Jupiter

Kunagi aastakümneid tagasi, kui ma olin ajutiselt sunnitud käima esimeses või teises klassis, näitas Soome televisioon midagi põnevat ja salapärast. Nagu lapsepõlvemälestustele kohane, on mul siiani silme ees mõned kaadrid ning nad on mind vahelduva eduga kõik need aastad jälitanud. "Kapten Nemo saladuslik saar", nagu seda neljapäevaõhtust meelelahutust n.ö. koduses miljöös kutsuti, oli vast mu esimene enam-vähem teadlik kokkupuude teadusliku fantastika ja selle isa, Jules Verne'iga. Alles aastaid hiljem lugesin algupärast teost ning hoolimata tavapärasest põhjalikkusest, millega autor kirjeldas vaprate (ja õnnetute) seiklejate tegemisi, ei saanud ma kuidagi lahti mõttest, et selles ei ole kõik päris nii nagu peaks. Noorele inimese omaselt oli kohati pettunud, kui ei leidnud raamatust kapteni käsutuses olnud elektrilisi seadeldisi, mis ekraanilt jälgides väga toredad olid.

Nüüd, aastaid hiljem ja pärast kaelamurdvaid trikke, õnnestus mul kindlaks teha, missugust plaati vajan. See HispaItaalia ja Prantsuse kineastide koostööna valminud linateos ning temaga kaasnev miniseriaal mitmel korral videolevisse jõudnud, kuid seda enamasti saksa, itaalia või prantsuse keeles ilma täendava tõlketa. Vaid mingil Saksamaal välja antud limited reliisil (500 eksemplari!) olid inglisekeelsed subtiitrid. Mõni päev tagasi aga leidsin postkastist ümbriku, mis sisaldas 300 minutit puhast nostalgiat tükkis moodsasse lingua francasse ümber pandud tekstiga ekraani allservas. Täiuslik ajastus, kui arvestada köhast ja nohust nädalavahetust, mis ei kõlba muuks, kui ainult logelemiseks.

Ma ei näe vajadust hakata siin pikemalt ümber jutustama paksu (kuid ometi nii tuttava) raamatu või selle viie tunni jooksul ekraanile manatava sisu, peatun vaid tehnilisel ning sisukriitilisel (nii tavaline romaanide ekraniseeringute juures). Erinevalt mitmest teisest samal ainesel valminud filmist ei kohta me siin harryhausenlikke papist peletisi ega pinnapealset põnevust, millega Eduard Ilude ning Naima Nõtkete moodsaid toimetusi vürtsitatakse. Tegelased on üks-ühele raamatust maha viksitud ning tõenäoliselt vaatame siin haruldast linateost, kus me kogu viie tunni vältel naist ei kohta. Selles osas on film vast isegi konservatiivsem, kui raamat, sest viimases kohtasime vähemalt Mary Manglesit (née Grant). Tegemist on ikkagi seiklusega poistele, kuhu tüdrukutel asja pole.

Muus osas võib seda filmi pidada isegi tõetruumaks, kui raamatut. Kõik originaalsed tegelased - Cyrus Smith, Pencroff, Gideon Spilett, Harbert, Nab, Ayrton, Top ja isegi Jup - on olemas ning vastavad (peaaegu) oma raamatu-minadele. Vaid kapten Nemot (ja tema tegemisi) on rikastatud omapäraste üksikasjadega, mille mõte paaril korral justkui kaob või muutub kohati absurdilähedaseks. Omal tundusid väga vahvana salapärased laserid või äikesemasinad, mida nautiluslased olid Franklini mäe ümber paigutanud - eks ikka selleks, et uudishimulikke oma eluasemest eemale hoida. Küllaltki veider vajadus - oli ju tegemist a s u s t a m a t a saarega (seni, kuni ilmusid jänkid). Aga need anname andeks.

