Jupiter

IMDB: The Day of the Triffids

See oli vist kunagi möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel, kui sarjas "Mirabilia" ilmus John Wyndhami "Trifiidide päev". Omal ajal lugesin seda õhinaga, mitu korda kaanest kaaneni läbi ning üritasin vaimusilmas maalida pilte sellest, mida kirjanik jutustab. Wyndhami andmeil pärinesid trifiidid Nõukogude Liidust Lõssenko katsejaamast, kus kuulus akadeemik-agronoom üritas lahendada energiaprobleeme - ehk siis kaevandada naftat seal, kus seda tegelikult ei leidu. Imperialistlike haide septsuste tõttu pääsesid trifiidid - uut laadi energiavõsa - aga vabasse loodusesse. See asjaolu, kombineerituna veel ühe õnnetuse või katastroofiga muudab inimkonna ajalugu põhjalikult...

BBC-s valminud kuuejaoline teleseriaal jutustab vaatajale üsnagi üksikasjalikult Wyndhami jutu kasutades selleks üsnagi tagasihoidlikke vahendeid. Sellest hoolimata on aeg-ajalt lausa telelavastust meenutav lugu täiesti vaadatav ning omamoodi kaasahaarav. Tänu piisavale detailsusele tekkis minus huvi antud teos veel üks kord läbi sirvida, peamiselt allajoonimise ääremärkimise eesmärgil, sest telemees Douglas Livingstone on silmapaistvalt rõhutanud loo (taga)mõtet, mis mul enese teada märkamata oli jäänud, tuues sisse elemente konspiratsiooniteooriast.

Tehniliselt teostuselt, juba mainitult kohati telelavastuslik, on teos siiski sedavõrd proffessionaalne kuivõrd seesugust sõna võib üldse väikeseeelarvelise telesarja puhul kasutada. Ma ei hakka siin pikemalt ümber jutustama seda, mida igaüks võib lugeda või vaadata. Rõhutama peaks siinkohal just vaadatavust, sest kolme tunni sisse on mahutatud enamik raamatus kirjeldatavaid pisemaidki üksikasju, mis suurele ekraanile adapteerimise korral oleks kahtlemata välja heidetud, kui aega ja raha raiskavad ebaolulisused. Kõige tähtsam element, trifiidid, on valmistatud mõnes teatrikulisse valmistavas töökojas hoole ja armastusega ning ekraanil mõjuvad nad punktipealt säärastena, nagu neid raamatust puuduvail piltidel võis silmitseda.
Filmivõtted on enamalt jaolt läbi viidud loomulikus keskkonnas, vaid mõnede ruumides aset leidvate episoodide juures kohtame äratuntavalt võttepaviljonidele iseloomulikke jooni, nagu näiteks akende puudumine toas. Näitlejatöid ei saa küll pidada esmaklassilisteks, kuid sellest hoolimata on täiesti tore jälgida suure hulga harrastuspimedate toimetamisi. Tegemist on igal juhul kohustusliku materjaliga ulmesõbrale, sobilik pühapäevasel pärastlõunal nautimiseks. Igal juhul raamat enne, kuid ulmesõbral on see ju juba tehtud.

Teemad: drama, sci-fi, WE

Pärast kino "Kosmos" külastamist leidis poisikeste vahel aset umbes järgmine vestlus:
"Jumalasta sünge, kuidas tulistas."
"Miks ta sinna tulistas?"
"Ta teadis, et tal on kuulikndel vest"

Veidi enam, kui veerand sajandit hiljem toimus nüüd juba eelpõdurlase-ikka jõudnute vahel kestuselu, mis kujunes ligikaudu selliseks:
"Kunagi oli kinos säärane film nagu Three Days of the Condor, mäletad?"
"Kas see Redfordi ja von Sydowiga? Mhmh, mäletan, von Sydow mängis seda mütsiga meest."
"Hmm, ma mäletan ainult seda, et mingit tegelast tulistati kõrri... Peaks üle vaatama..."

Üks mäletas mütsiga meest ja teine kõri piirkonna mulgustamise episoodi.

Ühesõnaga, linateos sai hangitud ning ühel hilisel õhtutunnil ka ära vaadatud. Sedapuhku juhtus see vaid paar päeva enne seda, kui telegraaf tõi teate Syndey Pollacki surmast. Igatahes said omal ajal tehtud tähelepanekud ja märkmed tublisti täiendust ning nii mõnigi eksiarvamus kummutatud. Üheks sääraseks oli kaljukindel teadmine, et meest, keda kõrri tulistati, mängis Robert Shaw, mitte vähetuntud Michale Kane. Muidugi tollal oli kaunis raske nimede üle järge pidada ning kogu info piirdus vaid väitega, et näitleja oli sama, kes kaheseerialises põnevusfilmis The Deep.

