Jupiter

Viibisin hiljuti sõber Kõrva sünnipäeval, kus peoperemees oli sisse seadnud geniaalse idee külavõõraste lõbustamiseks: viis päeva kestev pleilist, mis moodustas mikromeetrilise osa tema fonoteegist. Pleilist on teatavasti püha ja puutumatu ning külalistel lubati end välja elada vaid filmiriiuli kallal, kuid mitte enam, kui üks film korraga. Sealjuures oli tingimuseks, et linateos ei tohi ületada intelligentsuse künnist ning alati tuleb terve film korraga ära vaadata. Minul oli au nimetada esimene film Падение Берлина ning ka üks hilisem, Ali-baba seiklused ja 40 röövlit. Vahepeal õnnestus jälgida ka J. H. Rosny ainetel valmistatud filmi La Guerre de la feu ning paari Russ Meyeri linateost, millede nimesid ma meelde ei suutnud jätta ning arusaadavail põhjustel ei ole need ka olulised.

Vana pervert Meyer meenutas mulle hoopiski, et olemas on veel vana pervert Jess Franco on võtnud kätte ning lavastanud üsna sirgjoonelise õuduka või trilleri arvestades tema hilisemat panust veidruste kino varasalve näiteks teoste Phollastia või Sexo canibal näol. Muidugi, tõele au andes, oleme Francost varemgi rääkinud ja üldsegi mitte nii koledas võtmes, kui võiks selle esimese lause peale võiks arvata. Ent erinevalt tellimustöödest või võõra stsenaariumi järgi valminud linateostest on eelnimetatud säärased, mida teeneline pervo vaid pseudonüümide, nagu Clifford Brown või Betty Carter, all julgeb välja anda.

Gritos en la noche jutustab kellestki endisest vangla-arstist doktor Orlovist, kes otsib ohvreid kabareedes lõbutsevate noorte daamide seast selleks, et tagada oma invaliidistunud tütre elu. Esmapilgul tõelise gooti stiilis õudukas või koguni universal horror i klassikana mõjuv teos asendub poole tunni järel haarava kriminulliga.

Alul zombi ja krahv Dracula ristsugutisena (esimeselt kõnnak ja teiselt kostüüm) mõjuv kahtlane tüüp osutub hoopistükkis õela arsti poolt invaliidistatud maniakaalseks kurjategijaks ning mitte igoriks...

Teemad: horror, WE

Kallis Jaanivana! Olen olnud hea õpilane ning omandanud eelmise õppeaasta jooksul filmiblogimise oskuse. Palun too mulle kingituseks Ühe ettekuulutatud surma kroonika kinokonserv.

Ostuvihjed:

Laserdisc - kuidas seda mängitakse?

Tõeliselt haruldane teos - kasutatud VHS @ 750 krooni

Talvel lubasin terve rea õllepudeleid sellele, kes juhatab kätte, kustkohas hankida ülalviidatud teost. Õnnestus mul siis siis mõned kandidaadid leida, ent lootma peab khm... khm... jaanivanale. Õlle joon loomulikult ise ära.

Mõned päevad tagasi näitas üks telekanal dokumentaalfilmi, milles Prantsuse bioloogid tutvustasid televaatajale jõhvussi (Spinochordodes tellinii), kes areneb rohutirtsu sees ning eritab peremehe organismi mingisuguseid aineid. Need sunnivad peremeesorganismi käituma viisil, mis on antud liigile loomuvastane. Nii on rohutirtsude puhul on iseloomulikuks siirdumine vette ning seal uppumine samal ajal, kui parasiit kehast väljub. National Geographic tõmbab siin paralleele mõne tuntud teaduslik-fantastilise teosega, kuid nüüd kodust filmiseanssi nautinuna võin kindlalt väita, et Alieni asemel tuleb vaadata verist vaatemängu Baby Blood saamaks aimu parasiidi elukommetest. Vähetuntud Prantsuse filmimees Alain Robak on siin maha saanud tõenäoliselt oma tuntuima režiiga, stsenaariumiga ning ühtlasi ka näitlejadebüüdiga. Pean kohe ette vabandama, et allpool terve rodu mittemidagiütlevaid pilte on. Lihtsalt ei näinud muud lahendust, kui verisest seeriast pikkida mõned (suurel määral juhuslikud) kaadrid ning jätta edasine kinohuvilise kujutlusvõime meelevalda.

Meresügavustest kerkib iidne olend, kes oma arenguks vajab sündimist inimesest. Intelligentne loomake ihaleb tundma õppida inimloomust, et kuue miljardi aasta pärast taas kord ookeanist maismaale siirduda ning asendada inimrass iseendaga.

