Umbes aasta tagasi sattus minu kätte üks omal ajal kinos nähtud film, Starman. Seda otsides aga juhtus nii, et leidsin ka ühe teise linateose, mis oli justkui meelest pühitud. Nüüd ajaloolist märkmikku sirvides paistab ta aga olevat täiesti omal kohal ning reedene õhtu on täitsa paras selleks, et aeg maha võtta ning veeta paar tunnikest duo Wolfgang Petersen-Dennis Quaid ja tulnukate seltsis, nii, nagu sellest pajatas oma raamatus auhindadega pärjatud autor Barry B. Longyear.
Enemy Mine Nõukogude kinos pidi ilmselt illustreerima, kuivõrd sarnased ja ühiste huvidega on tegelikult sõdivate poolte reavõitlejad olenemata sellest, mille nimel või kelle juhtimisel nad seda teevad. (Nõukogude võitlejate eesmärk oli muidugi alati üllas ja juhid olid samasugused, nagu reamehed.)
Sõda inimeste ja dracide vahel on kestnud lugematuid aastaid. Keegi ei mäleta enam täpselt, miks sõditakse, mis võis olla sõja põhjuseks või mis peab olema eesmärk (peale vastase hävitamise loomulikult). Dennis Quaid kehastab lahingulendurit, kes sooritab aeg-ajalt rünnakuid vaenlase laevade vastu. Ühes seesugusel missioonil satub ta rinnutsi vaenlase leerist pärit analoogiga ning heitluse käigus kukuvad mõlemad laevukesed alla - otse asustamata taevakehale, mille atmo- ja biosfäär sarnanevad Maa omaga sellisel määral, et osutub võimalikuks ilma skafandrita toimetulek. Puhtpraktilistel põhjustel kulgevad enamiku kosmosefilmide tegevused peamiselt ainult säärases keskkonnas ning Maa-taolisi taevakehi on täpipealt sama palju, kui neist tehtud filme - ei mingit pikksilmaga vahtimist, täheteadlastel tuleks vaid "Kõikide filmide käsiraamatut" sirvida.
Reptiloid ja alamrassMeie kangelane kohtab planeedil või kuul lähedusse potsatanud vaenlast, dracide pilooti ning tänu viimase füüsilisele ning tehnilisele üleolekule muutub otsekui tolle orjaks. Aja möödudes õpivad nad ära üksteise keele(arusaadavatel põhjustel sujubd reptiloidil inglise keele omandamine paremini, kui inimesel sisistamine) ning nende vahel areneb midagi sõprusetaolist või vähemalt midagi, mida saab pidada vähevaenulikuks õhkkonnaks.
Mina ja vaenlaneMeie kangelasele avatakse kineastide tahtel vaenlase karakter - saame teada, et dracid on hermafrodiitsed olevused ning nende paljunemine toimub sääraselt, nagu me õige pea näeme. Õpime lähemalt tundma vaenlase psühholoogilist portreed - see ei erine sugugi meie enda omast(kui isepaljunemise asjaolu välja arvata). Ilmneb, et poegides vanem sureb ning et sündinud drac on samamoodi kaitsetu, kui inimimik ning vajab liigikaaslaste igakülgset hoolitsust. Davidge(Quaidi tegelane) võtab enda kanda koorma, mida tõenäoliselt ei söandaks ükski tema kaasaegne - ta kuulutab enda noore tulnuka kasvatajaks ning õpib ise oma vaenlase kohta kõike seda, mida ta peab tulevikus tulnuklapsele õpetama, et too pälviks oma ühiskonnas täieõigusliku liikme staatuse.
Wolfgang Peterseni, mitme suhteliselt kesise, ent samas ka paari geniaalse meistriteose autori looming perioodist, kuhu kuulub ka tema suurim saavutus, Das Boot, igati nõuetekohane ulmefilm. See pole mingite eriefektidega ülepuistatud muinasjutt nagu seda armastavad näiteks Lucas või Emmerich. See on jutustus tsivilisatsioonide vastasseisust ning õppimisest, soovist pro vajadusest mõista võõrast. Sääraseid teoseid ei armastata kaasajal eriti, rääkimata armastusest nende loomise vastu. Ikka ja jälle kalduvad kineastid odava populaarsuse plahvatusterohkele teele selle asemel, et katsetada midagi sel rajal, kuhu esimesena astus Gene Roddenberry.
Asutuses nimega "Bavaria Filmstudios" on tänagi võimalik näha mitme Peterserni filmi kulisse. Siin näide koridorist, kus täitis teenistusülesandeid Quadi tegelaskuju.