Linateos on valminud James Grady romaani Six Days of the Condor ainetel. Nii filmi, kui raamatu süžee põhineb (väljamõeldud?) Luure Keskagentuuri teatavates osakondades plaanitaval invasioonil Lähis-Ida maadesse, mille peategelane-kangelane (Robert Redford) juhuslikult rutiinse töö käigus avastab. Romaan kirjutati ajal, mil ühendriiklastest imperialistid olid verise peaga Vietnamist välja löödud ning enamalt jaolt seetõttu patsifistlikult meelestatud avaliku arvamuse mõjul tuli valitsevatel ringkondadel rusikad sügavamale taskutesse suruda. Filmi tegemiseks ja linastamiseks valiti aeg, mil president Fordi juhtimisel alustati pingelõdvenduspoliitika elluviimist USA ja NSVL-i vahel. Igati sobiv aeg turustada poliitilist thrillerit, mille tulemuseks on Ühendriikide teatud ringkondades, kus juba siis patseerisid ringi Donald Rumsfeld ja Dick Cheney, kavandatavate operatsioonide nurjamine nende paljastamise läbi.

Film on valmistatud poliitiliste thrillerite kõigi reeglite kohaselt ning pinget jagub kuni päris viimase minutini. Redford esitab oma agenti talle omasel intelligentsel moel. Sarnast tüpaaži kohtame taas näiteks filmis Spy Game, kus Redfordile plakatil sekundeeris tõenäoselt kassamagnetina Brad Pitt. Kohustuslikku naispeategelast kehastab seitsmekümnendatel menu nautinud Faye Dunaway ning paha(?) mõrvari rollis näeme Max von Sydowit - tema ju oligi see mütsiga mees!


Selle filmi kohta võiks peaaegu intelligentne, kuid määratu kogus käsikirjas esinevaid küsitavusi olulistes küsimustes lubavad anda vaid hinnangut põnevusele. Tõenäoliselt on enamik plot hole'e sisse lipsanud stsenaariumi adapteerimisel - romaanis on alati võimalus tegelaste omadusi sügavamalt vaadelda ning kui seda eesmärki püüda saavutada filmis, siis psühholoogilise draama kõrval ei jääks thrillerile enam palju ruumi. Seetõttu anname need puudused andeks ning valmistume hoopistükkis põnevikuks. Viimane on tasemel hoolimata asjaolust, et mõningad süžeekäigud tunduvad pikemal järelemõtlemisel väheusutavatena, kuid tuleb silmas pidada, et tegu on siiski thrilleri või ehk isegi mõningal määral actioniga. Antud tõsiasja enesele teadvustades peaksime olema valmis selleks, et filmi tegijad alahindavad pahatihti vaataja võimeid aduda ekraanil toimuvat. Seda viimast kohtame kaasaegses Tinseltowni toodangus paraku üleliia palju, isegi samasse žanri kuuluvates filmides. Seetõttu võib "Kondori kolme päeva" soovitada kõigile, kes eelistavad rahulikult, kuid pinevuses edenevaid sündmusi plahvatuste ja rütmimasina müdina saatel jagatavaile jalahoopidele või kohtlase sidekicki totakatele märkustele.

Teemad: spy, thriller, US

Pärast hiljutist Metsavana Argento-revüüd meenus mulle, et hoolimata pikisilmi ootamisest vedeleb on kusagil tolmu kogumas Thomas de Quincey Suspiria de Profundis'e mõjutustel valminud linateos La Terza Madre, kolme ema triloogia viimane film. Suutmata ära oodata ammu planeeritud triloogiate üritust, käivitasin kinoprojektori ning asusin maitsma seda, mille kunagi inglisekeelsest DVD-reliisist ja Itaaliast pärinevast heliribast kokku olin keetnud. Natuke kaugemale lähiajalukku põigates tahaks siiski loota, et see ei jää n.ö. viimaseks käiguks kinogurmaani lõunalauas, sest on ju öeldud, et Mother of Beer pole võimatu. Enne seda aga käesolev Mater Lachrymarum ja seejärel loodetavasti õige pea Giallo...

