Jupiter

Stamm-Dracula Christopher Lee kehastab ennast linateoses El Conde Dracula taas kord mitmete kultusfilmide (Castle of Fu Manchu, Vampyros Lesbos) autori Jess Franco dirigendikepi järgi. Käesolevat filmi, kui ta valmis, reklaamiti kui ainukest, mis vastab täpselt Bram Stokeri algupärandile.

Paraku on siin küllaga mitmesuguseid odavusele ja kiirustamisele osundavaid elemente, mis ei luba paigutada seda filmi tõeliste klassikute kõrvale. Nii näiteks on krahvi tõlda saatev hundikari ilmselt kokkuhoiu mõttes tekitatud tuntud koeratõu esindajatest, Transilvaanias paiknev Bistrita meenutab oma arhitektuurilt liigagi hästi mõnda Itaalia või Hispaania suurlinna ning rohkelt on kasutatud fototehnikat, mida käsiraamatus kutsutakse "otsekui öövõte päeval". Sama kahetsusväärsel kombel on ülaltoodud nimedest ülejäänud cast teise- või koguni kolmandajärguline ning kogu nende liikumine ning sooritus kaadris puine. Otsekui vastumeelselt lohistavad nad end filmi lõppu oodates mööda lavalaudu.

Õnneks on seesuguste vildakuste kõrval võimalik vaadelda linateoses sisalduvat meisterlikkust, millega kujutatakse unenägusid või öö ja päeva vaheldumist peaaegu täiuslikult. Oma osa selles on ka kindlasti Bruno Nicolai loodud muusikal.

Teine element, mis selles Bram Stokeri adaptsioonis ei saa tähelepanuta jääda, on omamoodi surnukahvatu atmosfäär, mis otsekui prohvetlikult kuulutab ette Herzogi "Nosferatu - Phantom der Nacht" tulekut.

Teemad: fantasy, horror, WE

Harilikult on õudusfilmide tegijad, eriti aga Hammeri-mehed püüdnud piirduda Saatana käsilastega. Ka käesolevas linateoses, The Devil Rides Out, on peategelasteks kangelased, kes sõdivad satanistide ning nende sekti pealikuga, kes on "püsti saatan ise", Charles Gray kehastuses. Viimast tüüpi tunneme eelkõige Ernst Stavro Blofeldina filmist Diamonds are Forever.

Christopher Lee koos oma vähem tuntud sõbraga saabuvad visiidile kolmanda sõbra manu, kelle pool kohtavad veidrat seltskonda. Too noor sõber üritab sundida neid lahkuma, väites, et nad pole astronoomiaseltsi liikmed. Kahtluseussist puretuna asuvad kangelased tööle, et välja selgitada, missugust kummalist ja ohtlikku mängu mängib nende kaaslane. Ilmneb, et too on langenud satanistide küüsi ning peab õige pea pühal tseremoonial ristitama vanatühja nimesse.

Nagu eelpool mainitud, on autorid harilikult piirdunud vanatühja käsilaste seiklustega. Sedapuhku on aga Wheatley tahtel mindud kaugemale ning meie sõbrad peavad asuma võitlusse Baphometi enesega. Kummalisel kombel on vanapoiss aga tunduvalt leebem ja järeleandlikum, kui teda materiaalses ilmas esindav mister Mocata(Gray). Viimase tahtel asuvad tema mõju alla langenud isikud oma häid vardjaid kägistama või teradega torkima, küünalde ja püha veega piiratud ringi üritavad tungida papist valmistatud krabi, läbi luubi üles võetud ämblik ning tušši abil tumedaks tehtud ratsamees, kes saabus allilmast oma järjekordset ohvrit saama.

Kui eelnimetatud efektid välja jätta, siis võib linateost lugeda täiesti rahuldavaks kinokunstialaseks saavutuseks. Üks meeldejäävamaid kohti on tõeline ralli 1920-30-datest aastatest pärit autodel. Harilikult kohtas sääraseid stseene tollal vaid suure-eelarvelistes filmides, näiteks bondiaanas.

Üldjoontes kvaliteetselt valmistatud hirmufilm, milles Christopher Leel on jällegi kanda positiivse tegelase kuju, säärane, nagu klassikaks muutunud teoses oli see van Helsingil. Ehk siis salateaduste meistri ning absoluutse, ent samas julge ja kindlakäelise headuri roll. Charles Gray omalt poolt on oma pahaendelise lõustaga just seesugune tüüp, kes on täiesti sobiv Saatanat ennast välja kutsuma. Kõrvaltegelaste kanda jäävad peamiselt uksumatult irvitavate ning hirmunult kulmu kortsutavate lihtsate inimeste osad - midagi enamat neilt ei nõuta.