Raamatus oli kapten Nemot kujutatud üliinimesena, kes ihuüksi lohistas merest välja uppuva inseneri, kes paiskas hädaliste haardeulatusse tohutu kastitäie hästi valitud varustust, kes ronis üles mööda kaevuseina, kes üksinda käis Tabori saarel kirjas kirjutamas... Ja kes lõpuks ometi vanaduse tõttu toru ära paneb. Käesolevas filmis on kapten täies elujõus mees, kellel seltsiks ka tema meeskonnaliikmed. Nad ei saa saarelt lahkuda, sest Nautilus on vulkaanilisse koopasse kinni jäänud ning seetõttu peavad viis ebaõnnest kantud allveelaevnikku jagama oma eluaset viie äpardunud õhulaevnikuga. Kapteni kaaslased hukkuvad üksteise järel mürgiste gaaside tõttu või piraatide käe läbi otsekui Star Trekist tuntud punasärklased.

Enamik linateosest on üles võetud Kanaari saartel, kus sai võimalikuks pikkida tõetruude vulkaaniliste kaljude sekka ka toredaid vaateid subtroopilisele loodusele. Sellele vastukaaluks on Richmond ja põgenemine tormis kujutatud sobivalt murelikes tumedates toonides. Kapten Nemo varustus on valmistatud säärasena, nagu tipptehnoloogiat ikka XIX sajandil, see tähendab rohkete mittefunktsionaalsete kaunistustega. Viimased peavad ilmselt rõhutama nende esemete (tolle aja kohta) ebatavalist otstarvet ning saladuslikku päritolu. Kui arvestada mõningast asjaarmastajalikkust Nautiluse kujunduse juures, siis kvaliteedi üle võiks ju nuriseda, kuid seda siis, kui on ette näidata täesti veatud CGI efektid ja kalli raha eest meisterdada lastud kulissid.
Filmi meeskond koosneb tolleaegsetest mandri-Euroopa tähtedest: Omar Sharif, Gabriele Tinti, Gerard Tichy, kes loovad küllaltki tõepäraselt mõjuva õhustiku. Eriti muidugi tuleb rõhutada Sharifi tähtsust, kes (nagu ülalpool mainit) loob ühe meeldejäävaima ning ehk ka kõige usutavama kapten Nemo.

IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0068748/
Unofficial Site: http://www.cultmovies.dk/nemo/default.htm

Teemad: adventure, sci-fi, TV, WE

Pean tunnistama, et ma ei ole suurem asi krimkade sõber. Kui mulle miskit meeldib, siis on selleks Conan Doyle'i lugude kogumik pealkirja all "Baskerville'ide koer" ning selle peategelased Vassili Livanovi ja Vitali Solomini kehastuses. Mõningal määral läheb arvesse ka David Sucheti osalusel vändatud Poirot kuigi Agatha Christie mulle, sarnaselt oma kollegidega, eriti ei istu, hoolimata tema hääst maitsest peatuspaikade suhtes. Üheks selliseks on hotell Old Swan Harrogate'is, kus kirjadaam olla veetnud palju päevi ning öid ning kus tänaseni säilitatakse korvtooli, milles ta olla pikki tunde armastanud istuda ja vahest mõnd hirmsat roima haududa. (Selle hotelli hommikusöögilauas serveeritakse muuseas maailma parimaid marineeritud viigimarju.)

Vastuolulise pealkirjaga kriminulli peetakse üheks paremaks ülalnimetatud pr. Christie sulest ning Десять негритят on selle kinoversioon, mis valmiud nõukogude kineastide käe all ning hulga tuntud näitlejate osavõtul. Kuigi nõukogudelased on tuntud selle poolest, et nad meeldejäävalt valesti või grotesktselt armastavad kujutada Lääne elu-olu, ei saa nende Britanniast pärist mõrvalugude ekraniseeringutele suurt midagi halba ette heita. Ehk just seetõttu hindan kõrgelt mister Holmesi ja doktor Watsoni seiklusi eelmainitute kehastuses, kuigi ka seal esineb võõristust tekitavaid osiseid.