Inimesest sündimine saab muidugi aset leida ainult mõne naisterahva osaluselt, seetõttu vaadeldakse filmis üsnagi tähelepanelikult ühe noore daami elukäiku lapse(khm-khm)kandmise ajajärgul. On ilmselge, et üks kosmosepeletis, isegi kui ta areneb inimese kehas, ei saa hakkama toidupooliseta. Sellest on tingitud ka tulevase ema verejanu. Oma sündimata lapse(khm-khm) heaolu nimel roimab noor naine järjepanu mehi, kes tunduvad kasvavale lapsele meeldivat ja tapab neid naisi, kes teda heatahtlikul moel abistada püüavad.

Seda teades või vähemalt aimates asub huviline filmi jälgima. Esimesed paarkümmend minutit tunduvad painavalt pikad, olles täis puist näitlemist ning olematut süžeed. Jõhkrad tsirkusemehed klobivad üksteist ja oma naisi, kes omakorda üritavad nende silma alt pääseda. Aga siis ühel hetkel saab vaev tasutud ning koos esimese verega ilmub ekraanile sootuks teine linateos. B-kategooria filmike asendub üsnagi kaasahaarava looga, millesse lisavad omamoodi sürrealistlikke osiseid ema ja loote jutuajamised inimloomusest, meestest ja naistest, minevikust ja tulevikust, ohtudest ja väljakutsetest. Need vestlused on pikituna üha jõhkramate verevalamistega ning saabub hetk, kus tahaks näha üha enam verd, filigraansemalt teostatud laipu ja tagatipuks hakkab veel painama soov näha seda last, kes kõike seda põhjustab. Kohati meenus Ira Levini Rosemary's Baby, milles tulevane ema esialgu vihkab ja kardab oma tulevast last, peletist, kuid ometi õpib teda armastama...

Erinevalt lombitagustest või Itaalias seitsmekümnendatel valminud gore flickidest ei näe me siin vahtkummist südameid ega punastest aiavoolikutest valmistatud sisikonda. Kogu veri ja ajud on meisterdatud kõrgel kunstilisel ja tehnilisel tasemel ning ka tegelased ei mõju ajapikku enam kunstlikena, asjaarmastajalikult.

Ah et miks ma seda üldse vaatama hakkasin? IMDB filmilehtede allservas on viited teistele, sarnastele, filmidele. Ühel ilusal päeval siis klikkisin juhuslikult ühele (no nimi oli intrigeeriv, kuid siiski piisavalt tavaline). Üksikasjadesse süvenedes ilmnes, et tegemist on tõenäoliselt kõige gorema teosega, mis Maarjamaa kinodes väljaspool mõnd erivajadustega publikule suunatud programmi linastatud. Näidati ju seda kunagi 90-date alguses (1991. aasta kevadel, kui täpne olla) kinos Sõprus. Seal me siis ühe koolikaaslasega ajaviiteks vaatamas käisime ning pidime järgmisel päeval kuulama õpsi heietusi sellest, kuidas tema olla koos abikaasaga õudusfilmi läinud vaatama ning näinud hoopis jälkusfilmi. Selles eest, et seesugust pilti näidati regulaarsetel seanssidel varajasel pärastlõunal Tallinna paraadkinos, peame vist süüdistama Ahto Vesmes t, kes oli kas pensionil või purjus. Aitäh, suurepärane materjal kõigile gorefännidele.

Teemad: horror, sci-fi, WE

1988. aastal oli uutmine oma esimesed sammud teinud, kuid sellega kaasnevad pahed polnud veel kuigivõrd massidesse levinud. Tallinnas, "Sõpruse" kino kõrval tegutses Nõukogude Liidu üks esimesi kooperatiivseid ettevõtteid, tšeburekivarietee, mida ka Mihhail Gorbatšov oma ametisseastumisele järgneval ringreisil külastas. Olin umbes aasta eest lõpetanud oma esimese kooli ning käisin nüüd, nagu gümnasistile kohane, linnas õppimas. Sellega kaasnes muidugi paksult kiusatusi - olid selleks siis tšeburekid, pontšikud või suhkruvatt. Kõigi nende hõrgutiste kõrvalt ei puudunud ka terve rida kinosid, milles veel ei jooksnud keldrites tõlgitud löökfilmid Džek Norrise või van Dammega peaosas, kuid (rahva seas) populaarsed Assa ja Väike Veera olid juba kohal.

Tänane mängufilm Воры в законе oli tõenäoliselt üks esimesi omataolisi linateoseid, milles avalikustamise vaimus kujutati stagnatsiooniajastu korruptsiooni ja sellega kaasnevat (organiseeritud) kuritegevust. Filmis põimuvad omavahel mitu lugu, mis on seotud ühe või teise tegelase kaudu.

Tegelased: džigitt, Rita, Andrei, Volodja, Artur, Ramzes ja militsionäär.

