasena vormistatud. Nüüd 1-2 episoodi kaupa vaadates ei saa samuti kuidagi lahti muljest, et tegemist on noorsoofilmiga. Muidugi on asjalood tunduvalt paremad, kui moodsate musketäri tütarde või noorte sherlock holmesite puhul...

Teleteos sobib kõrvutamiseks ühe teise samalaadsega, mis kõneleb trifiididest. Mõlema puhul püüavad pilku küllaltki igapäevastest materjalidest meisterdatud lavakaunistused ja suures osas (meile) vähetuntud nägudest koosnev cast. Käesoleva tüki puhul on tegemist aga võrreldamatult suurema tööga kuivõrd minisarja asemel vändati valmis koguni kaks hooaega ning kolmas pandi kalevi alla. Peab aga tunnistama, et võtteplatsid ja kulissid on tõepoolest hästi valitud ning ainult kohati tundub, et näitlejad esinevad telelavastuses. Muusikaline taust on, ütleme kahe otsaga. Iseenesest suurepärane heliriba, kuid mõjub selles pooleteist sajandi taguses miljöös võõrastavalt - aga ehk ongi see taotluslik? Sest tripoodide linn ning nende sõiduriistad on ju hoopiski futuristlikud.

Tasub veel märkimist, et Disney alla kuuluv Touchstone Pictures tellinud käsikirja tuleval aastal valmima pidavale täispikale The Tripods (2009). Käsikirja üheks kaasautoriks olevat Alex Proyas (Dark City, I Robot). Elame, näeme... põgenevat noorukisalka, üks semiidinäoga poiss, üks blond tibi, neeger ja hiinlane. Hiinlane lõpetab halvasti. (Semiidinäoga poisi asemel võib olla ka mõni sinisilmne, kuid sellisel juhul on tibil ronkmustad juuksed ja kongus nina.)

Teemad: adventure, sci-fi, TV, WE