Kümme neegrit on lugu kümnest erinevast isikust, kes teatud asjaoludel kogunevad(või kogutakse) inimtühjale saarele, kus... Noh, tegelikult ei sobi ju kriminulli lahti jutustada, keskendume parem filmile. Üks, millega venelased ka selle žanri juures puusse panevad (mitte küll nii palju, kui tavaliselt), on juhuslikkus, millega püütakse kujutada ajastu ja tegevuspaiga iseärasusi. Mõneti võib sellest ju aru saada. Oli ju nõukogude tingimusis küllaltki raske hankida terveid toatäisi loomutruult mõjuvaid mööblikomplekte või pääseda välivõtetele otse kirjeldatud sündmuskohale, olgu selleks Utah' kõrbed või vana eha Inglismaa countryside. Käesoleval juhul kummagagi neist probleeme ei esinenud, sest tegevus leiab aset, nagu juba öeldud, inimtühjal saarel. Geoloogiaga kokku puutunud isik võib juba enne täiendavate kaadrite nägemist väita, et kivimit, millest saare rannik koos seisab, Inglismaal ei leidu ning õige pea saab vaataja teada, et üheks kulissiks oli Pääsupesa loss koduses Krimmis.

Kümme osatäitjat esitavad usutavalt hilisviktoriaanlikke ohvitsere, ametnikke ja muidu tähelepanuväärseid tegelasi, kelle ühiseks jooneks on, et nad kõik on kellegi tapnud. Peab tunnistama, et kohati mõjub venelase kehastatud inglane isegi paremini. Kas just usutavamalt, aga midagi, mis sobib painava teadmatusega kaasneva stressiga. Olgu selleks inimvihkajaliku ükskõiksusega ringi patseeriv Aleksandr Kaidanovski või Tatjana Dubritši südantlõhestav pihtimus. Lisame siia oskuslikult paigutatud kaadrid "mõrvarist"(millisedi raamatus ju ei näe) ja praktiliselt puuduva "kunstilise kino" elemendi ning meil ongi valmis suurepärane thriller, mis ilmtingimata valmistaks hääd rõõmu igale kriminullisõbrale.

Teemad: crime, mystery, SU

Omamoodi antoloogia Masters of Horror ilmus paari aasta eest ka meil kättesaadavate telekanalite ekraanidele, kuid tol korral ei pälvinud ta mingil põhjusel mu tähelepanu ning vaju unustuste hõlma kuni hetkeni, kui leidsin Tallinna kaubamaja odavate filmide korvist Jeniferi, mida oli lavastama palgatud Dario Argento. Pean tunnistama, et ei osanud ka sellest teletükist suurt miskit arvata ning arvamus kogu sarja suhtes jäi endiseks, see tähendab ükskõikseks. Seda hoolimata kõikvõimalikest suurtest nimedest, nagu Tobe Hooper, John Carpenter, või Takashi Miike.

 
Paar aega tagasi sattus mu kätte aga Pelts, teine Argento kätetöö õuduste meistrite sarjast. Selle juures võib küll südametunnistuse piinadeta öelda, et tegemist on 'vana hea' Argentoga. Kolmveerandtunnise episoodi jooksul ei jõua isegi uni peale tulla - oleme nõus, et stoori on lühike ja lame. Arvame siin välja mõningad müstilised elemendid, millest nii mõnigi sulerüütel oleks terve romaani välja võlunud. Lugu on siis pärit F. Paul Wilsoni sulest, kes olla kõva Lovecrafti austaja. Peab tunnistama, et selle viimast asjaolu on Argento meelega või siis koguni tahtmata suutnud vaatajale meenutada. Sest umbes säärasena võiks välja näha mõne Cthulhu jüngri mängumaa kusagil Uue Maailma asustatud piirkonna serval - unustatud iidsete olendite rajatud linna varemed, kus kuu kahvatu palge all kumavad sammaldunud kivitükkidesse raiutud veidrad sümbolid ning kohati ebamaised... pesukarud, Pine Whites.

Sellest aga ei hooli üks salatrapper, kes koos oma pojaga käib köösnerite pealiku(Meat Loaf)ülesandel karusloomi varumas. Niisiis, tosin võluloomakest kaotab elu moeka kasuka nimel ning selle eest peavad verist hinda maksma salakütt, tema poeg, nahavabriku juurdelõikaja, õmbleja, raha- ja seksinäljas moekunstnik ning tema armastatud modell.