Lugu kolmandast emast tutvustab vaatajale kõigepealt Viterbo surnuaeda, kuhu on maetud kurja juur. Iseenesest on huvitav, et Argento just selle iidse, ent unustatud paiga põgusaks avaakordiks valis. See etruskide asula kohale rajatud kunagine paavstide residents on mulle mingil teataval moel isiklikult väga lähedane ning tänu Argentole nüüd ka filmisõprade mälusse tee leidnud. Kui paari aasta eest sedasinast linnakest külastasin, siis arusaadatel põhjustel ei tulnud mulle pähegi läbi põigata sealse kalmistu mahajäetud nurka unustatud Oscar de la Vallé haualt, millest Argento palju hirmu (loe:rõõmu) üles kaevas. Küll aga tellisime ühes restoranis eelroaks hiiglasliku annuse kohalikku antipastot ning sütel grillitud hiidkrevette, millele mõeldes mul tänaseni suu vett täis voolab.

Vaatajat ei lasta kaua ootusärevuses praadida, sest järgnevalt paigutatakse vaataja juba Rooma Iidsete Kunstide muuseumi. Siinkohal algab see, mida võib kutsuda kinomehe visuaalseks käekirjaks. Mitte veri ja soolikate vahel möllates ei pannud Hüaanipoiss Mati tähelegi, vaid sarnaselt paljudele oma eelnevatele teostele paigutas Argento sellesinase asutuse fassaadi väljaku äärde sääraselt, et kahelt poolt eemalduvad sellest kõrvaltänavad, jäädes hirmunult põgenevale peategelasele tühjalt, tummalt ja tumedalt pahaendelisust kuulutama.

Juba paar kaadrit edasi leiab aset järgmine déjà vu - otsekui Infernost väljalõigatuna kuulutab naispeategelane Sarah Mandy (Asia Argento) oma sõbrale, et "ta ei taha öösel üksi olla", tuues põhjenduseks iseenesestmõistetava hirmu. Korraks teeb meie lemmikmees Dario ka tagasivaate oma elule, mille töö ta siinkohal justkui kokku tõmbab, lastes tütrel sirvida perekonnalbumit. Paari hetkega tehakse meile selgeks, mida on õpetanud Gogol härradele Itaalia kinost. Nii äratuntavad on hetked, mil meie peategelane võtab Homa Brutuse kombel end kokku, et kuri silm ei seletaks.

Suurem osa filmist lubab aga oletada, et Argento on suutnud üle saada oma noorpõlve painajaist - ainult põgusalt vaadeldakse silma, ainult vilksamisi näidatakse ebamaistesse värvivarjunditesse mässitud juugendstiilis interjööre ning ainult sekundi murdosa jooksul tabab vaataja end mõttelt, et kohe-kohe kukub keegi treppide vahele tava kohaselt rajatud tühimikku. Suurem osa filmist keerleb siiski kaasaegses olustikus, trammides ja autodes. Õhtumaa allakäiku kujutavad Rooma iidsetel uulidel märatsevad nõiad ja kaubitsejate lette rüüstavad neegrid. Kõikjale ulatuvale massoonide käele näikse vihjavat kurjuse talda lakkuvad politseijõud. Kuidagi harjumatult poliitilise thrilleri stiilis toimuvad tagaajamised rahvast tulvil paikades, raudteejaamades, tänavatel ei lubaks aimata, et tegemist on siiski müstilise õudusfilmiga, kui seda ei saadaks veel kord Claudio Simonetti käe all valminud helitaust ning aeg-ajalt ei välgataks mõni terariist kellegi tegelase kõri piirkonnas. Vaid haruharva antakse vaatajale osa saada mõnest pisiasjast, mis peab meelde tuletama, et tegemist pole mõne lihtlabase vahtkummist voolitud zombisid demonstreeriva telepildi, vaid visuaalsete kunstide klassiku elutöö viimase osaga.

Hoolimata sellest, et keskeltläbi tuleb filmi iga kümne minuti kohta meeter soolikaid, teivastamisi, läbilõigatud kõrisid või pangetäis verd, ei teki vaatajas tunnet nagu silmitseks ta mõnd teisejärgulist fulcismi. Nagu mainitud on sellelegi filmile muusika loonud Claudio Simonetti. Tuleb paraku tunnistada, et seesugust sügavust, nagu kohtasime Goblini Suspiria või Profondo Rosso albumitel, siinkohal oodata ei maksa. Siiski sobib kogu triloogiaga kokku paremini stiil, mida nimetatakse Italian symphonic prog, kui näiteks Infernost tuttavad Keith Emersoni mänglevad meloodiad.