Kusagil mägikülas võrgutab džigitt lõbujanulise tüdruku Rita ning peksab kiviga surnuks noorte nahistamist pealt näinud vanaema. Rita pageb linna ning mõned aastad hiljem kohtame teda alati laitmatult valget ülikonda kandva Arturi (Valentin Gaft - esinenud nii Wolandi kui Haifasena Meistri ja Margatita ekraniseeringuis) käevangus. Ühel päikesepaistelisel päeval tutvub ta juhuslikult noormehega, kellest hiljem veel kuuleme.

Artur on ühe Musta mere kuurortlinna allilmategelane ja boss, kelle mõjuvõimu piltlikustatakse muu hulgas varastatud Žiguli vahejuhtumiga (vt. Amerigo Bonasera). Arturi rivaal, boss Ramzes on ülbe mees ning üritab oma võimu laiendada Arturi kontrolli all olevasse baari, kus oma igapäevast leiba teenib endine dessantväelane Volodja. Võimuvõitlusse on segatakse kinnimakstud uurijad ja prokurörid. Volodjat püütakse hirmutada, kuid vapper reservväelane ei heitu. Sattunud tulevahetusse tundmatute isikutega, peetakse ta kinni ning mõistetakse kaheksateistkümneks kuuks vangi tulirelva omamise eest. Sellega kaasneb üsna meeldejääv episood kaitsekõnet pidava advokaadiga, kelle oli Moskvast suure raha eest kohale meelitanud Artur, toosama, kes Volodja baarile katust pakkus.


Vahepeal on Rita juhuslikult kohtunud Andreiga, nooremteaduriga, tollesama noormehega, keda varem põgusalt nägime. Noored abielluvad ning miski ei paista idülli rikkuvat. Kuid umbes aasta hiljem helistab kodus talitavale Ritale Artur ning käseb leida kusagilt pool miljonit rubla. Rita toob ettekäändeks sõidu maale isa juurde ning Andrei pakub talle sõidurahaks viisteist rubla (naerupahvak saalis). Rita ja Arturi kambajõmmid aga sõeluvad mööda linna ning teevad kõigi hiljuti hoiukassas käinute juures "reha", sealjuures tuleb mõnda kodanikku veenda rohkema, kui hea sõnaga.

Kokkuvõttes peaks lugu mõjuma traagiliselt kõigile osalistele: Artur arreteeritakse, tuuleveskitega võidelnud militsionääri näeme valge lina all lebamas, Andrei on kaotanud abikaasa, kellesse ta sinisilmselt uskus ning Rital seisab ees võitlus mineviku varjudega. Vaid Volodja näib olevat lunastanud oma patud ning võib astuda puhta südamega helgesse tulevikku.

Film iseenesest on haarav, ka nüüd, kakskümmend aastat hiljem. Hoogsa tegevusega ning täiesti talutava koguse graafilise vägivallaga. Midagi ei ole varjatud, kuid pole ka liigselt üle pingutatud. Mõningal määral puiselt mõjuvad paar eriefektide kasutamist nõudnud stseeni ning liigne kogus klišeesid tuntud välismaa filmidest (vt. Amerigo Bonasera). Küllaltki mahuka materjali avamiseks avamiseks oleks tarvilik kulutada tunduvalt rohkem filmilinti või siis kulutada vähem aega naeruväärsetena mõjuvatele illustratsioonidele. Pealiskaudsus küllaltki oluliste teemade käsitlemisel ei võimalda tarvilikke nüansse tajuda ning seetõttu jagatakse tarvilikku taustateavet hoopis sidekicki totrate märkuste stiilis. Kõik see põimituna nüüdseks moraalselt iganenud ideoloogilise sõnumi taustal mõjub kuidagi lamedalt ning siis, kui algavad lõputiitrid, tahaks küsida: "Aines on ju vägev, miks nii kahvatu saadus?" Tõenäoliselt ei pakuks see linateos suuremat sorti elamust, kui ei oleks all tugevat nostalgiale laiali hõõrutud krundikihti (pagana pihta, meil õnnestub kuulda mõne hetke vältel seltsimees Brežnevit ennast!). Samuti võivad lähiajaloohuvilised seda võtta kui teatavate kunstiliste liialdustega maitsestatud illustratsiooni Nõukogude Liidu lõpu algusele.

Teemad: action, crime, SU, thriller

Warlords of Atlantis on hoolimata oma B-filmi kuulsusest ja sellest, et tegemist ei ole isegi erilise kultusteosega, leidnud kodumaistes filmiblogides üllatavalt laia kajastust. Populaarsuses võivad võistelda ehk mõned uudisteosed või siis A- või Ü- kategooria pärlid.

Kuna tegemist ei ole mingi erilise saavutusega, siis ei hakka ma siinkohal mingit erilist ümberjutustust looma, iga huviline on loodetavasti teretulnud siia, siia ja siia, saamaks üksikasjalikku ülevaadet sellest Ameerika kineastide tööna valminud linateosest.