Telefilm, nagu telefilm ikka, erilise sügavuseta, eriliste tüpaažideta. Lihtne ja sirgjooneline lugu pisukese sissejuhatuse ja sellele järgnevate traagiliste sündmustega. Tõenäoliselt ei olekski see kõik erilist tähelepanu väärt, kui seda kõike ei saadaks Argento rahutusttekitavatesse värvidesse punutud Claudio Simonetti muusika. Noh, ja natuke verd ka... (Muuseas, see viimane, stseen vestiga meenutas kangesti sarnast episoodi Stuart Gordoni Dagonis.)

Teemad: crime, horror, US

Plastiliinist voolitud, tinapaberiga kaetud kujukesed pidid kujutama süloneid koolipoiste käes. Oli lausa võistlus, kes teeb (a) ägedamad ja (b) rohkem. Kõik muudkui valmistasid neidsinaseid Cylon Centurione ning kuidagi ei meenu, et keegi oleks võtnud nikerdada valmis Luciferi (IL-seeria), sest see tundus kuidagi... imelik, veider ja naljakas. Centurion oli ikka õige värk - süntesaatoriga tekitatud kõne (täpipealt nagu Darth Vaderil), harjaga kiiver ja loomulikult punane tuli silmis.

Kui mõned aastad tagasi hakati telerist näitama Battlestar Galactica uusversiooni, siis olin muidugi mingil määral põnevil.Kuid õnneks mitte väga ning seetõttu ei seadnud ka ootusi eriti kõrgele (kui välja arvata Edward James Olmos, kes oli jäänud meelde apaatse politseipealikuna ühest teisest sarjast). Ning madalale sätitud lati tõttu ei pidanud ka pettuma, kui kosmoseseikluse asemel ilmus ekraanile mingisugune draama, millesse pikitud ärevuse tekitamise mõttes mingeid lahingustseene. Kui aus olla, siis mulle lausa meeldis idee uue aja sülonitest kui mingitest hübriidsetest organismidest, Cylon Raider oli elav organism, nende baaslaev oli üleni hiiglaslik elusolend ning neid juhtis kollektiivne aju... Aga vanakooli-sülonite fännile jäi sellest väheks.

Nostalgitsesin siin paar õhtut ning silmitsesin esmalt Galactica 1980, mis oli originaalse sarja spin-off. Ausalt-öelda kohati tuli lausa nutt peale - niivõrd lapsik ja naeruväärne oli nii selle plot kui ka teostus. Aga siin pole midagi imestada, natsidega võitlevad kosmosesõdalased, lendavad mootorrattad ja A-rühma stiilis seiklused rõhutute kaitsel ei mõjunud isegi kümneaastasele erutavalt, saati siis vanurile.

Sootuks teine lugu on aga algupärase Glen A. Larsoni tootega Battlestar Galactica. See on see õige ja ainuke. Sisu on suurtes piirides sama, mis uuel väljalaskel: 12 kolooniat valmistuvad sõlmima rahu sülonitega. Sülonid - iidne, tänaseks (ja-jah, tegevus toimub tänapäeval, aastal 1978) välja surnud r e p t i l o i d i d e rass - on olnud inimkonnaga sõjajalal maailma loomisest saadik ehk siis 7000 aastat. Kõigi kolooniate juhid ning Liidu president kogunevad randevuule sülonitega, et pakt alla kirjutad, kuid läheduses varitsevad vaenlased ründavad neid ootamatult ning hävitavad praktiliselt kogu laevastiku, välja arvatud Galactica, mis on commander Adama (Lorne Greene) osava komando all. Hävitustöö saab teoks tänu reetliku krahv Baltari (John Colicos) koostööle sülonitega. Algab pikk rännak 13. koloonia otsinguil, mille käigus leiavad aset lugematud kokkupõrked sülonitega ning nendes stseenides saab leitnant Starbuckina särada hilisem The A-Team'i staar Dirk Benedict.