Teemad: fantasy, horror, WE

Hiljuti maisest püssiklubist taevastele lasketiirudele siirdunud Charlton Hestoni meenutamiseks võtsin kavva ära vaadata juba hulk aega kusagil kettal vedelenud ajalooline seiklusfilm El Cid. Omega-mees, kes nii kenasti oskas seostada inimesi ja rohelist värvi, väärinuks muidugi suuremat tähelepanu, silmas pidades eelkõige asjaolu, et nimetatud linateos on ju üks oma ajastu eepilistest filmidest, mis mulle nii väga meeldivad (võib-olla on siin tegemist teatavate varajases nooruses omandatud kompleksidega, vt. allpool).

Pärast väsitavat tööd pervomai-nimelisel pühal, mis seisnes peamiselt toa ja pööningu vahelise piirde lammutamise tagajärgede likvideerimises, asusin usinalt helendava ekraani ette, et lasta end sadadel mõõgameestel kanda tuhande aasta taha, aega, mil maurid olid juba leppinud Poitiers' lahingu tulemusega, kuid keeldusid siiski Euroopa Liidu aladelt lahkumast. Käesoleva postituse peamine põhjus aga peitub tegelikult hoopistükkis mujal, kui isand Hestoni isikus. Nimelt saabus filmi edenedes kätte tõe hetk ning minu silme ees elustus lapsepõlv - käsitletav linateos on ilmselt esimene, mida ma oma elus isa käekõrval kinos "Kosmos" vaatamas olen käinud ja mida kuni viimase ajani ekslikult pealkirja "Burgundia õukonna saladus" all mäletasin. Ilmselt tuleb siin süüdistada koolieeliku pealiskaudsust teatud suunitlusega üksikasjade meeldejätmises, sest seesinane "Burgundia õukonna saladus" oli hoopis La Tour de Nesle, mida samuti lähemal ajal põgusamast enamat silmitsemist vajab. Tänu nende kahe teose segiminekule ning tollasele õrnale eale ei suutnud ma ka kuidagiviisi käesolevat postitust kombe kohaselt omaaegse kinokuulutuse sõnastust järgides vormistada.

Aga nüüd tagasi tänapäeva hispaania diplomaadi, sõjamehe ja renegaadi tegemiste juurde. Rodrigo Díaz de Vivar alias el Cid Campeador oli tähtis sõjapealik Kastiilia ja Leóni kuninga teenistuses. Film algab don Rodrigo võiduga pooles Hispaanias võimutsevate mauri pealike üle ning viimaste vangistamisest. Vastu seistes oma kuninga käsule toimetada vangid pealinna hukkamistseremooniale vabdastab don Rodrigo oma vangid, saades neilt vastu tõotuse olla kuninga vasallid ning hüüdnime El Cid. Muidugi mõista langeb meie kangelase peale kuninga ning viimase campeadori, El Cidi tulevase äia viha. Kõiki ohte trotsides aga vapper don Rodrigo võidab taas kuninga poolehoiu, võideldes naaberkuninga campeadoriga poole kuningriigi pärast.

Erinevalt päris-don Rodrigo pagendamise loost ja hilisemast Valencia valitsemisest on filmi-El Cidi loosse ootuspäraselt põimitud uhkus ja armastus, kättemaks ja reetmine, peategelase heroiseerimine. Mitmed neist põhinevad arvutakel ajaloolist kuju ümbritsevatel legendidel - tuntuim neist ehk kohtumine pidalitõbise Laatsarusega. Paljud rüütellikkusest nõretavad kohad filmis on tõenäoliselt tuletatud asjaolust, et hoolimata absoluutsest võimust ja Valencia ainuvalitsemisest tegi don Rodrigo kõike seda kuningas Alfonso nimel pidades viimast siiski oma lääniisandaks.
Lisaks Hestonile rikastavad suurejoonelist linateost veel Sophia Loren don Rodrigo armastatu Ximena rollis ning Herbert Lom Maroko emiiri Ben Jussufi osas. Klišeelikult negatiivsena kujutatakse Frank Thringi kehastatud Valencia emiiri al Kadiri, kes vastupidiselt islami tavadele on habemetu, riietub kohimehe kombel ning laskub liialdustesse hedonismi vallas, olles samal ajal limuklikult silmakirjalik ning despootlik ent ka küündimatu sõjamehe ja valitsejana.

Teemad: adventure, history, US