Kui välja jätta arusaadavatel põhjustel kuidagi puiselt mõjuvad pimeduse deemonid, siis ülejäänu on piisavalt verdtarretav. Tõenäoliselt tuleb põhjuseid otsida varajasest lapsepõlvest, mil räägitud jutud pistsid enamikule põue arusaamad heast ja kurjast, valguse valitsejast ja pimeduse jüngritest. Tavapärases, miks mitte ka otsekui koduses, kristlikus võtmes ja keskaegses Euroopas loodud kuvandeid kasutades jutustatud lugu pimeduse teenimisest. Paraku tuleb märkida, et selle teenimise eesmärk jääb siinkohal kuidagi varju. Kaldun arvama, et mister Mocata motiivid on enam välja joonistatud raamatus, kuigi teavat sümbolismi siiski esineb. Nii näiteks kannavad Baphometi preestrid hõlste, mis peaksid vihjama vabamüürlastele või Aabrahami lastele. Püramiidid ja taaveti tähed vastandatakse siin kristlikule sümboolikale, mis peaks esindama kõige head ja helget.

Hammeri produtsendid on ilmselt läinud kinematograafia võimaluste ahvatlevale, ent libedale teele ning materjal, millest oleks hea tahtmise korral võinud voolida peaaegu sarnase teose, nagu seda tegi Polanski Ira Levini kirjööst, on illustreeritud plakatikunstnikult laenatud värvidega.

Teemad: hammer, horror, WE

Peter Cushing, Christopher Lee ja Terence Fisher - need on nimed, mida iga tõsiseltvõetav õuduste asjatundja peab teadma une pealt. On ju tegemist teeneliste rahvakunstnikega Hammer Films-i kaadrite seas. Tegelikult plaanisin kirjutada paarist viimasel ajal jõudumööda silmitsetud mitte-Hammer teosest, kuid seoses äsja alanud õudusfilmide festivaliga tekkis siiski isu kaeda ka mõnd n. ö. klassikalist horrorit, mida esindab ka The Gorgon.

Homeros Iliases kirjeldab Agamemnoni kilpi järgmiselt: ...ja sinna asetatud Gorgo kroon, pahaendeline vaade, hirmus ainitine pilk, ta ümber Hirm ja Segadus. Teise, kaasaegses kultuuris laiemalt levinud loo kohaselt oli gorgosid kolm, kaks surematud, üks, Medusa, surelik, kellelt Perseus röövis pea.

Terence Fisher viib meid stsenaristide ja produtsentide tahtel kuhugi Dracula elupaiga naabrusesse, tõenäoliselt kuhugi Böömimaale, saksa ja slaavi kultuuriruumide piirile, linnakesse nimega Vandorf. Seal kolkas leitakse aeg-ajalt metsa alt laipu, mis kohaliku arsti dr. Namarovi kabinetis kivistuvad. Hiljem tutvustataks vaatajale Kreekast pärit legendi kolmest õest, surnud Medusast ning pakku läinud Tesiphonest ja Magaerast. Siinkohal muutub kogu lugu täielikuks kräpiks, kriitkat ei kannata lugu maapakku pääsenud õekestest, puudub ka elementaarne enam-vähem tuntud tõsiasjadest kinnipidamine. Teatavasti olid ellujäänud gorgode nimed hoopiski Stheno ja Euryale. Ilmselt on filmi loojad üritanud laiadele rahvamassidele rohkem meeldida tuues mängu laiemalt tuntud Magaera, migääri, kadeduse ja abielutruudusetuse eest vastutava erinnüse.

Filmi üritavad jalul hoida doktor Namarov-Cushing esitades küllaltki usutaval moel talle muidu raskelt omistatavat skeptiku rolli ning Christopher Lee paari kivistunud tegelase onu osas. Ka Fisher üritab hoida gooti filmidele omast joont. Tõele au andes on ka stoori siiski parajalt kriminullilaadne, lõpplahendus ei selgu enne, kui alles filmi teises pooles.

Tähelepanuväärselt lõbus on aga näha oma harjumuspärased rollid vahetanud Cushingit ja Leed. Sedapuhku on Lee see, kes püüab päästa, mis saab ning Cushing aina talle kaikaid kodaraisse loobib. Olgu põhjuseks siis teadusemehele omane skeptitsism või vanainimese pime armastus oma hoolealuse, ühe noore daami vastu. Kolm meest, Lee, tema pikkamööda kivistuv sugulane ja Cushing katsetavad üksteise ületrumpamist iidse mõistatuse lahendamisel, neid segamas kohalik politseimeister...
Kahetsusväärsel kombel on käesolevas linateoses tarvis läinud eriefekte, mida tollal veel vaid käsitööliste-meistrimeeste abiga kinomehed üsna puiselt teha oskasid. Õuduse või nalja, mida nii toredasti serveerivad meile näiteks Fulci vahtkummist zombid, asemel pakuvad õela olendi pähe paigutatud siud vaid masendust. Siiski, õudusfilmisõbra tarvis on finaali varutud üks maasikas, kaadrid surnud Cushingi kohal mõõgaga vehkivast Leest. Kui muidu võiks soovitada selle filmi vahelejätmist, siis see on peaaegu ainsaks argumendiks, miks antud linateos tuleks üle vaadata.

Teemad: hammer, horror, WE