Kui seda sarja nüüd paarkümmend aastat hiljem taas kaesin, siis tundus nostalgiannus olevat nii suur, et võisin kivist näoga mööda vaadata kosmoselaeva paigutatud horisondimõõdikust (nagu lennukitel), 1950-date stiilis ostsillograafidest ja muust säärasest antiiksest kolast. Isegi Benedicti imal seanaha vedamine ei tundunud nii masendav, kui alguses lausa kartsin. Igal juhul legendaarne. Mingil kombel ei tekkinud seda vaadates veidrat võõristust, mis näiteks Star Warsi puhul. See viimane (episood IV-VI) oli samuti üks lapsepõlve lemmikuid (tsipa hiljem siiski kui Galactica - tuli ju oodata, mil täispikk kinolevist teleekraanile jõuab), kuid hilisematel silmitsemistel ei tekkinud säärast meeldivat tunnet nagu Galactica puhul. See võib ju tõsi olla, et Centurioni näojooned ja hääl viksiti Lucase musta maskiga pahareti pealt maha ning maailma loomise, inimkonna ja reptiloidide ajaloo käsitlemine on võrreldamatult nüansivaesem, kui Lucase maailmapilt, aga sinna ei saa midagi parata ning tuleb tunnistada, et mister Larson on geenius. Hoolimata sellest, et ta Knight Rideri autole paigutas samasuguse skänneri nagu sülonite silmnäos.

IMDB (TV series): http://www.imdb.com/title/tt0076984/
IMDB (feature): http://www.imdb.com/title/tt0077215/
Wikipedia (series): http://en.wikipedia.org/wiki/Battlestar_Galactica_(1978_TV_series)
Wikipedia (feature): http://en.wikipedia.org/wiki/Saga_of_a_Star_World
battlestargalactica.com: http://www.battlestargalactica.com/classic.htm
galactica.tv: http://www.galactica.tv/...

Teemad: action, remake, sci-fi, TV, US

On üldiselt teada, et parema materjali puudumisel armastavad produtsendid vändata omaaegsetest kassafilmidest uusversioone. Kui siiani on remake'ide tegijad piirdunud näiteks Prantsuse filmide amerikaniseerimise või mõne vana supi ülessoojendamisega, siis tundub, et asjad hakkavad saama sootuks uut nägu saama. Nimel on mõnel mehel tekkinud geniaalne idee hakata väntama moodsat väljalaset Itaalia horrori ja/või kultusfilmide klassikast. Juba hulk aega tagasi teatati, et keegi David Gordon Green võtab kätte lavastada Dario Argento Suspiriat. Greeni täispikkade lavastuste keskmine IMDB s on küll 7,4, kuid seda vaid peamiselt (romantiliste) draamade kategoorias.

Nüüd siis ka teade sellest, et Natalie Portman hakkab selles pääosa etendama:
http://www.filmjunk.com/2008/08/06/natalie-portman-to-star-in-suspiria-remake/

Mis siis järgmiseks? Mario Bava Casa dell'esorcismo? Lucio Fulci The Beyond? Pink Flamingos? No ootame... ja vaatame mõne Greeni töö üle.

Kui Arthur Hailey kirjutas "Lennujaama", ei kujutanud ta ilmselt ette, kui palju kinomehi järgneva kümnendi jooksul selle sõiduvees rikastuda püüavad. Isegi Eesti Televisiooni loominguline kollektiiv mäletatavasti sedasinast raamatut (või õigemini selle ümber keerlevat hüsteerilist saamahimu) käsitles oma igihaljas teoses "Igihaljas Ita". Aga teatavasti lennujaamas Sibul (best)sellerit ei leia. Selle asemel leidis kümme aastat pärast Hailey sellerit ja mõni aasta pärast Concorde'i esimesi kommertslende tee kodumaistele valgetele linadele Ruggero Deodatto katse teenida raha ja kuulsust pealkirja all Concorde Affaire '79. Nimetatud filmimees on muidugi enam tuntud teatavat sorti kinoklassikaks muutunud filmide nagu näiteks Cannibal Holocaust või Ultimo mondo canibale poolest. Seda enam tuleb tähelepanuväärseks pidada omataoliste seas täiesti väljapaistmatut katastroofifilmi, mida peeti vääriliseks 1/6 maakera silmale. Seda ilmselt vaid leviõiguste hinda silmas pidades.

1970-date aastate lõpul, mil Concorde oli kuum teema ning kolm tundi kestev lend Pariisist New Yorki alles igapäevane uudis, tundus aga seesuguse perspektiivika mehhanismiga spekuleerimine paistis kindla rahamasinana.