Oma meelehärmiks pean tunnistama, et tegemist on üksjagu hoogsa seiklusfilmiga, kuid seda ilmselt ainult nostalgialaineil purjetajaile. Vaid õrnas eas nähtud gaasileegi kohal kuumutamise teel peletisteks muudetud vannipardid võivad hiljem mõjuda südamlike ja äratundmisrõõmu pakkuvatena. Nüüd, aastaid hiljem tekitab see film aga hoopis teistsuguseid emotsioone. Ahto Vesmes e meenutuste järgi olnud Karl Vaino küll kõva Belmondo ja Celentano fänn, kuid seesugust kaheldava väärtusega, tolleaegse kõnepruugi kohaselt "kollast" kraami ei oleks nõukogude publikule siiski näidata sobinud. Siia kõrvale on sobilik paigutada näiteks samalaadne kräpp - Hangar 18. Igatahes ei mahu pähe, miks laiasid rahvamasse hullutati kinolina kaudu seesuguste soperdistega samal ajastul, kui raamatulettidel valitses Burchard Brentjes. Aga eks soomusrongi komandör oli tähtis mees.

Teemad: adventure, sci-fi, US

Tagantjärele mõtiskelles tundub mulle, et Belmondoga on seotud mingi jäle vandenõu. Kõik tema osalusel vändatud filmid liigitusid omal ajal automaatselt komöödiateks ning nende vaatamine toimus eranditult Pärnus. Järelikult on sealt pärit ka esimene mulje sellest filmist, mis sedapuhku ei jõudnud minuni mitte ekraani vahendusel, vaid kellegi marakrati-eakaaslase suu läbi, kes seda juba näinuna elavalt kirjeldas: "Seal oli mingi imelik püss". Omalt poolt lisan veel mõningad eredad mälestused: "Pole viga, paneme kipsi" (lohutus munade osas) ning "Aah, krasnaja totška" (imeliku püssi osas).

Belmondo kehastab linateoses Le Guignolo suli ja petist, kes vanglast aeg-ajalt puhkusele pääsedes käib daamide korterites maale varastamas ja öid veetmas. Karistuse kandnuna asub ta aga oma põhitöö juurde, kehastudes kord üheks või teiseks pealtnäha rikkaks kodanikuks, püüdes seeläbi jõukatelt daamidelt hinnalisi ehteid kingituseks saada. Ühel õnnetul hetkel komistab ta aga daami otsa, kes hoopis temal endal naha üle kõrvade tõmbab ning meie kangelane on sunnitud oma operatsioonid välismaale paigutama. Ta reisib Veneetsiasse, et seal varastatud kunstiteostega kauplevatele Jaapani ärimeestele muuseumist laenatud maali koopia ärida.

Lennukis ujub talle külje alla keegi härra ning sokutab tema valdusesse diplomaadikohvri, mille Belmondo peab tollist läbi sokutama. Pahaaimamatult mässub meie sõber nüüd vandenõude võrku, sest kohvrisse oli peidetud odava kütuse valem, mida Araabiast tulnud naftašeikide käsilased aarusaadavatel põhjustel iga hinna eest enda kätte püüavad saada. Loomulikult on asjasse mässitud ka palgamõrvarid, salapolitsei, armukesed ja kõikvõimalikud muud tüübid. Filmi kangelane aga ei kaota pead ning üritab jaapani ärimehi, ühte juveliiri, araabia terroriste, Itaalia politseid ja Prantsuse salateenistust üheainsa päeva jooksul üle kavaldada. Seda kõike loomulikult situatsioonikomöödia ning actionfilmi parimate traditsioonide kohaselt. Hommikul istub seesama Belmondo mummuliste aluspükste väel kapis ning õhtupoolikul kõlgub helikopterist rippuva nöörredeli küljes Veneetsia kanalite kohal.

Olen viimasel ajal kõikvõimaliku filmides aset leidva suhtes kohutavalt vastuvõtmatuks muutunud ning enamasti põrnitsen ekraani vaid loiu ükskõiksuse või siis parimal juhul teatava huviga. Väga harva leiab aset midagi, mida võib nimetada elavaks tundmuseks. Õnneks oli käesoleval juhul teisiti. Kui oma pool filmi oli läbi ja ekraanil tekkis vahetpidamatusse sagimisse kerge paus, siis leidsin, et oli suure hulga ajast naerda röökinud. Mitte et Belmondo oleks naljakas, mitte et jalaga munadesse löömine oleks naljakas. Ekraanilt voolas tuppa hoopiski väga hea situatsioonikomöödia. Kuradi hea - peaaegu täiuslik vahepala kõikvõimalikule gorele ja horrorile.

Teemad: action, comedy, spy, WE