Ajal, mil Briti-Prantsuse konsortsium viis läbi viimaseid katselende uue aeroplaaniga, on õel korporatsioon võtnud nõuks uus masin alla kukutada, et seda ikka kasumi nimel diskrediteerida. Paraku läheb pahalaste plaan vett vedama, sest imekombel pääseb allakukkunud lennukist stjuuardess (eee... siis lennukaaslane). Tolle aga päästavad Kariibi mere piraadid, kes nõuavad korporatsioonilt miljon dollarit lunaraha. Seepeale saadavad imperialistid välja killerid, et võtta rajalt maha nii pääsenu kui ka päästjad. Vahepeal on merre kukkunud lennukist haisu ninna saanud ajakirjanik, kes saabub sedamaid Martinique'le asja uurima. Siin kohtub ta põikpäiste ametivõimude, eriti juhmide bandiitide ning abivalmis kaluriga.

Tänu viimasele (ja kahe eelmise kiuste) õnnestub kangelasel päästa stjuuardess, sundida ta loetud minutite jooksul meelde tuletama katastroofi asjaolusid ning viia ta ühe lõunamere smaragdi südames troopiliste taimede varju mattunud telefoniputkasse, kust too nutusui Londoni lennujuhtimiskeskusesse katastroofivastaseid juhtnööre annab.

Film on teostatud odavale italokrimile omases naivistlikus stiilis ning küllastatud b-filmidest tundmatute nägudega, mistõttu tasub olla ettevaatlik, sest isegi nostalgiannust otsivaile võib see mõjuda masendusstekitavalt.

Hoolimata mõnest säravast momendist nagu imeilusad allveevõtted Kariibi meres ja kaunis kõrgel tasemel (ajajärku ja eelarvet arvestades) teostatud veealuste plahvatused, on tegemist siiski küllaltki kolmandajärgulise teosega. Mõnelgi juhul meenus mõni nõukogude kino meistriteos, mis pidi kirjeldama imperialistlike haide sepitsusi. Nii piraadid, ametivõimud kui lihtsad bandiidid oma puisuses ja plakatlikkuses tundusid olevat pärit sama Odessa kinostuudio massistseenide laborist. Ei soovitaks vaadata isegi siis, kui mitte midagi muud teha ei ole - vahest kulub isegi paaritunnine uinak marjaks ära. Sest isegi mõni tuntum osatäitja ei suuda üles kaaluda seda kõikjal laiuvat hallust, millega seesinane film otsast otsani täidetud on. Olgu see siis hoiatuseks neile, kes ülišeffi lapsepõlvemälestust uuesti läbi tahavad elada.

Teemad: spy, thriller, WE

Olen mõnda aega eetrist puudunud ja pean nüüd direktsioonis vastust andma. Tegelikult on asi üpris lihtne. Kuna televiisor ja muu seadmestik on ligemale kuu aega olnud hiiglasliku valge palakaga kaetud, siis arusaadavatel põhjustel on tema vaatamine raskendatud olnud.

Hoolimata sellest, et ma ühtegi ülevaadet ei ole vahepeal kirjutanud, on päevad toimetamisi täis. Mainitud valge palaka ümber toimub ikka veel usin askeldamine, sest teleriomaniku puhkuse ajal on ju loomulikult kõige mugavam näiteks remonti teha. Mis sellest, et see eriti katkendlik on - tarvis ju ilusate ilmade puhul ka igal pool mujal olla, mitte vaid maalripukkide otsas kõõluda.

Muu hulgas ilmus seintesse rajatud peidikutest päevavalgele ka mitmesugust materjali, mis filmisõbrale mõningat huvi võiks pakkuda. Siin kõrval on siis eksponeeritud üks leidudest, mis kõige muu kõrval sobib ka suurepäraselt väikese viktoriini korraldamiseks. Ühe täiesti loogilise küsimuse eest on võimalik saada terve hulk punkte. Küsimus ise on lihtne: mis filmidega on tegu. Boonuspunkti toob vastus küsimusele, mis aasta esimese juuniga on tegu.

Muidugi on mul plaanis lähemas tulevikus ka mõne siintoodud linateose koha pealt kerget värskendust tuua ning juba õige pea lisan ka küsimustiku teise vooru.